Järgmine peatus: Kanada

Asjad on siis nii kaugel, et kihutasingi Kanadasse ja see blogi jääb nüüd mõneks ajaks ootele. Kanada blogi asub siin: http://rennukanala.blogspot.ca/.

Mõtteid ja jutte 1

Üksteist kuud Austraalias seljataga. Alguses uskumatult pikana tundunud aeg on möödunud kiiremini kui oleks ette arvanud. Alles see oli, kui ma istusin kipsiga kodus ja valisin lennupileteid ning nüüdseks on Austraalia taaskord teisel pool muna.

Minu reis möödus peamiselt idarannikul Melbourne'i ja Brisbane'i vahepeal. Alustasin Melbourne'ist seepärast, et seal elas tuttav, keda tahtsin näha päris elus ja seetõttu oli ka esimene elukoht olemas. Pärast mõningaseid tööotsinguid linnas leidsin töö paarsada kilomeetrit eemal õunaistanduses, kus kohtusin saksa paari Nancy ja Sebastianiga. Algusest peale oli meil selline veider klapp ja pärast teiste eurooplaste lahkumist hoselist jäimegi kolmekesi. Sündis plaan pärast hooaja lõppu minna koos reisima mööda idarannikut. Tehtud-mõeldud! Vahepeal elasin kolm nädalat Numurkahs ja siis võtsime ette kuuajalise reisi. Käisime läbi popimad ja meie jaoks huvitamad kohad Melbourne'ist kuni Gold Coastini. Tänu juhusele leidsin Gold Coastil YHA hosteli ja nad otsisid parajasti kedagi, kes oleks õhtul 2,5 tundi pädev korda hoidma ja saaks vastutasuks hostelis tasuta elada. Algusest peale oli mul väga hea klapp ülemuse ja teiste töötajatega ning töötasin seal kuni septembrini. Rahakotis oli selleks ajaks juba pisike vaakum tekkinud ning kaks kuud rannas jõudeelu elamist andis tunda. Aeg oligi end käsile võtta ja tööle minna, raha teenida ning teise aasta viisaks vajalikud farmitöö päevad ära teha. Natuke otsimist ja leidsin tööd väikses kohas nimega Stanthorpe, kus töötasin ühes itaalia pere õunafarmis kuni jõuludeni. Salajane kokkulepe oli, et saan selleks ajaks tagasi hostelisse Gold Coastil ning ka Raido pidi selleks ajaks sinna tulema. Seal olin ma kuni reisi viimaste päevadeni veebruari lõpuni. Nüüd on aeg teha väikene (või siis suur) tagasivaade ja mõnest asjast ilustamata ka rääkida. Ma ei ütle, et ma olen Austraalias kõike näinud ja igal pool käinud, vaid need on minu tähelepanekud ja arvamused. Ja arvamused on teadmise ja teadmatuse vahepeal nagu me kõik teame...

Peab tunnistama, et pärast siinoldud aega puutsin põliste austraallastega kokku üllatavalt vähe. Siinkohal pean silmas kontakte, mis läksid kaugemale kui tere-kuidas-läheb-hästi-kuidas-sul-pole-viga viisakusi. Üldiselt ma ei usu sellesse, kui enamus niimoodi vestust alustab, sest tegelikult teda ei huvita nagunii, milline mu päev on siiani olnud. Ma tean, et alati peaks vastama, et hästi, aga kui ma ausalt vastasin, et jube sitt või väga hea, siis ei osatud vastu midagi suurt öelda ja ega rohkem ja täpsemalt teada ei tahetudki. Reeglina vähemalt oli nii. Tean, et inglise keeles peaks lihtsalt viisakuse lõpuni kaasa mängima, kuid ma ei tea, kas on see eestlaslik suhtumine, aga ma ei suutnud seda endale sisse harjutada. Proovisin nii hea (ise tubli ja iga hommikul alustasin niimoodi inimestega) kui halvaga (palusin teistel märkuse teha, kui ma ei vasta neile õigesti), aga külge ei jäänud ikkagi. Isegi telefoni teel muutus see viisakustevahetus natukene jaburaks. Eriti pärast seda kui üks daam tegi mu kõrval umbes 6-7 kõnet ja kõik algasid samasuguse neljarealise viisakustevahetusega.

