Läbi roosade prillide ehk teistlaadi

Mõtlesin, et kirjutan natuke teise pilgu läbi, mis elu Austraalias on. Olin enne kuulnud jutte eluolu ja töötamise kohta, kuid oma jalg on kuningas. Need on puhtalt minu tähelepanekud ja kindlasti ei saa kõiki austraallasi ühte patta panna, kuigi hea supi saaks sellest.


Inimesed ja hostelid Melbsis

Kui lennuk Melbourne'is maandus ja ma lennujaamas ukerdasin, siis esmaspilgul ei osanud ma midagi arvata. Esimene kontakt oli piigaga, kes jagas saabujatele allahindluse flaiereid, millaga sai 5 taala hinnaalandust lennujaama poest. Kenale ja viisakale piigale ei saa ju kunagi ei öelda. Kuna olin natuke hilinenud, siis ei hakanud ma poodi minema.

Lennujaamast läbi kõndides hakkas kohe silma erinevate siltide/juhendite rohkus. Kahjuks mul väga head pilti pole, aga sisuliselt olid kõikvõimalikud reeglid, nõuded ja viidad igapool, kus vähegi ruumi oli ja silma peale hakkas. See muudab palju asju lihtsamaks ja siltide järgi oli väga lihtne leida üles tolli- ja passikontroll, kuna tee sinna oli pikk ja kõver. Lennujaamas igati mõistlik. Passikontrollis järjekorras oodates täitsin immigratsiooni dokumendi ja ootasin järjekorras. Narkokoer nuusutas kõigi ootajate pagasit ja käekotte, kuid ei midagi ärevat. Passikontroll läks libedalt. Küsiti vaid, et kust tulen, kauaks jään ja mis viisa mul on. Tollikontrollis küsiti, et kas mul on midagi üle limiidi ja eitava vastuse tõttu lasti mind kõrvaluksest läbi väljapääsu poole. Leidisn kiirelt lennujaama ekspressbussi ja sõitsin kesklinna.

Kuna mul polnud kindlat kohta, kuhu minna, siis kolasin mööda tänavat kuni leidsin midagi noortekeskuse sarnast. Rääkisin teenindajale, et otsin ööbimiskohta ja esimest korda siin. Ta andis mulle pikemalt mõtlemata nimekirja odavatest hostelidest kesklinnas ning linnakaardi. Ta lisas, et eksinud hinged satuvad tihti siia ja neil juba "abipakett" valmis pandud. Valisin nimekirja ja kaardi abiga lähima ning võtsin suuna sinnapoole.

Hosteli nimi oli Nomad's All Nations Hostel. Vastuvõtu lauas oli igati abivalmis noormees ja võtsin üheks ööks toa, sain linad ja padjad hosteli poolt. Jagasin tuba inglise paariga ja ühe kohalikuga. Üldiselt on hostelites selline õhkkond, et ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Austraallane oli seal olnud juba mõnda aega ja inglased tundusid ohutud, seega oma nänni pärast ma ei muretsenud. Käisin poes ja linnapeal ning kõik oli alles. Hostelis oli üsna palju rahvast, kuid iga backpacker on enda eest. Ei leidnud erilist kontakti teistega, inglased olid toredad vähemalt ja jutukad, eriti piiga. Neilt sain ka idee minna järgmiseks ööks St Kildasse.

St Kilda hostel oli sisuliselt sarnane. Kõik asjad olid nö FFA ehk Free For All. Lihtsalt ole tubli ja pane tagasi. Igal hommikul tegi üks heledepäine piiga pannkooke vabatahtlikult kõigile. Ahned backpackerid sõid nii, et olid juba koogistunud. Ma kahjuks sain vaid ühel hommikul kaks tükku, kuna olulisem oli magada. Kellegagi eriti tuttavaks ei saanud, sest ma ausalt öeldes magasin  peaagu kogu aeg, vahepeal käisin rannas ja linnapeal siiski. Jetlaggggg!


