Tormas nii, et hoia mütsist kinni

Eelmine kolmapäev (07.12) oli üsna tähtis päev. Nimelt oli mul selleks ajaks kaheksa kuud Austraalias kolatud ja kolm kuud mu armsas õunafarmis tööd rabatud. Teisisõnu on mul kindlalt nii 88 päeva kui kolm kuud kohustuslikke tööpäevi farmis igast otsast koos. Tehtud! Meenutasime just toanaabri Jordaniga, et kui me kolm kuud tagasi siia tulime, et siis olime hädas kui palju aega ja farmitööd on vaja ikka teha. Eile tegime tähtsa päeva puhul kõige suuremad ja paremad pitsad ning meenutasime möödunud aegu. Teen ka pikema kokkuvõtte kui taas inimeste seas olen ja härra ülemus on paberile allakirjutanud. Järgmine nädal on seega oodata mahlakat ja ilustamata eluolu Stanthorpe'is.

Lõunapaus

Igatahes oli meil eelmine nädal siin vihmanädal ja pakane. Viimase 123 aasta kõige külmem päev – 10 koma midagi kraadi. Lisaks sellele kallas terve nädala peaaegu, aga õnneks tööpäevi väga ei kaotanud kokkuvõttes. Niigi olin nädalavahetus enne vihma pistu tõbine – pilt oli, häält mitte. Ilmselgelt ei tasu 30 kraadisest kuumusest konditsioneeri alla istuma minna, sest kõri hääletab paeltega ja loobub töötamas. Boonusena sain kaasa ka köha ja pisikese palaviku ning mineviku kogumuste põhjal otsustasin vabaks võtta mõned päevad. Imesin kommi ja sõin puuvilju. Kiivid kaotasid oma mõtte kui lõpuks mangod kätte sain. Aitäh Eeva!

Batman chillib

Tööd rabasin teha kuurides ja aias koos noorima perepojaga. Kui mingi projekt oli küpsemas, siis oli tema ikka see mees, kes võttis mind appi. Koristasime kuure ja katusealused rämpsust ja metalljuppidest. Igal hommikul kui teised kotkad harvendama viiakse ootab mind väikene teadmatus, et mis põnevat täna teha saab. Kuuride ja nende ümbruse korrastamine oli hariv, sest igalt poolt leidsin erinevaid ämblikke, sisalikke ja muid veidraid olevusi. Kivihunnikute ja muus sodi vahel oli ikka see moment, et ei tea millised ja mitu ussi siit alt välja tuleb. Pildile kõike ei saanud, sest pole aega klõpsida. Lisaks tegime veel suure koristustöö peretütre maja ümber, mis eelmisest omanikust oli jäetud sööti kui nii võib öelda. Kujutage ette botaanikaaaeda, kasvuhoonet ja majaümbrust, mida pole mitu head aastat korrastatud. Kasvuhoone lammutasime maha, botaanikaaia istutasime ringi ja muud puud-põõsad sõitsime buldooseriga siledaks. Ma arvan, et mina olengi uus Don Kirk. See oli ka esimene projekt, kus härra pereisa esimest korda kiidusõnu lausus. Ainult kolm kuud läks aega.

Jalutu sisalik

Viimane suur projekt oli õunakastide survepesu ja viimased tööpäevad sel nädalal mööduvad ilmselt õunu harvendades, mis mulle üldse enam ei istu. Palju ägedam oli igasugu erinevaid talutöid teha ja nii ei hakanud kunagi igav. Aga neli päeva kannatab välja, vist. Reedel viimane tööpäev ja seejärel katsun pühapäeval bussil jõuda, et Smurfi Paradiisi tagasi minna. Samasse hostelisse, kuid seekord on Raits ka Paradiisis, mis tähendab, et ....

Keksin ka väheke: sel esmaspäeval sain nelja erineva inimese käest kiita, et kui tasemel ja aksendivaba mu inglise keel on. Alustades farmi peadirektoriga ja lõpetades uute toakaaslastega. Peab mainima, et tunnen isegi, et kõnekeel on väga heast veel paremaks läinud. Ma isegi teen juba vahet peaagu kõigil inglise keele aksentidel ja isegi farmeritest saan juba poole sõna pealt aru, mida nad tegelikult räägivad. Mäletan, kui ma sakslastega Idarannikut väisasin ja siis nad tihtipeale küsisid, et kust ma selliseid sõnu ja väljendeid tean. Täname siinkohal oma õpetajaid Merike Sikku ja Hegi Soosaart.