Klienditeendindus minu näitel

Alustame sellest, et minu kogemuste põhjal on klienditeenindus teisel pool kera ka teistpidi. Esimene kontakt oli kui mu pangakaart blokeeriti kahtlase makse pärast (ostsin Skype'i krediiti üle interneti ja läbi mitme vahendaja, jube keeruline süsteem nii lihtsa asja jaoks). Iseenesest on selline turvaelement täitsa vastuvõetav, aga keegi oleks võinud mulle ka öelda ju. Olgu, sain ise probleemile jälile ja võtsin pangaga ühendust. 20 minutit ootamist kõnejärjekorras, mis polnud tasuta number kulus neil järgmised 10 minutit, et mind õige inimesega ühendada ning temal kulus alla poole minuti, et turvaküsimused küsida ja kaart avada. Teine lugu pangakaardiga oli umbes sarnane, kuid lisaks sellele oli alguses nö kõnepost, kus pidin kõva ja selge häälega ütlema, mida ma soovin. Muidu tore süsteem ja arvasin, et mu inglise keel ja aksent on head küll, et hakkama saada, kuid eksisin. Läks natuke aega, et arvutile selgeks teha, et probleem on mu deebetkaardiga ning ma ei soovi laenuvõtta. Ühesõnaga tunnen puudust rääkimisest inimesega lühidalt ja konkreetselt ning kiiretest lahendustest.

Klienditugi on ka suhteliselt mahajäänud võrreldes sellega, millega mina (meie kõik seal Euroopas) oleme harjunud. Enamus kõnekeskuseid asuvad hoopiski Indias. Sealkandis ja nende inglise keelt pole ilmselt jõutud üle kontrollida. Teadmised on kindlasti olemas, aga enamjuhul jäädi teisel pool toru hätta minu mõistmisel ja enda selgeks tegemisest. Klienditoe e-postid juhtusid olema ka väga teisejärgulised. Tööpäeva jooksul vastamisest pole siinkandis üldse mõtet loota. Parimal juhul läheb mõned päevad aega enne kui keegi märkugi annab. Tellisin paar asja internetist ja arupärimiste peale alles anti mulle teada, kus nänn on ja millal kätte võib saada ning sedagi umbes nädal peale kirja saatmist. E-postile vastamine on väljaspool klienditugesid on sisuliselt olematu. Umbes 30-40 kindlale isikule suunatud e-kirja jäid minul täitesti vastuseta. Ei kirja, ei kõne!

On ju teada tõde, et Austraalia on liiga ülereguleeritud ja kõik ametlikud asjaajamised võtavad aega nädalaid kindlasti.

Hostelielu

Peaaegu kogu oma reisi vältel elasin hostelites va Numurkahs ja Melbourne'is. Kuna ma ei elanud ülikooliaegadel ühikas, siis oli mõnes mõttes huvitav. Elu hostelites andis võimaluse kohtuda teiste reisisellidega. Minu meelest on Austraalias kolme tüüpi hosteleid:

1. tööhostelid, kus elu käib töörütmis ehk on tööpäevad ja puhkepäevad ning olenevalt hostelist ülejäänud ajal juuakse või ollaks mõistlikud olenevalt reeglitest.
2. Reisihostelid, mis on kallimad ja seal käivad inimesed, kelle reisieelarve on piiratud, kuid sooviks rahu ja vaikust. Isegi võiks öelda kvaliteethostelid.
3. Läbulad, kus erilist korda majas pole ja elu käib seal nii nagu alkoholi ja rumalaid inimesi jätkub.

Hinna- ja kvaliteedisuhe kõikusid küll ühest äärest teise. Näiteks Sydneys olime ühes hostelis 18 taala/öö, kus olid neljased toad, oma dušš, telekas ja arvuti koos internetiga ning muu vajalik olemas ning töökorras. Teine näiteks oli 35 taala/öö ja kuuesed toad, kus olid vaid voodid, kapid ja peegel. Kõik muud peldikud ja luksuslikumad villad mahtusid sinna vahele.

Hostelielu üks võlusid on kindlasti see, et sealt käbi isegi päevas läbi ohtralt erinevate riikide värvikaid kodanikke. Tööhostelites toimub seltskonnavahetus harvemini ja pikema aja peale. Näiteks oli üks hommik Stanthorpe'is naljakas, sest lugesin kappide pealt uusi nimesid nagu näites Ott, Sirly, Helen, Rando, Elina ja Karl ning siis oli selge, et enam pole võimalik eestlaste eest pakku põgeneda. Kusjuures sel samal nädalal kohtusin veel mingi 16 eestlasega, kes kõik otsustasid ühel laupäeval kõrtsi tulla.

Tihtipeale on mu käest küsitud, et mis maa kodanikke ma kõige enam kohtasin. See on nii subjektiivne küll, aga minul oli enam kokkupuuteid inglaste, sakslaste, uus-meremaalaste ja iirlastega. Peaaegu kõigi reisisellide suust võis kuulda, et sakslasi on nemadki kõige enam kohanud, aga teiste rahvuste suhtes ei olnud erilisi sarnasusi. Eks see oleneb sellest, kes kuhu satub. Prantslastega oli mul näiteks ülivähe kokkupuuteid ning samas oli päris paljudel prantslatest villand nagu igal mõistlikul inimesel. Asiaate kohtasin ka palju, kuid nemad hoidsidki üldiselt omaette. Muidugi oli ka selliseid vendi, kes kuuldes, et ma Eestis olen, siis korraldsid tagasihoidliku ülekuulamise ja uurisid mu käest eesti ajaloost kuni minu töökohani. Jaapanlased oli need, kes olid seltskondlikumad, teised (korealased, hiinlased jms) hoidsid omeette rohkem.

Elu hostelis oli selline jagamine on rõõm taktis. Enamjaolt oli köök, pesemisisvõimalused ja elutoad ühised. Kööginõude ja toiduainete jagamine oli iseenesest mõistetav ja see lõi sellised sõbraliku atmosfääri. Vahel tegime ka koos süüa, et odavamalt läbi saada ja midagi uut proovida. Minu tehtud toite vaid prooviti, sest keegi ei söö sellist kraami nagu me eestlased - hakklihakastest kõnniti ringiga mööda.

Reisisellid olid tavaliselt 18-19 aastased ehk sirgelt keskkoolist või mõni aasta ülikooli seljataga. Oma toaski oli veidralt vana tunne, kui ma olin 26. ja teised 18-19. Aga nagu ma ennast ikka lohutasin, siis vanus on kõigest number. Köögis oli ka tunda, et kõik on jube noored, sest ilmselgelt polnud nad eriti köögis või enda toas päris omaette toimetanud. Minu meelest on ju elementaarne, et kui on ühisosaga avalikud ruumid, siis enda järgi võiks ikka ära koristada. Kuna nõud olid seal hosteli poolt, siis need pidi paratamatult ära pesema. Muide, seal oli kraaniga ühendatud survepesu, mille ma ka kindlasti enda kööki rajan kunagi tulevikus. Ma polnud küll enne reisi teab mis suur korrahoidja enda kodus, aga seal tundus, et ei saa päris pillapalla elada ja nii oligi mul kogu elu kohvris ja ruutmeetri peal. Ruumiga oli nagunii kitsas ja meie toas olid väga mõistlikud noored, kuid kõrval tubades oli ikka päris koledaid näiteid, kuidas mitte elada.

Söögitegemine oli Stanthorpe'is peamine ühine meelelahutus peale tööpäeva, sest muud võimalused on seal suhteliset kesiselt. Kohalikus kõrtsus sai ka ohtrasti käia, aga minule see erilist rõõmu ei pakkunud. Kole muusika ja purjus maakad olid suureks miinuseks, kuid kui oma rahvaga sai olla, siis tasus ära sealkäimine. Mõnedel õhtutel vaadati filme ja komöödiad telekast, aga ma vaatasin hoolega paari oma lemmiksarja parem või lugesin raamatut. Kui hüppeliiges spordivalmis sai, siis käisin ühe inglise piigaga ka jooksmas. Minu toas algas teiste tööpäev kell 5 hommikul juba, mis tähendas, et ärgati kella 4 aeg. Natuke kadedad oldi minu peale, sest kui nemad olid juba kolm tundi tööd teinud, siis ma ikka veel magasin ja enamasti olin ma enne neid ka veel kodus.

Eestlaste huumor

Andke andeks, aga pole naljakamat rahvust kui eestlane või väheke purjus eestlane (kes pole end rumalaks joonud). Poleks uskunud, et nii ütlen, aga nii on. Minu huumorimeel on muidugi küsimärgiga mitmemõtteline veidrate seostega lugu, aga vähemalt oli kojugi tulla hea, sest vähemalt näiteringist tulnud ropp mõtlemine ja neljamõttelised pärlid polnud kuhugi kadunud. Reisil olles hakkasid lõpuks minu kui eestlase huumorit taipama need, kes kauem minuga tuba jagasid või töötasid. Nendega, kellega vähem kokku puutusin ei saanud üldse asja, sest nende jaoks olid mu repliigid liiga keerulised ja liiga tumedad nagu mulle väideti. Isegi lihtsad Orbiku ja neegrinaljad olid neile liiast, rääkimata mingitest keerulisematest. Vähemalt sai naerda mu värvinägemisoskuste üle. Kõige naljakam päev oli vast see, kui kuus eestlast saabusid Stanthorpe'i ja ühel õhtul loopisime kossu ja ausõna lihtsalt naersime ribadeks. Ma polnud mitu kuud ühtegi eestlast näinud ja niimoodi õhtu läbi kildu rebinud. Teised hostelikodanikud vaatasid, et me oleme purjus, pilves või päikest saanud. Ei ühtegi!

Kohtusin paljude uute inimestega üle maailma, mis minu meelest on alati olnud reisimise üks võluvamaid aspekte. Kindlasti kohtun osadega kunagi tulevikus kuskil teises maailma otsas. Eriti Austraalias, kus võib leida töö ja liikuda, kuhu tahad ja millal tahad. Kui sulle ei meeldi, kus sa oled, siis lahku – sa pole ju puu eks ole. Enamjaolt oli ma üksinda nii tööl kui kolamas, kuid see andiski mulle üsna vabad käed valikute tegemisel. Ma ei teinud kunagi enda jaoks mingit „saksaplaani“, et pean need ja need kohad kindlasti läbi käima. Mõnede jaoks oli see nagu võistlus, minu jaoks mitte. Ehk oleksin võinud ka rohkem teha ja käia, kuid leides koha ja inimesed, siis ma pigem jäin paigale. Ning midagi peab ka tuleviku jaoks jätma. Halva turistina ei ole ma eriline majavaatleja ega muuseumikülastaja, aga mul meeldis mägedes ja metsades kolada nagu maalastele ikka. Ookeaniääres võiks istuda ja olla päevade kaupa. Eriti istus mulle viimased kaks kuud, mis oli sisuliselt spordilaager. Mis edasi saab, ei tea täpselt, aga tagasi ma lähen kindlasti. Kohtume tulevikus!

PS: järgmine peatus paistab olevat Kanada.

PS2: paarist asjast tahaks veel kirjutada, aga siis kui tuju tuleb.

Liikuv pilt 2

Valik pilte viimasest poolest aastast Austraalias. Pikem tagasivaatav blogipostitus tuleb hiljem.

Jaanuar-Veerbuar-Eestimaa

Türistid.

Pole ammu kirjutanud, sest olukord pole väga muutunud. Puhata eriti ei saa, sest sporti on rohkem tehtud kui ma oleks ette kujutanud. Päevad mööduvad rannavolle, golfi, ujumise, lainetemurdmise, surfamise, tennise, rattasõidu ja jooksmise taktis. Õhtuti on nüüd vaba aega ka rohkem, sest töötan hostelis üle päeva. Jaanuaris sadas küll üksvahe 10 päeva jutti, aga see oli köömes. Võtsime ka ühtede eesti kodanikega (peamiselt heledapäised daamid) vahel head ja paremat ning käisime rannas ilma lõkketa muusikat kuulamas ja nalja viskamas. Ei leia just tihti kodanikke, kes teavad, mis Noisia tähendab. Raitsiga oleme veel käinud laineid murdmas kui rannad suletud ja lained kõrged ning jaapanlasi upub 3-4 päevas.

Peale vihmaperioodi olin taas valmis liivas hullama, kuid ühel õhtul linnavahel üritasin daamidele muljet avaldada ning vigastasin selga. Vigastus sama nagu mul nii mõnigi kord on juhtunud, kes teavaad, aga kordades hullem. Kaks päeva ei liikunud kulmud ka mitte ja valuvaigisteid sõin grammides, mitte milligrammides. Vastuvõtu tüdruk Frankie leppis mu eest enda ostepaadiga aja kokku ja läksin tema juurde. Pikk jutt lühidalt: tundus palju hullem kui oli ja mees lükkas närvid ja lülid paika. Lähemalt ei hakka lahkama praegu, aga mutetsemiseks pole põhjust.