Kaks asja, mis tuli kiirelt ära õppida. Esiteks algab iga vestlus nii:
"Hi, how are you?"
"Fine, how are  you?"
"Good, thanks. I am calling/wondering etc ... "
 Elementaarne viisakus ilmselt, aga peaagu iga austraallane alustab vestlust või telefonikõne niimoodi. Selle taga pole mingit sügavamat mõtet minu meelest, natu etikett. Ah tuleb meelde kui õppealajuhataja pr Vaikmaa mind etiketi tundi lubas saata. Kes teab, see teab.

Teiseks: igaüks on "mate"- vahet pole kas tunned inimest või mitte, ikka oled mate! Kaks kuud hiljem olen juba sellega harjunud ja ütlen isegi mate suvalistele kodanikele, kuid alguses oli ikka harjumatu.

Siin pool maakera - aega on, kiiret pole, mälu ka pole.

Aussiemaal pole sellist asja nagu tööpäeva jooksul kirjale või kõnele vastamine. Isegi kui midagi on näost näkki ja käesurumisega kokku lepitud, siis see ei kohusta kedagi. Kindlasti pole see alati nii, aga räägin vaid enda kogemusest. Leppisin kokku ühe transpordifirma juhatajaga, kellega mind tutvustati, et ta võtab minu ühendust järgmisel nädalal. Ta oli väga huvitatud minust vähemalt esmapilgul. Rääkisin talle, et mida õppisin ja kust töötasin ning jätsin kõik oma kontaktid. Surusime isegi kätt, mis Euroopas vähemalt on samaväärne allkirjaga. Läks mööda 6 nädalat enne kui üldse kontakti võeti, kuid see oli kahjuks liiga hilja.

Samuti e-kirjadele vastamine. Kodulehel oli märgitud üks aadress, kellega ühendust võtta. Ma soovisin ühe ajakirja kohta uurida, kuid nädal on juba möödas. Hämmastav minu meelest! Üldiselt ongi selline suhtumine, et aega on ja alati on homme. Isegi õunaaias oli küll olemass üldine graafik, kuid keegi ei istunud kukil ega nuianud tähtaegade täitmist. Väike miinimumnõue siiski, kuid see polnud kondimurdja.

Viisakus, külalislahkus, järjekorrad.

Mulle meeldib see, et inimesed on siin tähelepanelikud ja abivalmid. Melbourne'is on selgelt näha, et kes on turist ja kes mitte. Jalutasin alguses tihti kaart näpus ja pilt taevas. Korraks peatudes ja jalgu puhates astus ikka mõni inimene ligi ja küsis kas vajan abi või olen ma eksinud. Alati võib kasvõi suvaliselt inimeselt tänaval küsida midagi. Isegi kui ta ei tea, siis reeglina oskab ta veidi juhatada või vähemalt mingigi vihje anda.

Numurkahs elan sellises peres, kus uksed on avatud kõigile. Pere pole küll põlinsed austraallased, aga nad on siin kaua elanud. Põhimõtteliselt on kõik inimesed alati siia teretulnud. Naabrimees ja mõned veel käivad peaaegu iga päev siin kohvi joomas või niisama tere ütlemas. Enamasti olen ma üksi kodus olnud, kui keegi tuleb, aga hommikuti teeme kohvi ja õhtuti õhtusööki järada. Samas samal tänaval pole teistes majades sellist "korda". Uute inimestega kohtudes on alati kõik viisakad ja tunnevad huvi päritolu ja muu kohta, kuid järgmisel päeval on see unustatud. Alles pärast mitmendat kohtumist on midagi meeles.

Nagu ma juba kirjutasin, et palju on silte. Väga palju! Samuti on palju igasuguseid seaduseid ja korraldusi, kuid nii palju kui ma olen neist kuulnud ja märganud, siis üldine reegel on loll saab kirikus ka peksa. Ükski mõistlik inimene ei pea kunagi muretsema mingite siltide või seaduste pärast.


tNing lõpetuseks kõigile, kellele meeldivad sellised stiilid nagu breakbeat, big bear, dubsteb, drum & bass ja Noisia. Kuskil on olemas mäng nimega MotorStorm Apocalypse ja selle soundtrack on vägaväga hull. Leidsin lingi ja soovitan palavalt. See pole mingi viirus ega spämm, lihtsalt on vaja klikkida "slow download" ja security check ära teha ning olemas. Näiteks: