Böö nädal

Böö nädal, sest lastel on koolivaheaeg ja kuna ma siin olen, siis nad üritavad igal hetkel mind jalkat või midagi mängima meelitada. Õpetasin Piperile kaardimänge üks õhtu. Nüüd ta oskab hiina ja vene turakat mängida. Kahjuks polnud tal mulle midagi õpetada, mida ma ei teadnud. Mängisime nokkadega ka umbes sellist mängu nagu meil on Eestimaa. Loomulikult sain pähe, sest küsimused olid Austraalia kohta, mis siis, et lastevariant. Hommikuti olen nokkadele pannkooke teinud, nii et nad on mul suured sõbrad. Pisike Matilda ainult minu peale loodabki kui mängida või pannkooke soovib, sest teised väga ei hooli temast. Ühel päeval mängisime Black Opsi ja sain kuueaastaselt pähe :(

Esmaspäeval käisin linnas ja sain oma kohaliku pangakonto ja -kaardi ning internetpanga andmed. Kuigi sellel kaardil polnud midagi, see vähemalt töötas. Swedbank imeb lurinal. Mingil veidral põhjusel ei saanud ei krediit- ega deebetkaardiga maksta ega raha välja võtta. Kirjutasin siis panka kirja selle küsimusega ja tunde hiljem tuli pakkumine võtta laenu. Selle peale saatsin teise kirja veel ning siis öeldi, et nemad ei oska midagi teha. Kolmapäeval õnneks kõik toimis jälle. kurat teab. Kõik töölubajad ei vastanud midagi. Hea mees, kes lubabki? Siin maal on ikka lubajaid rohkem kui tegijaid kuni eestlased tulid. Käisin ka Eesti Majas, aga seal oli vaid silt, et pühapäeval on Õnne 13.

Teisipäeval sadas. Ei saanud toast väljagi. Mellis uputas ka kuuldavasti. Mitte nagu Tartus küll, aga natuke vähem. Siinkohale tervitan tartlasi/maakaid!

Kolmapäeval käisin kohalikus Solarises ja kinos Sucker Punchi vaatamas. Peab tunnistama, et midagi jäi ikkagi puudu, kuigi visuaalselt oli see ikka võimas. Eriti draakonistseen. Õhtul rääkisin Raitsiga ja ta tuleb laupäeval Melbourne'i ja siis olenevalt ilmast oleme rannas või rannas. Hästi läheb, siis peaks kaks eesti piigat ka meiega liituma.

Neljapäeval tegin rattaga umbes 30 km tiiru mööda metsi. Leidsin mingi mõisa, golfirajad ja loomaaia. Tunne kodukanti reist jällegi. Kõik sai alguse sellest, kui vaatasin Google Earthist, et kus ma siis täpselt olen. Werribee Park ja Werribee Mansion on need kohad, kuhu ma oma otsaga jõudsin, loomaaeda enam ei jõudnud. Paistis, et saab rattaga ära käia ja läksingi. Pole kaks kuud niimoodi minna andnud ja päris läbi võttis pärast sõitu. Jalg on enamvähem hetkel. Äkki saab nädalavahetusel palligi mängida. Vähemalt randa peaks saama ja kui Raitsi auto vastu peab, siis saame äkki Great Ocean Roadil ära käia.

Igatahes ma vedasin endaga kihla (jälle), et kui reedeks midagi kindlamat ei selgu, kui et "me võtame ühendust", siis lähen Raitsiga Perthi. Seal soojem ja vabalt saab mingit ajuvaba töö teha. Nii nad räägivad vähemalt. Pealegi on koos lõbusam.

Ajaa, suvalise tüdruku pilt:

Esimene "trenn", netball ja aussie jalka

Reedel 08.04 käisime õhtul kohalikus pubis ühe Amanda tuttavaga austraalia jalgpalli vaatamas. Ta seletas mulle reegleid ja võtsime kohalikku õlut. Õnnestus juua sellised asju nagu Pure Blonde ja Carlton Draft. Pure Blonde polnud üldse paha õlle kohta, draft oli mõru. Kodus võitsin veel sellist kohalikku poppi õlut nagu Beez Neez, mis on meega. See oli päris mõnusa maitsega. Aga siiski Southern Comfort on parim jook, mida ma olen saanud siiamaani.


Laupäev 09.04 käisime Amanda, Ryani ja Matildaga noorte netballi võistluseid vaatamas. Sain üle pika aja natukene palli loopida ja saalis liikuda, kuigi liiges teeb ikka haiget veidi ja päeva lõpuks on veel paistes. Rattaga sain sõita küll, aga käimisega annab ikka tunda. Pärast netballi "söötsin" väikse Matildaga trampliinil ja tegin selle kohta väikse klipi ka, sest see on lihtsalt äge. Iga päev ta küsib mind mängima. "She is just mental!" nagu Amanda isegi ütleb. Ta on nii osav nii netballis, kriketis ja trampliinil. Söödab ka juba nagu võrkpallur ja ise alles kuuene. Netballi võistlustel võttis endast suurematelt palli ära nagu polekski kedagi vastas. Pro!

Pühapäeval oli üsna sügisene ilm ja päeval olime kodus. Mängisin Matildaga Black Opsi PS3 peal ja sain haledalt kotti. Õhtul käisime kohaliku spordiklubi grillõhtul, pakuti burgerit ja õlut ning sain natuke austraalia jalkat proovida. Lõin isegi paar väravat noorte nokkade vastu mängides.

Homme lähen siis linna peale asju ajama. Saan oma kohaliku NABi pangakaardi ja ehk ka TFNi kätte, aga viimane pole kindel. Lisaks sain laupäeval võistlusdte ajal veel ühe Amanda tuttavaga jutule, et neil oleks vaja kedagi, kes autodega sõidaks parklast pesulasse ja hooldusesse ning tagasi. Pidi esmaspäeval ka teada andma. Nad toovad maale uusi mersusid ja bemme. Andke andeks kui ma mõne bemmiga lihtsalt vastu seina sõidan, eriti X5ga. Ühte kohta pean jutule minema ja kolm ülejäänut pidid ise ühendust võtma. Üks viiest peaks ikka õnnestuma.

PS: kui blogi värvid on veidrad, siis teate ju küll miks

Luiged rannas ja linnapeal

Teisipäeval 05.04 oli lõpuks ometi päike paistmas ja pakkisin oma asjad kokku ning läksing St Kilda randa. Sel hetkel sai mulle ka selgeks, et kohvriga on ääretult tüütu liikuda ja juba mõtlesin, et peaks ikkagi matkakoti soetama, kuid ilmselt kõik asjad sinna ei mahuks. Aga juhtus nii, et helistas mulle lõpuks Amanda, kelle juurde pidin Melbourne'i saabudes minema. Ta saatis mulle oma aadressi ja pidime õhtul tema juures kokku saama. Ilm oli hea ja olin vast kaks tundi rannas luike tegemas enne kui tundus, et peaks särgi tagasi selga panema, sest luigele ei tee intensiivne päike väga head. Olin täiesti ainuke suvitaja terve ranna peale kui mõned koerajalutajad välja arvata. Vesi oli kahjuks üsna külm ja ujumise jätsin seekord vahele. Hoiatusildid olid ka sellised, et ei tea, kas tasub üldse proovida. Hoiatussildid on üldse ägedad siin. Sisuliselt on enamlevinud lause siltidel: "penalties apply!. Näiteks rongis oli kolm erinevat hoiatust selle väikse lisaga.

Amanda oli küll tööl kella 17ni, kuid lapsed kodus alates kolmest ja koht asus teisel poole Melbourne'i. Astusin trammi peale, et St Kildast kesklinna minna ja sealt rongiga piirkonda nimega Werribee ehk Where I Be nagu ma kohalikele seletasin. Tund aega rongiga sõitu kesklinnast ja ma sõitsin paar peatust mööda ühelt ristmikult. Ei jõua kõiki infoteated jälgida kui aknast on palju vahtida. Rongijaamast oli päris hea maa jalutada küll, aga nõrgad sõidavad bussidega. Pealegi näeb niimoodi rohkem, kuid kahjuks oli see üsna igav tee. Kant, kuhu pidin minema on umbes nagu Viimsi uuselamud, kus aadressid on linnunimed ja keegi midagi ei tea, aga aadressi järgi jõudsin õige teeotsa juurde, kust Amanda mind peale võttis.