Austraalia reis on lõpusirgel. Just broneerisin hosteli Kuala Lumpuris ja nädala pärast asun sinnapoole teele. Arvamused ja kokkuvõtte jms kirjutan kui aega saan, sest palju on kirjutada. Pealegi ma võlgnen reisikirja farmielust tegelikult.

 

Golfiguru 1.0

Okou

All, vasakul, tutt.

Pisikesed poisid.

Soul laineharjalt

Jõu- ja iluvõtted.

Pärast vihma enam kuiva jalaga ei saanud.

Kullarannik peale tormi.

Gold Coasti Golfieliit.

Rannavollelaager.

Surfilaager, nõrgem klass.

Surfilaager, tugevam klass.

"Tehke ilus nägu!" ehk eestlased.

Vabal ajal tassin tänaval naisi, hetkel Triinu.

Daamidega liival.

VSOP

Neljas nädal puhkust jookseb siin paradiisi äärel jälle. Põhiliselt oleme Raitsiga käinud kohalike vollemängijatega vollletamas peaaegu iga päev, kui just pole olnud ulme tuul või vihmane. Vihma on visanud vaid paaril päeval, aga üldiselt on täielik suvi soon 25-32 kraadi. Paar korda oleme Raitsiga ka rõdult kala püüdnud ja golfi mängimas käinud ning täna proovisin üle pika aja taas tennist. Pärast mõnepäevaseid spordilaagreid olen ka paar päeva niisama rannas vedelenud ja "puhanud". Kaks päeva olen ka surfilauaga käinud lainete vahel, aga kaks võimalust on nüüd: kas ma olen saamatu või lihtsalt pean rohkem harjutama. Igatahes golfis on mul väga hea tunnetus ja kui nüüd tehnikaga ja teooriaga natuke vaeva näha, siis võiks minust asjagi saada. Igatahes sain kiidusõnu kuulda, kui ma elus teist korda golfi mängides tegin Raitsile ühe punktiga ära (handicap muidugi). Mõni päev algab volle juba 7:30, sest peale lõunat kisub nagunii tuuliseks ja osad peavad tööle minema. Üks päev tegin 10 km rattaga volleplatsideni, 4 tundi vollet, siis 3 tundi golfi ja 12 km rattaga koju ning järgmine päev oli rannalebo.

Aastavahetus oli rahulik, õhtul tegin 23ni hostelis tööd ja võtsin napsu uus-meremaa perega, kes mind väga külla ootab nende juurde. Seejärel linna ja sain kokku Elina ja Karliga taaskord, kes ka peale jõule minu juures hostelis viibisid. Aastavahetuseks sain siia Oti, kes tuli ka aastavahetust tähistama. Hiljem jõlkusin rannas ja vaatasin ilutulestikku koos vollekuningatega ning päris hiljem Raitsiga käisime kõrtsus. Aasta alguses astus siit läbi ka Hulkur Rasmus, kellega rannas kokku saime ja muljetasime Austraaliast. Võib vast lisada, et ma olen Smurfaris juba liiga palju eestlasi kohanud. Suvalises baaris on alati mõni eestlane, rääkimata rannas või tänaval.

Üleeile panin oma kojutuleku ka paika ja praegu on seis selline, et 20.02 alustan koduteed siitsamast Kullarannikult. Esimene nädalane peatus on Kuala Lumpuri ja sealt edasi London, kus seekord olen vaid natuke ning siis Amsterdam kolm päeva ja Lõuna-Hollandisse olen ka minemas. Täpset Tallinnasse saabumist ei tea veel, sest lihtsalt pole broneerinud veel midagi. Kolm tundi kolasin ja otsisin ning kokkuvõttes sain 550 euriga kuni Amsterdamini, mis on oluliselt odavam kui ma alguses planeerisin. Teisest küljest ei saa ma paari soovitud ettevõtmist teoks teha, sest järgmised reisid vajavad ka finantsi. Ega ükski asi siit ära ei kao, kuigi 2012 on kellal nüüd. Jõuab veel igale poole! Paar pilti ka:

Vollekunnid

Mis lained? Ei tohi ujuda.. ?

HAMMERTIME