Stanthorpe'i elu: osa 3

Eestlane on ikka tööloom

Oksarallikotkad

Viimased kaks nädalat rabasin tööd teha õunaaias. Järjest töötamist tegi kokku nüüd 20 päeva ja mind peetakse üldiselt hulluks. Enne seda töötasin ju 19 päeva järjest ja üks puhkepäev vahel. Paistab, et minus siiski on eestlase visadust. Aga samas minu tööpäevad pole sellised nagu enamustel siin hostelis. Olen sisuliselt heas nimekirjas oma õunaias ja olen seal ka kõike teinud. Samuti on meil vaid kaheksatunnised tööpäevad, mida vaid suure vajaduse korral pikendatakse ning meil on tunniajane lõuna. Seda ei anna võrreldagi mõne juurviljafarmiga, kus päevad on 11-12 tunnised ja päev otsa päikese all ning pauside ajal pole võimalust varju allagi minna. Paljudes farmides on ka üsna kiire tempo ja kes hakkama ei saa, siis sel pole ka rohkem asja sinna. Kummaradmine ja kükitamine pole nagunii pikkadele poistele ja olles kaks päeva nii rohimist kui istutamist teinud, siis rohkem ma neid töid proovida ei soovi.

Teisisõnu olen viimased kaks nädalat vedanud õunapuude oksi, mis maha saetud ning viskan neid treileri peale. 20 päeva füüsilist on päris väsitavad olnud, kuid mitte tapvalt. Esimesed kaks nädalat vedasin enamasti üksinda, kuid mind käis abistamas neli kodanikku. Esimene pidas minuga vastu pooleteist päeva, ülejäänud vaid ühe. Erinevatel mõjuvatel põhjustel küll, kuid keegi neist ei suutnud minuga sammu pidada. Üks kodanik oli laisk, teine oli tol tööpäeval pohmakaga ja mina vaid tunnike maganud, kolmas oli abis juhuslikult ja neljas lahkus, sest tema sõber sai tööd teises linnas. Peale seda, kui neli erinevat kodanikku oli lahkunud, siis tuli härra ülemus küsis ühel hommikul, et mida ma nendega teen, et nad kõik peale esimest päeva lahkuvad. Üks uusmeremaalane, kes traktori peal on ja kellega ma viimased kolm nädalat olen kahekesi tööd rabanud nii kivide kui õunapuude veoga ütles, et kurat, eestlasi on ikka jube raske asendada, aga iirlasi see-eest mitte. Viimase pühapäeva võtsin vabaks, kuna oli teada, et laupäeval on meil suurem kokkusaamine kohalike eestlastega. Pärast seda ringlesid sellised jutud, et kuuldavasti hakkavat ma väsima ja võetakse kaks uut selleks päevaks, et mind asendada. Viimased kaks ja pool tööpäeva sain traktoriga sõita ja ise puid vedada, sest me vedasime kahe traktoriga , kuna oksi saeti suuremas koguses ja oli vaja pookijatega sammu pidada. Selleks ajaks võeti ka viis abilist juurde, kes oksi veaksid treilerite peale. Traktoriga pole mingit erilist kunsti sõita ja ma olin välek. Isegi perepojad olevat aeglasemad. Ühesõnaga, lipp on kõrgel!

Täna oli meil suur töö lõpp ehk üks aedik sai saetud ja okstest tühjaks veetud ning tänutäheks jagas mu kiwi sõber Mathew õllet ja käisime ühes niistustiigis ujumas ning ronisime ühe me otsa. Mathew kostitas mind viimastel nädalatel ka õllega peale tööd, kuna töötasime sisuliselt tema maja taga. Teadagi, et ma pole kunagi eriline õllejooja olnud, aga külm õlu peale selliseid tööpäevi on ikka masendavalt hea.

Näe, eestlased 

Pikaajalised püüdlused eestlasi mitte kohata said eelmisel laupäeval otsustava lõpu. Nagu ikka oli meil laupäeval aeg minna kohalikku kõrtsu ja oli kokkulepe teise farmi eestlastega, keda on kokku seitse juba, et saame siis pargis kokku ja võtame napsu või nii. Tehtud-mõeldud! Saime kõik kokku ja sel hetkel oli meid 8. Edasi kõrtsus jooksin kokku veel kolme eesti piigaga, kes elavad natukene Stanthorpe'ist eemal, kuid olid ka kõrtsu jõudnud. Nende neljas kaaslane tol päeval ei olnud eetris. Pidasime siis plaani, et järgmisel nädalal lähme karavaniparki Birgitile (kes on kohalik legend) külla ja teeme eestlaste istumise. Ühel hommikul istusin köögis ja järasin hommikusööki ning märkasin kapi peal nelja eesti nime. Samal päeval tuli veel üks eesti kodanik, kes minuga samasse õunaaita tööle asus ning õhtul lisandus veel kaks. Ehk siis üleöö oli minu hostelisse tekkinud 8 eestlast, mis siis teeb selle kandi eestlaste arvuks 19. Järgmiseks laupäevaks oli vundament laotud.