Amandat ma tean juba umbes 12 aastat alates sellest ajast kui ma ise 13 olin ja sellist mängu nagu Utopia mängisin. Oleme ikka õrnalt kontakti hoidnud, kuid pärast seda kui Raido ja Kätlin Aussiemaale sõitsid, siis ma kirjutasin talle, et pole võimatu, et ma isegi tulen sinna. Tema vaid ütles, et tule millal tahad ja kauaks tahad ning nüüd ma olengi siin. Seis on nüüd selline, et elan tema juures ning mulle anti lausa oma tuba. Amandal on neli last: Matilda (6), Piper (9), Oscar (7) ja Ryan (11). Ning kõrvalmajas elab nende vanaema. Kena väike majake vaikses rajoonis.

Esimesel avasime kohtustusliku Vana Tallinna, mis alati välismaalastele meeldinud on. Proovisime ka kohalikku bourbon & cola jooki, mis oli üsna hea isegi. Õhtul pakuti austreid, mida ma polnud kunagi söönud ja toores auster tuli mul kohe välja, õnneks ainukesena. Samas peekoniga küpsetastud auster oli üsna hea.

Amanda oli päevasel ajal tööl ja lapsed koolis 15ni ning seega oli mul aega ka tööd otsida ja ringi kolada. Sõitsin rattaga kohaliku ümbruskonna läbi, aga siinkandis polnud tõesti midagi vaadata või pildistada. Lihtsalt mõned kadedaks ajavad majad. Kui lapsed koju jõudsid, siis muidugi sain nendega mängida. Matilda on heas mõttes hull, sest ta ainult elab trampliinil nii umbes 2-3 tundi peale kooli. Igatahes mängisime sellist mängu, et mina söödan talle ja ta viskas hüppamise ajal palli korvi. Ühel teisel õhtul õpetasid Piper ja Matilda mulle netballi, mis on siinkandis väga populaarne ning Oscar õpetas mulle kriketit. Jube äge kui 6-7 aastased õpetavad sind ja sa ei saa mitte kuidagi hakkama. Kuigi kriketis ma lõpuks võitsin neid :P

Netball on umbes nagu korvpall meil Euroopas peamiselt naiste mäng. Mehed mängivad jalgpalli, mis on hoopis erinev nii euroopa kui ka ameerika jalgpallist. Täna on reede ja õhtul lähme ühe tuttava juurde mängu vaatama ning pühapäeval lähme suurele staadionile mängu vaatama. Ning laupäeval on meil plaanis minna vaatama netballi koolidevahelisi võistlusi, kus Ryan osaleb. Ryan on muide tütarlaps tegelikult. Ning samuti peaksime külastama mingid randa, mille nime ma ei mäleta enam.

Tööotsingud on nagu on hetkel. Kui ühel õhtul Amanda tuttavate juures kana sõime, siis tuli jutuks nii Eesti elu ja olu ning selgus, et tema poeg töötab ühes suures transpordi firmas. Rääkisin siis talle, et kust ma tulen ja mida teinud olen ning ta andis mulle oma firma personalijuhi kontakti. Võtsin nende ühendust ning saatsin oma resümee ja kaaskirja ning nad lubasid ühendust võtta. Teades, et see tähendab Austraalia puhul umbes päev kuni mitte kunagi, siis lappasin SEEKis läbi veel mingi 300 töökuulutust ning saatsin 4-5le sobivale avalduse ning riputasin oma resümee sinna ülesse. Õhtul helistas mulle SEEKkist üks kena daam ja küsis paar täpsustavat asja ning paistab, et väike lootus on kuskil. Alati saab farmi minna tööle, aga ma tahaks veel Melbourne'is kolada.

Jetlaggg ja trammid

Alustame siis sellest, et peale esimest ööd Melbourne'i südalinnas liikusin järgmisel hommikul suunaga St Kilda rand. Kaardil tundus see hulga lähemal, kui tegelikult oli, aga kes kurat ikka bussiga sõidab kui saab jala käia. Võtsin oma kaardi ette ja läksin kiirelt mere äärde ja sealt liikusin siis järgmisesse hostelisse. Kahju, et ilm tuuline oli, muidu käisid juba mõtted, et peaks ookeani suplema minema. Eriti ei viitsinud kohvrit liiva sees ka lohistada. Kohale ma jõudsin Coffee Palace hostelisse.















