Kivid, ussid ja ämblikud

Aa mul on kopp ees

Viimased nädalad on veerenud suhteliselt vanaviisi. Töötan endiselt samas farmis, kuid praegu harvendame õunapuid, et noortel okstel oleks piisavalt, kuid mitte liiga palju õunu kasvamas. Sisuliselt käärid ja käteosavus ning hea silm ja käe tunnetus nagu siinkandis kombeks on öelda (good eye and hand coordination). Viimase nädala sain kätt proovida ka kivipallis. Nimelt kaevatakse ühes vanemas istanduses maa seest kive välja, mis eelmine omanik oli sinna matnud, et rohkem õunapuid sinna istutada. Igasuguseid huvitavaid viskeasendeid sai proovida: üle puusa, jämmi, kettaheidet, vasarat ja kuulitõuget. Minu ja ühe teise noore ülesandeks oli kõik vähegi jõukohased kivid koppa visata/tassida, et need augutäiteks puistada. Teisisõnu päris huvitav ja füüsiline nädal oli. Mõned uued lihased on isegi tekkinud. Palavus ei häirinud lõpuks ja suurt tampi ka taga polnud. Ühel päeval õhkasime kõige suuremaid kivikamakaid ja viimane pauk jättis löögi vahele. Muide, kaasaegne „süütenöör põleb“ kiirusega 7000 m/s (kirjaviga pole). Pruunid ja mustad maod on ka nähtud ning kümneid erinevaid ämblikke. Maod olid kahjuks juba surnud.

Ühel päeval, kui mulle anti vaba päev, siis tekkis võimalus kätt harjutada salatitaimede istutamisega. Enamus meie hostelirahvast tegeleb päevast-päeva just sellega ning olen ikka nendelt kuulnud, kui raske ja tüütu see on. Samas nemad teevad seda reegline viis päeva nädalas ja 10-11 tundi päevas sooja ja külmaga ning ka vihmaga, mis tähendab, et ollakse põlvini mudas. Hommikul kell 5:00 oli start ja 5:30 oli mul juba esimene salat maasse surutud. Kartsin hullemat, kuid ilmselgelt olen ma liiga pikk (või liiga lahja), sest peale kahetunnist roomamist ja põlvitamist andsid põlved märku, et ehk pole ikka kõige parem idee.

Nädalavahetustel oleme seltskonnaga pubis ja pargis käinud. Eelmine nädalavahetus oli Halloween ja päev algas sellega, et käisin kolme prantsuse daamiga riideid vaatamas. Ma olen ikka lootusetu riidepoes, aga nemad leidsid üsna kiirelt endale vajaliku. Mul oli isegi mõttes olla Jason Voorhees või Rorschack, aga kahjuks polnud midagi sobivat ja ma loobusin sellest mõttest. Õhtul algas nagu vanadel aegadel pargis väikse pakiveiniga ja seal tehti mulle tondinägu pähe. Pärast meeldivaid vestlusi ja olengut pidime kahjuks klubisse minema, kus ma väga kaua vastu ei pidanud. Juba esimestel päeval siin tänaval istudes ja veini rüübates oli meil kontakt kohaliku konstaabliga, kes ütles, et ärge päris tänaval joomisega tegelega, aga kui me parki läheksime, siis nad meid ei „sega“.

Pannkoogid

Nüüd võtsin endal eesmärgiks ise korralikult süüa teha, mitte osta vaid valmistoitu ja nuudleid. Lõustaraamatus ma juba andsin märku ja tänan kodanikke, kes abivalmis olid. Kuna siin urkas pole suurt midagi nagunii teha ja terve mu tuba magab juba kell 20:00, sest ärkavad ju kell 4:00, siis võiks ju aega kasulikut sisustada ja harjutada kätt köögis. Ühel pühapäeval tegin pannkooke oma toarahvala ja noored nokad olid hämmelduses. Ema võiks mulle meilile saata juhendi, kuidas seda head kartulisalatit ikka teha tuleb.

Eestlasi on Stanthorpe'is nagu seeni pärast vihma. Birgiti käes kuulsin kunagi minevikus, et eelmine aasta olevat siin olnud umbes 20 eestlast. Praegu tean, et peale minu on kohaliku pubi baaridaam ka Eestimaalt ning oleme põgusalt rääkinud baarileti ääres. Lisaks Birgitile, kes on kohalik legend, on temaga samas farmis töötamas veel kaks eestlast ning neli on veel tulemas. Järgmises asulas pidi juttude järgi olema ka veel paar piigat. Pubis vestlesin ühe farmeriga, kes kiitis eestlasi taevani. Tema sõnade järgi võtaks ta enda alla vaid eestlased ja poleks mingit probleemi. Lisaks sellele, et me olevat töönarkomaanid on vaja meile seletada vaid korra ja töö saab tehtud. Stanthorpe'is lehvib sini-must-valge väga kõrgel!

Edasistest plaanidest nii palju, et suure tõenäosusega olen siin kandis kuni detsembri keskpaigani ja siis võtan suuna tagasi Surfers Paradise'i, sest selline kodanik nagu hr Raido on nüüd tagasi seal. Töötan siin piisavalt, et oma viisapäevad täis saada ja pärast seda peaks mul olema piisavalt raha, et natuke lulli lüüa ja paradiisi äärel elada ning koju ka jõuda. Ka hr Raud ja Sügis andsid märku, et nad ilmselt saavad Sydneys kokku aastavahetusel. Ma pole veel kindlalt otsustanud, aga ma kardan, et Sydneysse ma küll hetkel minna ei kavatase. Vaatab!