Blue Mountains ehk mägesid murdmas.

„Interlopers! You mortals who dare to interfere with my sport will pay... Wait--you... I remember you... In the mountains... But you... what is this? Where am ... „

Tere tali!

Ütleme nii, et saabusime õhtul kuskil viie paiku ja ehmatus oli suur. Meil maailma suurim plaan telkida ja tuld teha, aga kui ikka lund sajab, siis ilmselt tuleb hostelisse minna. Just oli täis tiksunud 1000km sõitmist kui tõsine lumetorm meid peatuma sundis Blackheathis, kus pidi olema meie esimene laagriplats. Egas midagi, ots ringi ja tagasi eelmisesse linna nimega Katoomba. Me olime sealt just tulnud ja teed küsinud infopunktist, et kus ja kas telkida saab ning neiude näod olid jällegi pikaks veninud. Võtsime suuna Katoomba YHA hosteli peale kuna eelmises kohas olid head kogemused. Seekord sauna kahjuks polnud. Üldiselt kena hostel, aga austraallased ei oska aknaid ehitada ja kuna oli ülikõva tuul (Katoomba asub mäe tipus/otsas), siis hostel oli üsna jahe. Aga kõik muu on luksus võrreldes meie Mooroopna hosteliga. Öö maksab küll rohkem ehk tuleb lisaeelarve teha. Kuid pärast esimest kahte päeva mägedes ei suudaks mõeldagi, et oleks telgis.

Blue Mountains on sisuliselt suur mägedeahelik ning mägede tippudes asuvad erinevad väikelinnad. Talvel on siin elu vaiksem, kuid ma kujutan ette, mis suvel olla võib. Saabumisõhtul võtsime lahti kaardid ja internetilehe ning hakkasime sobivat otsima. Ilmateade järgmiseks päevaks oli paljulubav ehk vihmavaba, siis valisime matkaringiks. Tagantjärele tarkus on ehk seegi, et talvel on siin oluliselt vähem turiste ning siis käivad kohalikud siinkandis matkamas. Kaks kohalikku matkaselli rääkisid, kui kivil istusime.

Esimene päev

Drop in.

Ilm oligi suurepärane matkamiseks: pilvitu päikesepaiste ning meeldivalt jahe. Esimeseks rajaks sai valitud selline ring nagu Govetts Leap / Blue Gum Forest / Perrys Lookdown / Grose Valley. Ametlikult 15 km / 10 tundi / kogenud matkajatele, mis saab alguse Blackheathist. Valisime selle, kuna kaardi järgi oli sellel rajal võimalik näha erinevaid vaatamisväärsusi suurtes kogustes. Sakslastega on selles mõttes lihtne, et plaanid on alati tehtud ja asi kontrolli all. Võtsime tee peale võileivamaterjali, vett ja müsliampsukaid, mis maitsevad nagu Snickers!

Ma alguses pelgasin 15km pikka ja rasket rada, aga asjatult. Polnud mitu kuud hüppeliigese pärast sporti teinud ja vorm oli liiga ümar ning nõrk. Esimene osa matkarajast oli laskumine ja teadagi, et see on põlvedele ja säärtele kõige väsitavam, sest mäletan veel Tatrates matkamist. Seejärel oli üsna pikk ja üsna tasane matk läbi ürgmetsade ja jõekallast. Kui arvasin, et sellega on kõik, siis viimane etapp oli mäkketõus, millest enamus oli 50-60 kraadiseid astmeid ja treppe. Ma arvan, et väsimuse järgi oleks võinud mu mäetipus surnuks kuulutada, aga pulss oli liiga kõrge. Samuti sain matka lõpuks aru, et suured jalad on suur pluss ronimisel (suurem hõõrdumine), samas mu pikkus väga ei aidanud. Ning mu uus hüüdnimi on Gandalf The Bald.