Ma ennist arvasin, et jetlag on mingi sõnakõlks, aga pärast kohalejõudmist oli mul selline uni, et magasin terve päeva ja õhtul jätkus ka veel und. Vahepeal käisin piilusin mereäärde, aga sadama hakkas ning see plaan sai märjaks. Pidasin veel plaani, et mida vaja esmaspäeva linnas teha on. TFN numbri sain internetis tehtud, vormistamine võtab kuni 28 päeva (!). Viisat pole passi vaja kui viisa number on paberil olemas. Pangakonto sain NAB pangas ka tehtud, millega aitas üks kena hollandi piiga. Pangakaardi peaks nädalapärast saama ja internetipanga sain kohe tööle. Muidugi nimi "NAB" tuletab meelde "nub", mida vahel öeldigi "nab". Eks me näe...

Hommikul pakutakse siin hostelis pannkooke ja koos vahtrasiirupiga (mis on küll tehtud suhkrust ja veest) olid need tervitatavad. Igatahes tegin Melbourne'i kesklinnale ringid peale. Käisin kaks peatänavat igatipidi läbi: Swantson ja Bourke. Tasuta trammiliiniga tegin kohustusliku turistika ka läbi. Igatahes Melbourne'i kesklinn on tihedalt täis kõigi maade poode, söögikohti ja inimesi. Poodelda pole minu teema, aga huvilistel oleks seal päevade kaupa kolada. Põhiline liiklemine on trammidega, mis maksavad natukene. Samas sõidab ümber kesklinna tasuta tramm ja see tutvutab teatud kohti ning annab nõu liiklemise osas. Samuti on ka selline bussiliin, mis sõidab natuke teist ringi, kuid selle peale ma ei jõudnud.

Tänaval peatuda ei tohi, muidu hakatakse kohe teed juhatama. Kusjuures minu käest küsiti täna kolm korda teed, kaks korda raha ja iga kord vabandati kui mulle otsa joosti, kuigi ma ise käisin pea laiali ringi. Ise sain kaardiga hakkama. Käisin kinos ka, et Sucker Punchi !!! vaadata, aga see on alles Londonis. Siia jõuab minu arvates mingi aasta pärast. Linna peal saab ka rattaga sõita: maksab natukene, aga kui 30 minuti jooksul järgmisesse rattavahetuspunkti jõuad, siis saad tasuta uuele ringile minna.

Viskasin ühte huvitavasse portaali ka tööotsimise kuulutuse, et leiaks midagi erialast 1-3 kuuks ja õhtuks tuligi palve saata cv. Päeva tsitaat: olen poes, võtan kogemata ostukorvi kassas kaasa, et see maha panna. Tuleb mees, kes korve kokku korjab ja ütleb: "Oh, no need, give me that!" Mina: "I am sorry." Tema: "That's what my wife says."

Pildimaterjal (lõustakas lisa nagu ikka):































Palmid ja pilvelõhkujad.

















Pisike peegel.
















Eile õhtuks kebab, täna lõunaks sushi, õhtuks praetud oad!

Melbourne ehk plaanid on mõtetud

Heathrow lennujaamas läks üsna libedalt. Seljakotti sooviti lähemalt näha, sest mu silmatilkade pudel meenutas neile superliimi ja härra palus mul neid silma tilgutada, et ma neid ninapidi ei veaks. Ilmselt ei soovita inimesi superliimiga lennukisse lasta. Ei tea, mida kõike sellega teha annaks. Tegin ka kiire tiiru lennujaama poodides, aga ei midagi erilist. Paar head raamatut leidsin, aga kuna mul polnud kotis ruumi üldse ja üks raamat juba on olemas, siis jätsin ostmata.

