Pole ammu kirjutanud, sest olukord pole väga muutunud. Puhata eriti ei saa, sest sporti on rohkem tehtud kui ma oleks ette kujutanud. Päevad mööduvad rannavolle, golfi, ujumise, lainetemurdmise, surfamise, tennise, rattasõidu ja jooksmise taktis. Õhtuti on nüüd vaba aega ka rohkem, sest töötan hostelis üle päeva. Jaanuaris sadas küll üksvahe 10 päeva jutti, aga see oli köömes. Võtsime ka ühtede eesti kodanikega (peamiselt heledapäised daamid) vahel head ja paremat ning käisime rannas ilma lõkketa muusikat kuulamas ja nalja viskamas. Ei leia just tihti kodanikke, kes teavad, mis Noisia tähendab. Raitsiga oleme veel käinud laineid murdmas kui rannad suletud ja lained kõrged ning jaapanlasi upub 3-4 päevas.
Peale vihmaperioodi olin taas valmis liivas hullama, kuid ühel õhtul linnavahel üritasin daamidele muljet avaldada ning vigastasin selga. Vigastus sama nagu mul nii mõnigi kord on juhtunud, kes teavaad, aga kordades hullem. Kaks päeva ei liikunud kulmud ka mitte ja valuvaigisteid sõin grammides, mitte milligrammides. Vastuvõtu tüdruk Frankie leppis mu eest enda ostepaadiga aja kokku ja läksin tema juurde. Pikk jutt lühidalt: tundus palju hullem kui oli ja mees lükkas närvid ja lülid paika. Lähemalt ei hakka lahkama praegu, aga mutetsemiseks pole põhjust.
Austraalia reis on lõpusirgel. Just broneerisin hosteli Kuala Lumpuris ja nädala pärast asun sinnapoole teele. Arvamused ja kokkuvõtte jms kirjutan kui aega saan, sest palju on kirjutada. Pealegi ma võlgnen reisikirja farmielust tegelikult.
