Tuesday, June 28, 2011

Maailma parim linn

Sydney

Saabusime Sydneysse 25. juuni lõuna paiku ja esimeseks peatuseks oli tehasekaupade turg. Nii minul kui sõpradel sakslastel oli tarvis paar riidesest soetada. Eelarvesse on ju vaja veel paar auku lüüa, et veel põnevam oleks mõelda, kuhu ja millal tööle peaks minema. Ostsin kaks paari teksaseid, kuna enda kaasavõetud jalakaitsed olid üsna läbipaistvad mõnest kohast. Ning uue pusa ja 5 paari sokke. Teksad kokku 100 taala, Billabongi pusa 25 taala ja 5 paari sokke 15 taala. Pole paha! Päris kurb on vaadata, kuidas samad riided maksavad kodumaal kordades rohkem.

Darling Harbour

Järgmiseks suundusime hostelisse. Saime väga odava hosteli, mis vilede poolest on siiani kõige parem. 18 taala päev, Sydney kesklinnas, neljased toad, tasuta internet, pesumasnina JA kuivati kasutamine. Tubades duširuum, telekas, arvuti, kapid, kliimaseade, külmik ja minibaar. Ma olen kehvemates hotellides viibinud! Ning miljonivaade Sydneyle! Ainuke asi oli, et me kõik saime eraldi tubadesse, mis mõnes mõttes on hea vaheldus ninapidi koosolemisele. Esimesel õhtul piilusime ümbruskonnas ringi ja väga rahulik ning vaikne kant. Hosteli nimi on Backbacker Rooftop midagi ja asub Glebe'i linnaosas.

Sydney klassikaline ring
Hyde Park peaallee
Alustasime linnatutvumisega sellises kohas nagu Sydney Fish Market, kust kalasõbrad saavad väga paljusid tooreid ja kõikvõimalikes muudes vormides erinevaid kalu ja mereloomi, nii et ise ka ei usu. Seejärel kõndisime üle Pyremont Bridge'i ja läbi Darling Harbouri, mis on mõeldud vaid jalakäijatele ning seal on vägaväga mõnus niisama istuda, süüa ja olla. 

Hyde Park ja Royal Botanic Gardens olid meie järgmised sihtohad ja uskumatu, kuidas keset linna on selline looduspark püsti pandud. Botaanikahuvlised võiksid sinna elama kolida, aga ma lihtsalt käisin imetlemas. Saime ka külastada St Mary Cathedrali. Ning muidugi lõppeesmärkideks olid ikka kaks Sydney tähtsamad sümbolit: Sydney Opera House ja Harbour Bridge. Nähtud-katsutud! Tagasiteel käisime läbi Circular Quay, mis on teine suurem sadamarajoon ning süüa ostsime Paddy turult.

Mulle Sydney meeldib juba peale teist päeva. Kuigi ühistransport tundub olevad ühekülgne ehk suurim rõhk on bussidel (ökobussid siiski), siis on linnas oluliselt rohkem silmailu, rohelist ning avarust. Royal Botanic Garden on ikka väga lõõgastav koht isegi lühiajaliselt seal viibides. Darling Harbour on samamoodi uskumatult hästi ja mitmekülgselt planeeritud. Puhas rõõm ausalt öeldes.

Sydney!

Õhtul sain toanaabritega rohkem tuttavaks. Minuga jagavad tuba kolm iiri noorkotkast, kellest kaks saabusid eelmine nädal ning üks on juba olnud siin maal seitse kuud. Iirlastega ei saa ju ilma õllet joomata olla, seega toodi 24-pakk alt poest ning jagasime. Võib öelda, et eestlast neil ei õnnestunud isegi purju joota ning ise nad kustusid juba üsna varakult.

II päev

Aikala
Hommikul läksime sirgelt Sydney Aquariumi, kus oli väga mitmekülgne kalade valik. Kahjuks õngega sisse ei lubatud, aga pilti võisin teha. Kõige rohkem meeldis suur akvaarium, kus sai jälgida kilpkonnade, haide ja väiksemate kalade liikust ja toitumist tunnelis akvaariumi all. Tuiasime rohkeb Sydney CBD-s ehk ärikeskuses ringi. Pilvelõhkujad ja jooksvad inimesed ning pintsaklipslased. Kõik. Nancy ja Sebastian läksid oma tagasireisiasju ajama, aga see mind ei kõigutanud ja läksin oma teed. Käisin observatoorimist läbi, aga see ei tundnud väga huvipakkuv ning võtsin suuna Darling Harbourisse tagasi ja vedelesin seal Päikse käes ning jalad vees. Tund-kaks hiljem saabusid saksa kotkad kesklinna, istusime päikse all kuni loojuma hakkas. Seejärel käisime sadama kaubamajades poodlemas ja süüa ostmas õhtuks.
Tsipa jäi puudu, et hull eestlane oleks seal ujunud :)