Pool tundi enne väravate avamist suundusin ootama ja minu vastu istus hiinlasest vanem härra ja küsis, et kas see on Shanghaisse minev lennuk. Ja nii me siis sattusime rääkima. Ümberringi ainult hiinlased ja me kahekesi inglise keeles ajasime juttu. Tuli välja, et ta on strateegilise ärijuhtimise õppejõud Greenwichi Ülikoolis Londonis ja sõidab Hiinasse loenguid andma. Hantang Qi oli mehe nimi. Küsis ka minu reisi kohta ja nii kuulis ta siis minu suurest Austraalia ettevõtmisest ja oli üsna kade nagu ta ütles. Rääkisime ka sellest, et mis mul seal plaanis on ja kuidas ma olen erinevate mänguritega kohtunud. Tema jaoks oli see uskumatu, et ma olen käinud kohtumas inimestega, keda ma eluski pole näinud. Tema ise pole kunagi niimodi "pimedalt" kohtumisele läinud. Lõpuks leidsime, et koos midagi tehes õpib ilmselt inimest paremini tundma, kuigi kohtunud pole, kui näiteks mingle pimekohtingule ilma igasuguse eelinfota minna. Pervertidest ja pedofiilides rääkimata. Rääkisin talle Eestist ja ajaloost veidi. Ta isegi teadis, kus Eesti enamvähem asub ja ka seda, et olime Nõukogude Liidu võimu all ning venelastest, kes Eestis elavad. Igati mõistlik vanahärra. Andis mulle oma visiitkaardigi, et kui ma kunagi pikemalt Shanghais või Londonis jälle juhtun olema, et siis tasub alati kirjutada. Temale oli üks väheseid kordi niimoodi täiesti võõraga kohtuda ja tuttavaks saada. Surusime kätt enne lennukisse istumist ja läksime oma kohtadele.

Heathrowst lendasin Shanghaisse CHina Eastern lennufirmaga ja lennuk oli ikka paganama suur KOhe pakuti juua ja süüa ning kuna aeg oli õhtune, siis polnud kaugel ka uneaeg. Magasin rõõmsalt kuni hakkasime maanduma. Kell tuli õigeks keerata, kuid Shanghais oli juba samuti õhtu. Jätsin professoriga hüvasti ning läksin läbi piiripunkti. Shanghai lennujaam on küll tohutu, kuid inimesi oli suhteliselt vähe. Läksin oma värava juurde ja proovisin internetti saada, kuid ei õnnestunud. Võtsin ühe kohaliku õli ja mahla ning jäin ootama oma lendu.

Lend oli umbes sama pikk kui eelminegi, ärkasin taas hommikul. Hea, kui ikka oskan nipsust magama jääda. Kell oli saanud 10:00 Melbourne'is ja ilm oli ilus. Lennujaamas sain kenasti läbi ja isegi kohvri sain kätte. Kahjuks mingil põhjusel ei tulnud mulle vastu austraallane , kelle juurde pidin minema. Kõigist inimestest, kellega ma olen kohtunud, on tema esimene, kes kohale ei ilmunud. Eks pidi midagi juhtuma, sest ta ei vastanud sõnumile ka, mille juba Londonist saatsin. Ema ja isa - ärge muretsege!

Igastahes võtsin suuna Melbourne'i linna poole, kuhu sai lennujaamast otsebussiga ja otsisin üles ühe hosteli ning jäin selleks päevaks sinna. Lennuväsimus ja ajatsoonide nihe ilmselt jõudis kohale ning kui tuppa sain, siis tuli kohe räme uni. Hiljem liitusid nelases toas minuga veel üks AUstraallane ja kaks inglast, kellega tuba jagasime. Inglased olid toredad, austraallane vaikne. Õhtul tegin veel väikse tiiru hosteli ümber ja hankisin mobiilse interneti, kohaliku mobiilinumbri, süüa ja adapteri, et saaks voolu kui vaja. Homme uus päev, eks vaatame, kuhu edasi. Võtsin ka Raidoga ühendust, aga ta saatis mu kukele kui me eesti numbrilt helistasin. Veel ei saanud kohalikku numbrit tööle, aga hommikul ajan asja korda.

Igatahes on nädalavahetus ja kõik asutused on kinni. Mul on vaja saada viisatempel (mida oleks võinud lennujaamas küsida), TFN ja pangakonto avada, kuid neid kõiki asju saab teha alles esmaspäeval. Seega tuleb homme Melbourne'i avastada. Kohalike jutu järgi toimub siin mingi komöödiafestival. Võtan suuna ranna poole ja vaatame, mis tee peale jääb.