Kes ei sobi pildile?

Laupäeval ajasime pundi kokku ja piigad autoga aitasid kõik tulijad karavaniparki. Grillisime ja rüüpasime õlut ning meie osavnäpp Ott mängis klarneti peal vanu häid eesti lugusid. Olin küll mitu kuud ilma eestlasteta läbi saanud, kuid väga tore oli jälle eesti keeles pikemalt rääkida ja nalja visata. Peab tõdema, et eestlaste huumorimeel ja teravus ei leia mujalt maailmast naljalt võrdväärset. Isegi tööl ja hostelis mõikavad teravaid pärleid vaid need, kellega pikemalt olen töötanud või hostelis elanud. Õhtu möödus huumori ja klarneti saatel kuni karavanipargi omanik mõistis, et meil on liiga lõbus ja saatis meie väikse koosviibimise laiali. Meid see muidugi ei heidutanud ja pakkisim 9 eestlast autosse ning sõitsime kodupoole. Suured tänud meie Elinale, kes meid turvaliselt linna tagasi sõidutas!

Kohalik meelelahutus

Järgnev pühapäev oli mul vaba nagu mainitud ja nõukogu otsusega läksime kohalikku avalikku basseini lõõgastuma. Kolme dollari eest saime rohkem kui küll ja jube hea oli puhata. Lõbustasime rahvaste igasuguste vettehüpete ja veevollega. Pärast basseinipäeva loopisime eesti pundiga viite miinust ja olles juba hosteliveteran, siis julgen öelda, et nii palju naeru ja teravat huumorit pole siin enne kuuldud. Palju elanikud kõndisid mööda ja ilmselt arvati, et oleme purjus, kanepit tõmmanid või liialt päikest saanud. Õhtul oli kohaliks kirikus suur õhtusöök kõigile backpackeritele ja neljakäigulise õhtusöögi eest olen ma igati tänulik. 

Natukene sai isegi päikest ja ehk õnnestub ka pruunimaks saada, sest muidu keegi ei usugi, et ma Austraalias käisin. Tööl kahjuks ei saa päikest võtta, kuna lihtsalt kõrvetab ikka jõhkralt ning paratamatult tuleb tugevatoimelist kreemi kanda, et terve päev vastu pidada. Viimasel nädalal oli meil kuumalaine ehk päeval oli 35 kraadi sooja näiteks. Selle vastu olen juba rohtu leidnd: teen enda pea ja mütsi märjaks ning kui väga palavaks läheb, siis kastan end niisutusvoolikust. Eriti veider oli avastada, et keskpäeval paistab Päike lagipähe, mida mina tundsin ja nägin esimest korda. Töötan veel ja ajan kulda kokku ning detsembri keskel suundud Surfiparadiisi või mujale. Täpselt ei teagi veel, aga ilmselgelt olen puhkuse ära teeninud.

Kivid, ussid ja ämblikud

Aa mul on kopp ees

Viimased nädalad on veerenud suhteliselt vanaviisi. Töötan endiselt samas farmis, kuid praegu harvendame õunapuid, et noortel okstel oleks piisavalt, kuid mitte liiga palju õunu kasvamas. Sisuliselt käärid ja käteosavus ning hea silm ja käe tunnetus nagu siinkandis kombeks on öelda (good eye and hand coordination). Viimase nädala sain kätt proovida ka kivipallis. Nimelt kaevatakse ühes vanemas istanduses maa seest kive välja, mis eelmine omanik oli sinna matnud, et rohkem õunapuid sinna istutada. Igasuguseid huvitavaid viskeasendeid sai proovida: üle puusa, jämmi, kettaheidet, vasarat ja kuulitõuget. Minu ja ühe teise noore ülesandeks oli kõik vähegi jõukohased kivid koppa visata/tassida, et need augutäiteks puistada. Teisisõnu päris huvitav ja füüsiline nädal oli. Mõned uued lihased on isegi tekkinud. Palavus ei häirinud lõpuks ja suurt tampi ka taga polnud. Ühel päeval õhkasime kõige suuremaid kivikamakaid ja viimane pauk jättis löögi vahele. Muide, kaasaegne „süütenöör põleb“ kiirusega 7000 m/s (kirjaviga pole). Pruunid ja mustad maod on ka nähtud ning kümneid erinevaid ämblikke. Maod olid kahjuks juba surnud.