American Dream, Australian Dream

Ameerika unistus oli lühidalt minna Ameerikasse ja saada rikkaks või surra üritades. Tänapäeval on Ameerika unistus minna Kanadasse elama. Austraalia unistus on rajada suvalise nänni pood kesklinna ja panna kuskilt Aasiast pärit kurbade silmadega tüdruk leti taha ning minna ise burgerit sööma. Vähemalt ma ei näinud kaubamajas mitte ühte mitteaasialasest müüjat ning tänaval kuulsin rohkem vene keelt kui inglise keelt. Isegi eesti keelt kuulsin, aga tutvust ei teinud. 

III päev

Mõista-mõista - mille prototüüp see masin on?
Hommik polnud paljulubav, kuna suur hall taevas lihtsalt peitis kogu ilusa ilma enda taha. Seega tegime valiku Powerhouse Museumi peale. Näitasin oma ELi juhiluba õpilaspileti pähe ja saime kõik kolmekesi viie taalaga sisse. Muuseumis on pühendatud teaduse ja disainile minevikust kuni tänapäevani. Muuseumis on olid muuhulgas vaadata ja katsuda:
1) Kosmoseajalugu alates esimesest vedelkütusel lendavast raketis kuni Rahvusvahelise Kosmosejaamani. Lisaks illusiooni, mis tekitas kaalutaoleku tunde ja mul nõrgameelsel hakkas korra paha isegi. Paljude legendaarsete esimeste satelliitide maketid oli rippumas.
2) 2010. aasta Austraalia inseneride 10 parimat leiutist/lelu, mille kohta oli võimalik lugeda ja enamusi töölegi panna.
3) EcoLogic näitus jätkusuutlikest lahendustest Austraalias suure rõhuga puhta vee probleemidele ja ökomajadele.
4) Füüsika- ja keemialaborid, kus oli võimalik peaaegu kõike füüsikaklassis õpitut näha.
5) Kübermaailma näited alates esimesest arvutist kuni Marsi kulguriteni.

Pärast neli tundi teadusmaailmas kolamist läksin ma kesklinna, kuid kahjuks hakkas sadama. Käisin tiiru Meremuuseumi lähedal ja siis Kalaturul. Võtsin 15 taala eest kaks komplekti kalaroogasid. uhea oli, aga ma ei tea täpselt, mida ma sõin. Üks oli krabi mingisugune ja krevett, aga ülejäänud 4-5 rooga on siiani teadmata. Õhtul pakkisin kohvri ringi ja üks kotitäis nänni jäi üle. Selle saadan ilmselt punkrisse ja kunagi haaran kaasa. Homme stardime mööda idarannikut edasi ja olenevalt ilmast lähme kas mereäärde või kuskile sisemaale.

Friday, June 24, 2011

Blue Mountains ehk mägesid murdmas.

Interlopers! You mortals who dare to interfere with my sport will pay... Wait--you... I remember you... In the mountains... But you... what is this? Where am ...

Tere tali!

Ütleme nii, et saabusime õhtul kuskil viie paiku ja ehmatus oli suur. Meil maailma suurim plaan telkida ja tuld teha, aga kui ikka lund sajab, siis ilmselt tuleb hostelisse minna. Just oli täis tiksunud 1000km sõitmist kui tõsine lumetorm meid peatuma sundis Blackheathis, kus pidi olema meie esimene laagriplats. Egas midagi, ots ringi ja tagasi eelmisesse linna nimega Katoomba. Me olime sealt just tulnud ja teed küsinud infopunktist, et kus ja kas telkida saab ning neiude näod olid jällegi pikaks veninud. Võtsime suuna Katoomba YHA hosteli peale kuna eelmises kohas olid head kogemused. Seekord sauna kahjuks polnud. Üldiselt kena hostel, aga austraallased ei oska aknaid ehitada ja kuna oli ülikõva tuul (Katoomba asub mäe tipus/otsas), siis hostel oli üsna jahe. Aga kõik muu on luksus võrreldes meie Mooroopna hosteliga. Öö maksab küll rohkem ehk tuleb lisaeelarve teha. Kuid pärast esimest kahte päeva mägedes ei suudaks mõeldagi, et oleks telgis.
Blue Mountains on sisuliselt suur mägedeahelik ning mägede tippudes asuvad erinevad väikelinnad. Talvel on siin elu vaiksem, kuid ma kujutan ette, mis suvel olla võib. Saabumisõhtul võtsime lahti kaardid ja internetilehe ning hakkasime sobivat otsima. Ilmateade järgmiseks päevaks oli paljulubav ehk vihmavaba, siis valisime matkaringiks. Tagantjärele tarkus on ehk seegi, et talvel on siin oluliselt vähem turiste ning siis käivad kohalikud siinkandis matkamas. Kaks kohalikku matkaselli rääkisid, kui kivil istusime.

