Luiged rannas ja linnapeal

Teisipäeval 05.04 oli lõpuks ometi päike paistmas ja pakkisin oma asjad kokku ning läksing St Kilda randa. Sel hetkel sai mulle ka selgeks, et kohvriga on ääretult tüütu liikuda ja juba mõtlesin, et peaks ikkagi matkakoti soetama, kuid ilmselt kõik asjad sinna ei mahuks. Aga juhtus nii, et helistas mulle lõpuks Amanda, kelle juurde pidin Melbourne'i saabudes minema. Ta saatis mulle oma aadressi ja pidime õhtul tema juures kokku saama. Ilm oli hea ja olin vast kaks tundi rannas luike tegemas enne kui tundus, et peaks särgi tagasi selga panema, sest luigele ei tee intensiivne päike väga head. Olin täiesti ainuke suvitaja terve ranna peale kui mõned koerajalutajad välja arvata. Vesi oli kahjuks üsna külm ja ujumise jätsin seekord vahele. Hoiatusildid olid ka sellised, et ei tea, kas tasub üldse proovida. Hoiatussildid on üldse ägedad siin. Sisuliselt on enamlevinud lause siltidel: "penalties apply!. Näiteks rongis oli kolm erinevat hoiatust selle väikse lisaga.

Amanda oli küll tööl kella 17ni, kuid lapsed kodus alates kolmest ja koht asus teisel poole Melbourne'i. Astusin trammi peale, et St Kildast kesklinna minna ja sealt rongiga piirkonda nimega Werribee ehk Where I Be nagu ma kohalikele seletasin. Tund aega rongiga sõitu kesklinnast ja ma sõitsin paar peatust mööda ühelt ristmikult. Ei jõua kõiki infoteated jälgida kui aknast on palju vahtida. Rongijaamast oli päris hea maa jalutada küll, aga nõrgad sõidavad bussidega. Pealegi näeb niimoodi rohkem, kuid kahjuks oli see üsna igav tee. Kant, kuhu pidin minema on umbes nagu Viimsi uuselamud, kus aadressid on linnunimed ja keegi midagi ei tea, aga aadressi järgi jõudsin õige teeotsa juurde, kust Amanda mind peale võttis.

Amandat ma tean juba umbes 12 aastat alates sellest ajast kui ma ise 13 olin ja sellist mängu nagu Utopia mängisin. Oleme ikka õrnalt kontakti hoidnud, kuid pärast seda kui Raido ja Kätlin Aussiemaale sõitsid, siis ma kirjutasin talle, et pole võimatu, et ma isegi tulen sinna. Tema vaid ütles, et tule millal tahad ja kauaks tahad ning nüüd ma olengi siin. Seis on nüüd selline, et elan tema juures ning mulle anti lausa oma tuba. Amandal on neli last: Matilda (6), Piper (9), Oscar (7) ja Ryan (11). Ning kõrvalmajas elab nende vanaema. Kena väike majake vaikses rajoonis.

Esimesel avasime kohtustusliku Vana Tallinna, mis alati välismaalastele meeldinud on. Proovisime ka kohalikku bourbon & cola jooki, mis oli üsna hea isegi. Õhtul pakuti austreid, mida ma polnud kunagi söönud ja toores auster tuli mul kohe välja, õnneks ainukesena. Samas peekoniga küpsetastud auster oli üsna hea.

Amanda oli päevasel ajal tööl ja lapsed koolis 15ni ning seega oli mul aega ka tööd otsida ja ringi kolada. Sõitsin rattaga kohaliku ümbruskonna läbi, aga siinkandis polnud tõesti midagi vaadata või pildistada. Lihtsalt mõned kadedaks ajavad majad. Kui lapsed koju jõudsid, siis muidugi sain nendega mängida. Matilda on heas mõttes hull, sest ta ainult elab trampliinil nii umbes 2-3 tundi peale kooli. Igatahes mängisime sellist mängu, et mina söödan talle ja ta viskas hüppamise ajal palli korvi. Ühel teisel õhtul õpetasid Piper ja Matilda mulle netballi, mis on siinkandis väga populaarne ning Oscar õpetas mulle kriketit. Jube äge kui 6-7 aastased õpetavad sind ja sa ei saa mitte kuidagi hakkama. Kuigi kriketis ma lõpuks võitsin neid :P

Netball on umbes nagu korvpall meil Euroopas peamiselt naiste mäng. Mehed mängivad jalgpalli, mis on hoopis erinev nii euroopa kui ka ameerika jalgpallist. Täna on reede ja õhtul lähme ühe tuttava juurde mängu vaatama ning pühapäeval lähme suurele staadionile mängu vaatama. Ning laupäeval on meil plaanis minna vaatama netballi koolidevahelisi võistlusi, kus Ryan osaleb. Ryan on muide tütarlaps tegelikult. Ning samuti peaksime külastama mingid randa, mille nime ma ei mäleta enam.

Tööotsingud on nagu on hetkel. Kui ühel õhtul Amanda tuttavate juures kana sõime, siis tuli jutuks nii Eesti elu ja olu ning selgus, et tema poeg töötab ühes suures transpordi firmas. Rääkisin siis talle, et kust ma tulen ja mida teinud olen ning ta andis mulle oma firma personalijuhi kontakti. Võtsin nende ühendust ning saatsin oma resümee ja kaaskirja ning nad lubasid ühendust võtta. Teades, et see tähendab Austraalia puhul umbes päev kuni mitte kunagi, siis lappasin SEEKis läbi veel mingi 300 töökuulutust ning saatsin 4-5le sobivale avalduse ning riputasin oma resümee sinna ülesse. Õhtul helistas mulle SEEKkist üks kena daam ja küsis paar täpsustavat asja ning paistab, et väike lootus on kuskil. Alati saab farmi minna tööle, aga ma tahaks veel Melbourne'is kolada.