Ühel päeval, kui mulle anti vaba päev, siis tekkis võimalus kätt harjutada salatitaimede istutamisega. Enamus meie hostelirahvast tegeleb päevast-päeva just sellega ning olen ikka nendelt kuulnud, kui raske ja tüütu see on. Samas nemad teevad seda reegline viis päeva nädalas ja 10-11 tundi päevas sooja ja külmaga ning ka vihmaga, mis tähendab, et ollakse põlvini mudas. Hommikul kell 5:00 oli start ja 5:30 oli mul juba esimene salat maasse surutud. Kartsin hullemat, kuid ilmselgelt olen ma liiga pikk (või liiga lahja), sest peale kahetunnist roomamist ja põlvitamist andsid põlved märku, et ehk pole ikka kõige parem idee.

Nädalavahetustel oleme seltskonnaga pubis ja pargis käinud. Eelmine nädalavahetus oli Halloween ja päev algas sellega, et käisin kolme prantsuse daamiga riideid vaatamas. Ma olen ikka lootusetu riidepoes, aga nemad leidsid üsna kiirelt endale vajaliku. Mul oli isegi mõttes olla Jason Voorhees või Rorschack, aga kahjuks polnud midagi sobivat ja ma loobusin sellest mõttest. Õhtul algas nagu vanadel aegadel pargis väikse pakiveiniga ja seal tehti mulle tondinägu pähe. Pärast meeldivaid vestlusi ja olengut pidime kahjuks klubisse minema, kus ma väga kaua vastu ei pidanud. Juba esimestel päeval siin tänaval istudes ja veini rüübates oli meil kontakt kohaliku konstaabliga, kes ütles, et ärge päris tänaval joomisega tegelega, aga kui me parki läheksime, siis nad meid ei „sega“.

Pannkoogid

Nüüd võtsin endal eesmärgiks ise korralikult süüa teha, mitte osta vaid valmistoitu ja nuudleid. Lõustaraamatus ma juba andsin märku ja tänan kodanikke, kes abivalmis olid. Kuna siin urkas pole suurt midagi nagunii teha ja terve mu tuba magab juba kell 20:00, sest ärkavad ju kell 4:00, siis võiks ju aega kasulikut sisustada ja harjutada kätt köögis. Ühel pühapäeval tegin pannkooke oma toarahvala ja noored nokad olid hämmelduses. Ema võiks mulle meilile saata juhendi, kuidas seda head kartulisalatit ikka teha tuleb.

Eestlasi on Stanthorpe'is nagu seeni pärast vihma. Birgiti käes kuulsin kunagi minevikus, et eelmine aasta olevat siin olnud umbes 20 eestlast. Praegu tean, et peale minu on kohaliku pubi baaridaam ka Eestimaalt ning oleme põgusalt rääkinud baarileti ääres. Lisaks Birgitile, kes on kohalik legend, on temaga samas farmis töötamas veel kaks eestlast ning neli on veel tulemas. Järgmises asulas pidi juttude järgi olema ka veel paar piigat. Pubis vestlesin ühe farmeriga, kes kiitis eestlasi taevani. Tema sõnade järgi võtaks ta enda alla vaid eestlased ja poleks mingit probleemi. Lisaks sellele, et me olevat töönarkomaanid on vaja meile seletada vaid korra ja töö saab tehtud. Stanthorpe'is lehvib sini-must-valge väga kõrgel!

Edasistest plaanidest nii palju, et suure tõenäosusega olen siin kandis kuni detsembri keskpaigani ja siis võtan suuna tagasi Surfers Paradise'i, sest selline kodanik nagu hr Raido on nüüd tagasi seal. Töötan siin piisavalt, et oma viisapäevad täis saada ja pärast seda peaks mul olema piisavalt raha, et natuke lulli lüüa ja paradiisi äärel elada ning koju ka jõuda. Ka hr Raud ja Sügis andsid märku, et nad ilmselt saavad Sydneys kokku aastavahetusel. Ma pole veel kindlalt otsustanud, aga ma kardan, et Sydneysse ma küll hetkel minna ei kavatase. Vaatab!