Esimene päev

Drop in.
Ilm oligi suurepärane matkamiseks: pilvitu päikesepaiste ning meeldivalt jahe. Esimeseks rajaks sai valitud selline ring nagu Govetts Leap / Blue Gum Forest / Perrys Lookdown / Grose Valley. Ametlikult 15 km / 10 tundi / kogenud matkajatele, mis saab alguse Blackheathist. Valisime selle, kuna kaardi järgi oli sellel rajal võimalik näha erinevaid vaatamisväärsusi suurtes kogustes. Sakslastega on selles mõttes lihtne, et plaanid on alati tehtud ja asi kontrolli all. Võtsime tee peale võileivamaterjali, vett ja müsliampsukaid, mis maitsevad nagu Snickers!

Ma alguses pelgasin 15km pikka ja rasket rada, aga asjatult. Polnud mitu kuud hüppeliigese pärast sporti teinud ja vorm oli liiga ümar ning nõrk. Esimene osa matkarajast oli laskumine ja teadagi, et see on põlvedele ja säärtele kõige väsitavam, sest mäletan veel Tatrates matkamist. Seejärel oli üsna pikk ja üsna tasane matk läbi ürgmetsade ja jõekallast. Kui arvasin, et sellega on kõik, siis viimane etapp oli mäkketõus, millest enamus oli 50-60 kraadiseid astmeid ja treppe. Ma arvan, et väsimuse järgi oleks võinud mu mäetipus surnuks kuulutada, aga pulss oli liiga kõrge. Samuti sain matka lõpuks aru, et suured jalad on suur pluss ronimisel (suurem hõõrdumine), samas mu pikkus väga ei aidanud. Ning mu uus hüüdnimi on Gandalf The Bald.

Junction Rock
Tee peal oli meil palju kenasid koskesid, ürgmetsa, vaateid ja uurimist. Lasen piltidel enda eest rääkida, sest pole mõtet looduse imetegusid üle trumbata. Parimad kohad olid Perrys Lookdown ja Pulpit Rock Lookout ning esimene pikk laskumine mööda mäenõlva kose alla. Tee peal tegime natuke nuputamismänge. On jutuke, lahendus ja küsida võib vaid jah/ei küsimusi. Minu lemmik: „A guy is on the train that leaves from Chicago to New York on Friday. The same guy returns to Chicago on Sunday. During the journey the train passes through a tunnel. After the train exits the tunnel the guy is dead. Why?“


Mõned matkatarkused:
  • Käed taskus võid koduhoovis jalutada, mitte kaljudel ronides.
  • Suured jalad on suur pluss.
  • Pikkus eriti pole.
  • Kui nokk maas käia, siis magad palju maha.
  • Kui kogu aeg pea laiali käia, siis võid end alt orust leida.
Pulpit Rocki viimane äär
Mees, kepiga   

Teine päev, teine rada

Viimane tõus
Hommikul sain teada, mis lihased mul veel olemas on. Teisisõnu võtsime ette palju lihtsama ehk Furber Steps / Ruined Castle / Golden Stairs matkaraja ning ametlikult 14 km / 8 tundi / kogenud matkajale. Alguspunkt Katoombas, kus asus ka meie hostel. Soojenduseks kolasime tunnikese Scenic Railwayl, mis on sisuliselt botaanikaaed ja taimehuvilistel oleks seal kindlasti palju enam teha, vaadata ja katsuda kui meil oli. Raja algus oli raske laskumine, kuid kuni mäetipu viimase tõusuni (umbes 200m järsku ning 400 lauget tõusu) oli rada suhteliselt lauge. Raske koht oli veel maalihkest üleronimine, kuid rada läks seal läbi eesmärgipäraselt. Raja laugem osa kulges mööda ürgmetsa, kuid veidi kõrgemalt kui eelmisel päeval. Matka krooniks oli Ruined Castle, mis sisuliselt oli kaljutipp, mis kaugelt vaadates meenutab kindlust ning sealt avanes 360 kraadine vaade peaagu tervele BM mäestikule. Aa muide hostelis tahvlil on selline tekst, et kui Grand Canyon hakkas alles moodustuma, siis Blue Mountains oli juba „väga vana“. Lasen jällegi piltidel minu eest edasi rääkida, sest ma istusin kõrgeima kivi otsas ja imetlesin!
Staareine maailma serval
Tehtud!
Äärel
Solicitary Rock, kuhu me ei jõudnud enam
Minu valikul tegid Nancy & Sebastian õhtuks sinepikotlette ja kartuliputru, ma valisin nõudepesu. Meil on selline kord, et kaks teevad õhtusöögiks, mille oleme valinud ja kolmas peseb nõud. Teise matkapäeva õhtul tahtsin jalad altpoolt põlve ära saagida, et poleks nii valus treppidest käia, sest ma ei salli treppe mõnda aega.

Kolmas päev – puhkepäev ja Jaanipäev.



Nõukogu otsusega tegime täna lihtsama päeva. Käisime Wentworth Fallsi koske vaatamas ning Three Sisters kaljude vaateplatvormil, kuid jalgsiteed täna ette ei võtnud. Three Sisters on tuntuim atraktsioon ja seal oli isegi talve kohta palju turiste. Tegime kohustuslikud pildid ära ja läksime kohaliku järve äärde, kuna ilm oli ilus. Mina loopisin lanti natukene ja harjutasin boomerangi viskamist. Kala ei saanud ja harjutamiseks oli ruumi liiga vähe. Üritasime ühe tammi juurde kalale minna, kuid kahjuks oli see suletud, kuna tegemist oli mageda vee reservuaariga. Tuiasime enne pimedat veel Katoombas linna peal, kuid ei midagi ärevat. LJ Hooker ajas naerma, sest "nobody does it better".Õhtul jaanipäeva päris ei pidanud, aga see minult tükki küljest ei võtnud. Põlege heleda leegiga, kaasmaalased! Kuulsin, et Perthis on suur Jaanipäeva pidu, nii et edu teile! Tantsige Kaera-Jaani ka!


Järgmine peatus Sydney, hostel broneeritud kesklinnas ja homme teeme viimase kiirjalgsimatka Kolme Õe juurde ja sõidame Sydneysse.

Thursday, June 23, 2011

Pealinna vallutamas või siis mitte...

Järgmine peatuspunkt – Austraalia pealinn Canberra (Sydney pole pealinn!). Ööbisime kaks ööd kohalikus YHA hostelis ja suureks üllatuseks oli seal olemas midagi saunalaadset. Ehk austraallaste jaoks on „saun“ soe ja kuiv ruum. Tunde järgi saime heal juhul 70-80 kraadi kätte ning seejärel vette. Pole päris sama, mis kodumaal 100 kraadisest saunast jääauku minna, aga iseenesest sauna leidmine oli juba suur saavutus. Kuna Canberrasse oli üsna pikk sõit, umbes 900 km, siis kulus terve päev sõidule ja vaid õhtul viskasime pilgu peale järvekaldale. Annab tunda, et siinpool kera on ikka talv. Ilma mütsita naljalt enam õues ei liigu ning tugev tuul pole ka mingi imeasi. 
Nägelemiseni Melbourne
Canberra on üsna pisike linn ja sisuliselt asuvad siin kõik peamised riigiasutused alustades parlamendist kuni föderaalse politseini välja. Pilvelõhkujaid pole, palju ruumi ja rohelist ning riigiasutused on suured ja võimsad majad. Suurt midagi vaadata pole ausalt öeldes. Kena linn, aga kuna on talv, siis tundub üsna kõle ja tühi. Esmaspäeval 20.06 tegime suure ringi peale kuni parlamendini ja tagasi ning kõik, mis veel tee peale jäi. Eriti pettunud olin kui Eesti lippu polnud lipuväljakul. Isegi Läti ja Leedu lipud olid. Ilm oli ka jube pask: külm ja tuuline. Õnneks oli jällegi õhtul saun ootamas. Järgmisel päeval oli eesmärgiks jõuda sellisesse piirkonda nagu Blue Mountains. 
Canberra ühest otsast

Canberra teisest otsast

Saturday, June 18, 2011

Kiilakas läheb reisima

Jah, tõsi, pilt polnud töödeldud. Ema saab ilmselt sokid nüüd, aga ma olen kiilakas. Kihlvedu kas lokid või kiilakas on lõppenud. Neljapäeval saabusin Melbsi ja Elephant Backpacker hostelisse. Selgus, et kõrvaltoas elab ka üks eesti kotkas Tauno, kellega meil palju ühiseid tuttavaid on. Eesti on liiga väike ja Austraalia veel väiksem. Õhtul käisin eesti piigade Heleni ja Kati juures teed joomas ja eesti keelt meenutamas. Viimased kaks kuud polnud aktiivselt eesti keeles rääkinud ja saime vähe muljeid vahetada. Reede õhtul saabusid mu saksa sõbrad hosteli ja olime taas kutsutud Heleni ja Kati juurde. Võtsime paar veini ja mängisime kaarte ning jutustasime maast ja ilmast. Ma õpetasin juba Sheppartonis Sebastiani ja Nancy hiina turakat ja potiknoid mängima ning nad on neist vaimustuses.