Junction Rock

Tee peal oli meil palju kenasid koskesid, ürgmetsa, vaateid ja uurimist. Lasen piltidel enda eest rääkida, sest pole mõtet looduse imetegusid üle trumbata. Parimad kohad olid Perrys Lookdown ja Pulpit Rock Lookout ning esimene pikk laskumine mööda mäenõlva kose alla. Tee peal tegime natuke nuputamismänge. On jutuke, lahendus ja küsida võib vaid jah/ei küsimusi. Minu lemmik: „A guy is on the train that leaves from Chicago to New York on Friday. The same guy returns to Chicago on Sunday. During the journey the train passes through a tunnel. After the train exits the tunnel the guy is dead. Why?“

Mõned matkatarkused:

• Käed taskus võid koduhoovis jalutada, mitte kaljudel ronides.
• Suured jalad on suur pluss.
• Pikkus eriti pole.
• Kui nokk maas käia, siis magad palju maha.
• Kui kogu aeg pea laiali käia, siis võid end alt orust leida.

Pulpit Rocki viimane äär

Mees, kepiga

 

 

 

Teine päev, teine rada

Viimane tõus

Hommikul sain teada, mis lihased mul veel olemas on. Teisisõnu võtsime ette palju lihtsama ehk Furber Steps / Ruined Castle / Golden Stairs matkaraja ning ametlikult 14 km / 8 tundi / kogenud matkajale. Alguspunkt Katoombas, kus asus ka meie hostel. Soojenduseks kolasime tunnikese Scenic Railwayl, mis on sisuliselt botaanikaaed ja taimehuvilistel oleks seal kindlasti palju enam teha, vaadata ja katsuda kui meil oli. Raja algus oli raske laskumine, kuid kuni mäetipu viimase tõusuni (umbes 200m järsku ning 400 lauget tõusu) oli rada suhteliselt lauge. Raske koht oli veel maalihkest üleronimine, kuid rada läks seal läbi eesmärgipäraselt. Raja laugem osa kulges mööda ürgmetsa, kuid veidi kõrgemalt kui eelmisel päeval. Matka krooniks oli Ruined Castle, mis sisuliselt oli kaljutipp, mis kaugelt vaadates meenutab kindlust ning sealt avanes 360 kraadine vaade peaagu tervele BM mäestikule. Aa muide hostelis tahvlil on selline tekst, et kui Grand Canyon hakkas alles moodustuma, siis Blue Mountains oli juba „väga vana“. Lasen jällegi piltidel minu eest edasi rääkida, sest ma istusin kõrgeima kivi otsas ja imetlesin!

Staareine maailma serval

Tehtud!

Äärel

Solicitary Rock, kuhu me ei jõudnud enam

Minu valikul tegid Nancy & Sebastian õhtuks sinepikotlette ja kartuliputru, ma valisin nõudepesu. Meil on selline kord, et kaks teevad õhtusöögiks, mille oleme valinud ja kolmas peseb nõud. Teise matkapäeva õhtul tahtsin jalad altpoolt põlve ära saagida, et poleks nii valus treppidest käia, sest ma ei salli treppe mõnda aega.

Kolmas päev – puhkepäev ja Jaanipäev.

Nõukogu otsusega tegime täna lihtsama päeva. Käisime Wentworth Fallsi koske vaatamas ning Three Sisters kaljude vaateplatvormil, kuid jalgsiteed täna ette ei võtnud. Three Sisters on tuntuim atraktsioon ja seal oli isegi talve kohta palju turiste. Tegime kohustuslikud pildid ära ja läksime kohaliku järve äärde, kuna ilm oli ilus. Mina loopisin lanti natukene ja harjutasin boomerangi viskamist. Kala ei saanud ja harjutamiseks oli ruumi liiga vähe. Üritasime ühe tammi juurde kalale minna, kuid kahjuks oli see suletud, kuna tegemist oli mageda vee reservuaariga. Tuiasime enne pimedat veel Katoombas linna peal, kuid ei midagi ärevat. LJ Hooker ajas naerma, sest "nobody does it better".Õhtul jaanipäeva päris ei pidanud, aga see minult tükki küljest ei võtnud. Põlege heleda leegiga, kaasmaalased! Kuulsin, et Perthis on suur Jaanipäeva pidu, nii et edu teile! Tantsige Kaera-Jaani ka!

Järgmine peatus Sydney, hostel broneeritud kesklinnas ja homme teeme viimase kiirjalgsimatka Kolme Õe juurde ja sõidame Sydneysse.