Laupäev 18.06 käisime hommikust söömas koos ja võtsime ette Queen Victoria Marketi, kuhu isegi mina soovitan kodanikel sisse astuda. Värsket liha, kala ning puu- ja juurvilju on seal lademetes ning lisaks saab seal palju muud huvitavat kraami väga soodsa hinnaga. Ma ei hakanud enda kohvreid liigselt täitma, sest reis on veel pikk, aga saksa sõbrad ostsid terve kastitäie nänni, et kodumaale saata. Kndlasti lähen või vähemalt tahaks minna turult enne Aussiemaalt lahkumist läbi. Ma ostsin sealt ühe eseme, aga seda demonstreerin ehk kunagi hiljem. Kuna neil oli suur plaan mina Tutanhamoni näitust vaatama ja mind see eriti ei loksutanud, siis läksid meie teed lahku. Tagantjärele võin öelda, et nemad olid pettunud. Mind tõmbas rohkem ACMI ehk Australian Center of Moving Image ehk maakeeles Austraalia Liikuva Pildi keskus. Enne seda lasin ennast kolme minutiga kiilakaks. Mulle meeldis see hetkeline vaikus, kui ma ütlesin juuksurineiule, et palun võta nulliga.


See on televiisor!
ACMI asub kesklinnas ja hostelist umbes 100 meetrit. Tegemist on näitusega esimestest liikuvatest piltidest kuni Kinectini välja. Kõiksugu vanad seadmed ja esimesed liikuva pildi tegemiseks olnud masinad. Filmid alates aegade algusest, Jaws kuni tänapäevani. Samuti oli seal vanu konsoole, esimesed arvutid (Commodore 64 näiteks) ja videomängud alates Pacmanist kuni Bioshockini. Ajalugu ARPANETIST 3G-ni. Seal tehti ka väikene tutvustamisring ning väikse pundiga ja vabatahtlikud giidiga saime veel targemaks. Väga palju filmilõike ja pilte oli vaatamiseks ja kuulamiseks välja pandud. Päris palju on näitusel vaadata ja uurida ka Austraalia filmide ja filmiajaloo kohta. Soovitan soojalt läbi astuda sealt, kel vähegi huvi on. Päris paljusid seadmeid sai ise proovida ja katsuda. Mulle meeldis tuba, kus sai "matrixit teha". Selle kohta on mul lausa video:


video

Keldrikorrusel oli Shaun Galdwelli näitus, kus oli huvitavaid võtteid erinevatest inimetest ja tegevustest. Minu lemmik oli postitantsija ülevalt poolt filmituna.

Kuna jäktuvalt kestab üks parimad ulmefilmide aastaid, siis läksind muidugi Super 8 vaatama. Väga meeldis! See on täpselt selline nunnu-õudne-ulme ehk ET kohtub Gloverfieldiga. Teisisõnu JJ Abrams ideed ja lavastus kohtub Steven Spielbergi hetkedga. Soovitan vabalt kõigile! Jaa, tulnukat NÄEB ka!

Homme hommikul stardime Canberra poole ja alustame idaranniku vallutamist. Esimene ots on sirgelt Canberrasse ja sealt edasi on juba valikute küsimus. Üldine marsruut on Melbourne - Canberra - Sydney - Brisbane. Linnasid külastame kindlasti, ülejäänud selgub siis.

Thursday, June 16, 2011

Nägemist Numurkah ja Eesti blogi

ETK periood on läbi! Kell on 6:40 hommikul ja olen rongis teel Melbourne'i poole. Hea elu pealt tagasi põneva reisimse juurde ning pean hakkama jällegi endale ise süüa tegema. Numurkahs hoiti mind väga hästi ja ma arvan, et ma viimati sõin nii korrapäraselt väga häid toite kui Kadrinas elasin. Hea elu tähendas ka seda, et polnud kella peale ärkamist, vaid võisin rahulikult magada. Tavaliselt ärkasin umbes kella kümne paiku. Viimastel päevadel tegin muruniiduki korda ja aitasin Vesna õel Manil tema hoovi koristada, aga enamus vaba aega vaatasime UFC 10. ja 11. hooaega. Lastele andsin sellised toreda mängu nagu Angry Birds ja nad ei saanud kuidagi arvutist eemale enam. Kirjutasin Vesnale 3 lehekülge, kuidas internetist kraami saada, Facebookist aru saada ja muud seesugust, mida esmasele internetikasutajale ikka näidata. Õhtul jätsin hüvasti kõigiga, et hommikul mitte kedagi äratada. Vesna tegi mulle veel ülimaitsva šokolaadikoogi õhtul, sest ma napsu ei tahtnud võtta. Ma loodan, et ta paari aasta pärast ei helista ja mind ähvardama hakka kui ma ta sotsiaalse elu hävitasin näidates, mida kõike internetis teha saab.

Elu Numurkahs on rahulik. See on väike koht, umbes 4000 elanikku ehk sarnane Kadrinaga näiteks, kuid keskus on oluliselt suurem. Poed ja asutused on Austraalias isegi väikestes asulates. Paistab, et siin võetakse elu veel rahulikumalt kui siiamaani kogenud olen. Vesna näiteks tegi hommikul turvatädi koolilastele ja samuti peale kooli umbes kaks tundi päevas. Nädalavahetusel töötas pubis baaridaamina. Käisin isegi paar korda seal kohalike piljardit ja pokkerit mängimas ning nooli loopimas. Pokkeris sain pähe, nooltes oli napikas, aga piljardis võitsin ühte kohalikku, kes pidi kõva käsi olema. Vähemalt sealkandis. Kui Nik üks õhtu külas oli, siis sain ta käest ta venna numbri, kes elab Darwinis, ning ütles, et võta ühendust kui sealkandis olen, sest ta leiaks mulle tööd seal hotellides või nii. Eks me näe, kuhu ma välja jõuan, aga Darwin poleks üldse paha variant, kuigi Cairns ilmselt istub mulle kohalike ja reisijuttude põhjal rohkem.

Kohtusin ja sain päris tuttavaks naabrimees Cleve'iga. Tänu temale ma sain täna rongijaama ja rongiga Melbourne'i ilma piletita. Äratus oli kell 5:00 nagu vanadel aegadel Schenkeris. Haarasime tee pealt peekoniburgeri ja kohvi, sest sõita oli 50 km rongijaamani.Ta on ametilt piletikontrolör, aga kui ei teaks, siis ei oskaks pakkudagi. Ma ei hakka ta palkadest ja muudest asjadest rääkimagi, aga ütleme nii, et ta elab vägaväga kuninglikult. Vabal ajal niidab ümberkaudsete muru soliidse tasu eest.

Aga Cleve on muhe mees. Ma arvan, et tema aed teeb silmad ette paljudele ning tema üksi on selle kõik rajanud ja hooldanud. Samuti ei anna ta kodu võrrelda sellega, kus ma elasin. Meil oli segasummasuvila, kuid tema juures oli nagu hotellis, mõnusas hotellis. Ja ta ise on ka selline hea naabri musternäidis. Cleve käis meie juures kohvikus igal hommikul ja tihtipeale istus õhtuti ka meie juures. Ta aitas meid ja meie teda nagu head naabrid ikka teevad.Tema andis meile käru puunottide veoks vanaema juurde ning prügiveoks. Ma aitasin tal mudelraudteed ehitada ja saepuru meie juurest tema juurde vedada. Samuti olles suur tehnikaime seal tänaval tegin ka tema arvuti veidi viisakamaks ja kiiremaks.

Veeren rongis linna poole ja ilmselt lähen Werribesse selleks ööks. Äkki leian oma kaameralaadija ka üles sealt. Kuradi uued akud kestavad nii kaua, et üldse ei muretse laadimise pärast. Viis nädalad Mooroopnas ma ei laadinud kordagi, aga nüüd ei leia akulaadijat. Eesti tüdrukud on tööl täna, nii et nende juurde väga ei saa ja kuna homsest algab taas hosteli elu ja reisimine, siis see saab olema mõneks ajaks viimane öö teki ja padjaga.

Samuti tuli mul idee teha veel üks blogi teemal "Estonians about Estonians". Arutasin Mikkoga üks päev, et pole sellist saiti ja kogu aeg seleta ja seleta võõrastele ning arvasime, et see oleks väärt plaan. Haarasin punti mõned kodanikud ja arvan, et see oleks üsna mõnus blogi. blogi mõte on kajastada huvitavaid, naljakaid, teistsugused teemasid Eestist ja Eestimaast inglise keeles, et natuke teise nurga alt Eestit tutvustada. Kuna paljud küsivad Eesti kohta ja tahaksid ehk niisama midagi teada. Praegu on asi algusfaasis ja punti on kaasatud Mikko, Kimmo ja Tauno. Tõnn ja Rein Sikk on ka asjast teadlikud, eks me näe, kas nad vedu võtavad. Kui keegi veel tahab kaasas lüüa ja panustada, siis andke aga teada. Mida rohkem, seda mitmekülgsem. Hea võimalus midagi asjalikku kirjutada/leida ja inglise keelt praktiseerida. Ideed ja ettepanekud on ka väga teretulnud, kuna olen üsna roheline blogimaailmas.

Friday, June 10, 2011

Aa mul meeldõp

Naabrimees Nicholas astus tuppa, Jägermeister käes ja läksime kalale. Minu jaoks suur kala, tema jaoks pisike. Saime veel hunniku pisemaid, mis tagasi jõkke lendasid, aga ilmselt saame ka hea kõhutäie homme. Lisaks tõmbassime paar yabbyt välja, mis nüüd akvaariumis elavad. Eelmine andis saba eile, seega oli lastele uusi vaja. Ja VSN011 on hullumeelne!

Thursday, June 9, 2011

Boonus

Hetkel jääb see meie tee pealt kõrvale, kuid kui keegi soovib midagi omapärast näha, siis soovitan võtta suund Coober Pedy peale.

Läbi roosade prillide ehk teistlaadi

Mõtlesin, et kirjutan natuke teise pilgu läbi, mis elu Austraalias on. Olin enne kuulnud jutte eluolu ja töötamise kohta, kuid oma jalg on kuningas. Need on puhtalt minu tähelepanekud ja kindlasti ei saa kõiki austraallasi ühte patta panna, kuigi hea supi saaks sellest.


Inimesed ja hostelid Melbsis

Kui lennuk Melbourne'is maandus ja ma lennujaamas ukerdasin, siis esmaspilgul ei osanud ma midagi arvata. Esimene kontakt oli piigaga, kes jagas saabujatele allahindluse flaiereid, millaga sai 5 taala hinnaalandust lennujaama poest. Kenale ja viisakale piigale ei saa ju kunagi ei öelda. Kuna olin natuke hilinenud, siis ei hakanud ma poodi minema.

Lennujaamast läbi kõndides hakkas kohe silma erinevate siltide/juhendite rohkus. Kahjuks mul väga head pilti pole, aga sisuliselt olid kõikvõimalikud reeglid, nõuded ja viidad igapool, kus vähegi ruumi oli ja silma peale hakkas. See muudab palju asju lihtsamaks ja siltide järgi oli väga lihtne leida üles tolli- ja passikontroll, kuna tee sinna oli pikk ja kõver. Lennujaamas igati mõistlik. Passikontrollis järjekorras oodates täitsin immigratsiooni dokumendi ja ootasin järjekorras. Narkokoer nuusutas kõigi ootajate pagasit ja käekotte, kuid ei midagi ärevat. Passikontroll läks libedalt. Küsiti vaid, et kust tulen, kauaks jään ja mis viisa mul on. Tollikontrollis küsiti, et kas mul on midagi üle limiidi ja eitava vastuse tõttu lasti mind kõrvaluksest läbi väljapääsu poole. Leidisn kiirelt lennujaama ekspressbussi ja sõitsin kesklinna.

Kuna mul polnud kindlat kohta, kuhu minna, siis kolasin mööda tänavat kuni leidsin midagi noortekeskuse sarnast. Rääkisin teenindajale, et otsin ööbimiskohta ja esimest korda siin. Ta andis mulle pikemalt mõtlemata nimekirja odavatest hostelidest kesklinnas ning linnakaardi. Ta lisas, et eksinud hinged satuvad tihti siia ja neil juba "abipakett" valmis pandud. Valisin nimekirja ja kaardi abiga lähima ning võtsin suuna sinnapoole.

Hosteli nimi oli Nomad's All Nations Hostel. Vastuvõtu lauas oli igati abivalmis noormees ja võtsin üheks ööks toa, sain linad ja padjad hosteli poolt. Jagasin tuba inglise paariga ja ühe kohalikuga. Üldiselt on hostelites selline õhkkond, et ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Austraallane oli seal olnud juba mõnda aega ja inglased tundusid ohutud, seega oma nänni pärast ma ei muretsenud. Käisin poes ja linnapeal ning kõik oli alles. Hostelis oli üsna palju rahvast, kuid iga backpacker on enda eest. Ei leidnud erilist kontakti teistega, inglased olid toredad vähemalt ja jutukad, eriti piiga. Neilt sain ka idee minna järgmiseks ööks St Kildasse.

St Kilda hostel oli sisuliselt sarnane. Kõik asjad olid nö FFA ehk Free For All. Lihtsalt ole tubli ja pane tagasi. Igal hommikul tegi üks heledepäine piiga pannkooke vabatahtlikult kõigile. Ahned backpackerid sõid nii, et olid juba koogistunud. Ma kahjuks sain vaid ühel hommikul kaks tükku, kuna olulisem oli magada. Kellegagi eriti tuttavaks ei saanud, sest ma ausalt öeldes magasin  peaagu kogu aeg, vahepeal käisin rannas ja linnapeal siiski. Jetlaggggg!


Kaks asja, mis tuli kiirelt ära õppida. Esiteks algab iga vestlus nii:
"Hi, how are you?"
"Fine, how are  you?"
"Good, thanks. I am calling/wondering etc ... "
 Elementaarne viisakus ilmselt, aga peaagu iga austraallane alustab vestlust või telefonikõne niimoodi. Selle taga pole mingit sügavamat mõtet minu meelest, natu etikett. Ah tuleb meelde kui õppealajuhataja pr Vaikmaa mind etiketi tundi lubas saata. Kes teab, see teab.

Teiseks: igaüks on "mate"- vahet pole kas tunned inimest või mitte, ikka oled mate! Kaks kuud hiljem olen juba sellega harjunud ja ütlen isegi mate suvalistele kodanikele, kuid alguses oli ikka harjumatu.

Siin pool maakera - aega on, kiiret pole, mälu ka pole.

Aussiemaal pole sellist asja nagu tööpäeva jooksul kirjale või kõnele vastamine. Isegi kui midagi on näost näkki ja käesurumisega kokku lepitud, siis see ei kohusta kedagi. Kindlasti pole see alati nii, aga räägin vaid enda kogemusest. Leppisin kokku ühe transpordifirma juhatajaga, kellega mind tutvustati, et ta võtab minu ühendust järgmisel nädalal. Ta oli väga huvitatud minust vähemalt esmapilgul. Rääkisin talle, et mida õppisin ja kust töötasin ning jätsin kõik oma kontaktid. Surusime isegi kätt, mis Euroopas vähemalt on samaväärne allkirjaga. Läks mööda 6 nädalat enne kui üldse kontakti võeti, kuid see oli kahjuks liiga hilja.

Samuti e-kirjadele vastamine. Kodulehel oli märgitud üks aadress, kellega ühendust võtta. Ma soovisin ühe ajakirja kohta uurida, kuid nädal on juba möödas. Hämmastav minu meelest! Üldiselt ongi selline suhtumine, et aega on ja alati on homme. Isegi õunaaias oli küll olemass üldine graafik, kuid keegi ei istunud kukil ega nuianud tähtaegade täitmist. Väike miinimumnõue siiski, kuid see polnud kondimurdja.

Viisakus, külalislahkus, järjekorrad.

Mulle meeldib see, et inimesed on siin tähelepanelikud ja abivalmid. Melbourne'is on selgelt näha, et kes on turist ja kes mitte. Jalutasin alguses tihti kaart näpus ja pilt taevas. Korraks peatudes ja jalgu puhates astus ikka mõni inimene ligi ja küsis kas vajan abi või olen ma eksinud. Alati võib kasvõi suvaliselt inimeselt tänaval küsida midagi. Isegi kui ta ei tea, siis reeglina oskab ta veidi juhatada või vähemalt mingigi vihje anda.

Numurkahs elan sellises peres, kus uksed on avatud kõigile. Pere pole küll põlinsed austraallased, aga nad on siin kaua elanud. Põhimõtteliselt on kõik inimesed alati siia teretulnud. Naabrimees ja mõned veel käivad peaaegu iga päev siin kohvi joomas või niisama tere ütlemas. Enamasti olen ma üksi kodus olnud, kui keegi tuleb, aga hommikuti teeme kohvi ja õhtuti õhtusööki järada. Samas samal tänaval pole teistes majades sellist "korda". Uute inimestega kohtudes on alati kõik viisakad ja tunnevad huvi päritolu ja muu kohta, kuid järgmisel päeval on see unustatud. Alles pärast mitmendat kohtumist on midagi meeles.

Nagu ma juba kirjutasin, et palju on silte. Väga palju! Samuti on palju igasuguseid seaduseid ja korraldusi, kuid nii palju kui ma olen neist kuulnud ja märganud, siis üldine reegel on loll saab kirikus ka peksa. Ükski mõistlik inimene ei pea kunagi muretsema mingite siltide või seaduste pärast.


tNing lõpetuseks kõigile, kellele meeldivad sellised stiilid nagu breakbeat, big bear, dubsteb, drum & bass ja Noisia. Kuskil on olemas mäng nimega MotorStorm Apocalypse ja selle soundtrack on vägaväga hull. Leidsin lingi ja soovitan palavalt. See pole mingi viirus ega spämm, lihtsalt on vaja klikkida "slow download" ja security check ära teha ning olemas. Näiteks: