Töölaagri lõpp ja jõulud rannas

16. detsembril oli viimane tööpäev, kui saapad ja püksid jalga ja selga panin. Ka ilm oli seda nägu, et siin tulen kiire lõppmäng. Peale lõunat saimegi kodupoole asuda, sest liiga tihedalt viskas vihma. Jätsin kogu pererahvaga hüvasti ja tegin piltigi, et oleks ajalooraamatus midagi vaadata. Kokku kolmteist ja pool (13,5!) nädalat töötasin härra Savio farmis ning kogemuse võrra kindlasti rikkam. Alustasin tööd kui ehitasime uut õunaaita ja panime poste maasse, seejäreld vedasime traate ja kinniasime noored puud nende külge. Järgmine suurem töö oli õite ja õunte harvendamine, mida tehti kokku neli kuud ja natuke rohkemgi. Aga sellest ajast tegin ma kõiki muid töid, kus abikätt oli vaja. Parimad päevad oli vast need, kui traktoriga sai ringi kärutada ja saetud õunatpuid metsa vedada. Samas kivide õhkamispäevad olid ka üsna lõbusad. Sai teha rasket tööd ja niisama looderdada, kuid leidsin endas selle eestlase visaduse, mille ma arvasin juba ammu kadunud olevat. Kokkuvõttes lahkusine heade nootide saatel ja loodan, et see hea tunne oli kahepoolne.

VSOP

Hostelist lahkumine oli ka veidi kurb, sest olin ma seal üks kahest vanimast olijast koos inglise piiga Chloe'ga, kellega ma sain algusest peale hästi läbi. Tegime koos süüagi ja tänu temale tärkas minuski kokkamise pisik. Veel ei tea, kas päris suureks kasvab, kuid idaneb siiski. Reedel oli küll viimane tööpäev, aga laupäevaks rihtisime koos kolme teise pesast lahkuva kotkaga lahkumispeo. Pühapäeval lahkusime neljakesi Brisbane'i suunas. Väikene paraad ja ärasaatmine tegid südame natuke härdaks, aga see on reisimise võlu ja valu. Kui inimesed on kurvad lahkumishetkedel, siis tähendab, et olen hästi teinud.

Kangru tänava pelmeenid

Brisbane'is kolasin natuke linna peal ja käisin kohalikus „linnarannas“, kuid nagu eelmine kordki ei suutnud ma seekord ka midagi ärevat leida. Kuigi inimesi tundus olevat oluliselt rohkem kui eelmine kord, siis ei aidanud seegi. Ühesõnaga suund Smurfiparadiisi. Poolel teel andis Raido teada, et ta teeb pelmeene ja olen oodatud sinnapoole. Rohkem polnud vaja küsidagi. Viskasin kotid hostelisse ja esimese bussiga teisele poole Smurfi ning vana maitsva Kangru tänava retsepti järgi tehtud pelmeene manustama.

Esimene nädal Smurfis oli nagu Võsul puhata. Esimesed kaks päeva otsustasin, et süüa võib keegi teine teha ja sõin kõike head paremat hommikuks-lõunaks-õhtuks ning vedelsin rannas. Alustades Belgia pannkookidega hommikuks ja lõpetades sushiga õhtuks. Kolmapäeval mõtlesin, et lähen uurin kohalikke võrguväljakuid ja leidsin eest pool piiga, kellega kohe paari võtsime ja volletama asusime teiste kodanike vastu. Sain ka kohalike vollekunnidega tuttavaks ja ootavad väga, millal me Raitsiga neile koti pähe tõmbame. Muidugi pole Raits ju palli hoidnud käes juba aastaid, kuid mees näib vormis. Kui tal nüüd puhkus algab, siis lähme vaatame, mitu kulda koju saab toodud. Neljapäeval ja reedel sai samamoodi vollet mängitud. Kuigi ilm polnud teab mis päikseline, siis volletamiseks oli ideaalne, tuul häiris sutsu.

Laupäeval, jõululaupäeval kusjuures, väsinud, magan mõnuga ja ühtäkki kuulen, et keegi mängib akna all pilli ja laulab. Samas hea, kui päeva maha ei maga. Ajasin end üles ja käisin isegi turul ning võtsin banaanileiba ja passion fruit'i. Ja Raits siis küsis, et mis teen. Ütlesin, et söön. Aga palju parem oli ju Raitsi juurde minna, kala püüda, ookeanis pilte teha ja verivorsti süüa. Selline mu jõululaupäev oligi, luuletus kõrvale ja pildid selgituseks.

Jõulud 2011

Mäletan neid aegu,
teistsuguseid kui praegu.
Kui olid põhjapõdrad ja saan
ning lumest rääkis ilmajaam.

Jõuluõhtu möödus rannas,
tuul surfilaudu randa kallas.
Aga õhtuks ikka verivorsti,
sealiha ja head morssi.

Särk, plätud ja lühkarid -
neid kolme vaid vajangi.
Lumest miskit pole kuuldud,
mul ilmselt on luulud!

Vanasti oli lumi, põhjapõder ja saan. Nüüd on liiv, känguru ja surfilaud.

Jõululaupäeval kalal.

Kirju kala.

Raits puhastab kohalikku angerjat.

Jepjep

Tormas nii, et hoia mütsist kinni

Eelmine kolmapäev (07.12) oli üsna tähtis päev. Nimelt oli mul selleks ajaks kaheksa kuud Austraalias kolatud ja kolm kuud mu armsas õunafarmis tööd rabatud. Teisisõnu on mul kindlalt nii 88 päeva kui kolm kuud kohustuslikke tööpäevi farmis igast otsast koos. Tehtud! Meenutasime just toanaabri Jordaniga, et kui me kolm kuud tagasi siia tulime, et siis olime hädas kui palju aega ja farmitööd on vaja ikka teha. Eile tegime tähtsa päeva puhul kõige suuremad ja paremad pitsad ning meenutasime möödunud aegu. Teen ka pikema kokkuvõtte kui taas inimeste seas olen ja härra ülemus on paberile allakirjutanud. Järgmine nädal on seega oodata mahlakat ja ilustamata eluolu Stanthorpe'is.

Lõunapaus

Igatahes oli meil eelmine nädal siin vihmanädal ja pakane. Viimase 123 aasta kõige külmem päev – 10 koma midagi kraadi. Lisaks sellele kallas terve nädala peaaegu, aga õnneks tööpäevi väga ei kaotanud kokkuvõttes. Niigi olin nädalavahetus enne vihma pistu tõbine – pilt oli, häält mitte. Ilmselgelt ei tasu 30 kraadisest kuumusest konditsioneeri alla istuma minna, sest kõri hääletab paeltega ja loobub töötamas. Boonusena sain kaasa ka köha ja pisikese palaviku ning mineviku kogumuste põhjal otsustasin vabaks võtta mõned päevad. Imesin kommi ja sõin puuvilju. Kiivid kaotasid oma mõtte kui lõpuks mangod kätte sain. Aitäh Eeva!

Batman chillib

Tööd rabasin teha kuurides ja aias koos noorima perepojaga. Kui mingi projekt oli küpsemas, siis oli tema ikka see mees, kes võttis mind appi. Koristasime kuure ja katusealused rämpsust ja metalljuppidest. Igal hommikul kui teised kotkad harvendama viiakse ootab mind väikene teadmatus, et mis põnevat täna teha saab. Kuuride ja nende ümbruse korrastamine oli hariv, sest igalt poolt leidsin erinevaid ämblikke, sisalikke ja muid veidraid olevusi. Kivihunnikute ja muus sodi vahel oli ikka see moment, et ei tea millised ja mitu ussi siit alt välja tuleb. Pildile kõike ei saanud, sest pole aega klõpsida. Lisaks tegime veel suure koristustöö peretütre maja ümber, mis eelmisest omanikust oli jäetud sööti kui nii võib öelda. Kujutage ette botaanikaaaeda, kasvuhoonet ja majaümbrust, mida pole mitu head aastat korrastatud. Kasvuhoone lammutasime maha, botaanikaaia istutasime ringi ja muud puud-põõsad sõitsime buldooseriga siledaks. Ma arvan, et mina olengi uus Don Kirk. See oli ka esimene projekt, kus härra pereisa esimest korda kiidusõnu lausus. Ainult kolm kuud läks aega.

Jalutu sisalik

Viimane suur projekt oli õunakastide survepesu ja viimased tööpäevad sel nädalal mööduvad ilmselt õunu harvendades, mis mulle üldse enam ei istu. Palju ägedam oli igasugu erinevaid talutöid teha ja nii ei hakanud kunagi igav. Aga neli päeva kannatab välja, vist. Reedel viimane tööpäev ja seejärel katsun pühapäeval bussil jõuda, et Smurfi Paradiisi tagasi minna. Samasse hostelisse, kuid seekord on Raits ka Paradiisis, mis tähendab, et ....

Keksin ka väheke: sel esmaspäeval sain nelja erineva inimese käest kiita, et kui tasemel ja aksendivaba mu inglise keel on. Alustades farmi peadirektoriga ja lõpetades uute toakaaslastega. Peab mainima, et tunnen isegi, et kõnekeel on väga heast veel paremaks läinud. Ma isegi teen juba vahet peaagu kõigil inglise keele aksentidel ja isegi farmeritest saan juba poole sõna pealt aru, mida nad tegelikult räägivad. Mäletan, kui ma sakslastega Idarannikut väisasin ja siis nad tihtipeale küsisid, et kust ma selliseid sõnu ja väljendeid tean. Täname siinkohal oma õpetajaid Merike Sikku ja Hegi Soosaart. 

Viimased kaks nädalat

Ehk kohustuslikud farmipäevad on mul koos ja töötan veel siinkandis kaks nädalat ning seejärel pagen tagasi ookeani äärde Smurfiparadiisi. Hea uudis on ka, et saan YHA hostelisse tagasi tööle õhtusesse vahetusse. Härra hosteliülemus saatis kirja ja ütles, et juba hea oleks, kui ma tagasi tuleks ikka.Raits on ka seal ennast kenasti sisse seadnud ning . Viimased kaks nädalat on läinud kiirelt ja olen farmis teinud mitmesuguseid töid alates oksade vedamisisest, millega on nüüd ühelpool kuni aiatöödega. Parematel päevadel saime püssigi lasta. Harvendamisest oligi juba veidkene kõrini ja seega hea vaheldus. Paar päeva olin haige ka nii et ei tulnud hiirepiuksugi, Ilmselt ei ole maailma parim mõte 35 kraadisest kuumast kliimaseadme all istuma tulla.

Nädalavahetusel tegime eestlastega kõva peo ja järgnev päev jätkus samas taktis. Vähemalt nendega, kellega ma siin olen ja piigad teisesest hostelist on ikka suurepärane segu. Kaks päeva südamest pisareteni naeda ei ole ikka lihtne. Meid peetakse üldjuhul hulludeks, aga hostelirahvas hakkab meie rõkkava naeruga juba vaikselt harjuma. Viimane nädalavahetus saatsime eesti piigad Maarja, Birgiti, Mariti ja Merlini Austraaliat avastama. Nagu ma olen öelnud korduvalt, et reisiv eestlane on ikka hoopis teistsugune eestlane. Olen ka vapralt oma kohalike loomade kollektsiooni täiendanud. Siinkohal mõned eredamad nagu redback spider, red-bellied black sbake ja kohalik sisalik.

Muud kaadrid.

Red-bellied black snake

Sisalik, mingi

Redback spider

Stanthorpe'i elu: osa 3

Eestlane on ikka tööloom

Oksarallikotkad

Viimased kaks nädalat rabasin tööd teha õunaaias. Järjest töötamist tegi kokku nüüd 20 päeva ja mind peetakse üldiselt hulluks. Enne seda töötasin ju 19 päeva järjest ja üks puhkepäev vahel. Paistab, et minus siiski on eestlase visadust. Aga samas minu tööpäevad pole sellised nagu enamustel siin hostelis. Olen sisuliselt heas nimekirjas oma õunaias ja olen seal ka kõike teinud. Samuti on meil vaid kaheksatunnised tööpäevad, mida vaid suure vajaduse korral pikendatakse ning meil on tunniajane lõuna. Seda ei anna võrreldagi mõne juurviljafarmiga, kus päevad on 11-12 tunnised ja päev otsa päikese all ning pauside ajal pole võimalust varju allagi minna. Paljudes farmides on ka üsna kiire tempo ja kes hakkama ei saa, siis sel pole ka rohkem asja sinna. Kummaradmine ja kükitamine pole nagunii pikkadele poistele ja olles kaks päeva nii rohimist kui istutamist teinud, siis rohkem ma neid töid proovida ei soovi.

Teisisõnu olen viimased kaks nädalat vedanud õunapuude oksi, mis maha saetud ning viskan neid treileri peale. 20 päeva füüsilist on päris väsitavad olnud, kuid mitte tapvalt. Esimesed kaks nädalat vedasin enamasti üksinda, kuid mind käis abistamas neli kodanikku. Esimene pidas minuga vastu pooleteist päeva, ülejäänud vaid ühe. Erinevatel mõjuvatel põhjustel küll, kuid keegi neist ei suutnud minuga sammu pidada. Üks kodanik oli laisk, teine oli tol tööpäeval pohmakaga ja mina vaid tunnike maganud, kolmas oli abis juhuslikult ja neljas lahkus, sest tema sõber sai tööd teises linnas. Peale seda, kui neli erinevat kodanikku oli lahkunud, siis tuli härra ülemus küsis ühel hommikul, et mida ma nendega teen, et nad kõik peale esimest päeva lahkuvad. Üks uusmeremaalane, kes traktori peal on ja kellega ma viimased kolm nädalat olen kahekesi tööd rabanud nii kivide kui õunapuude veoga ütles, et kurat, eestlasi on ikka jube raske asendada, aga iirlasi see-eest mitte. Viimase pühapäeva võtsin vabaks, kuna oli teada, et laupäeval on meil suurem kokkusaamine kohalike eestlastega. Pärast seda ringlesid sellised jutud, et kuuldavasti hakkavat ma väsima ja võetakse kaks uut selleks päevaks, et mind asendada. Viimased kaks ja pool tööpäeva sain traktoriga sõita ja ise puid vedada, sest me vedasime kahe traktoriga , kuna oksi saeti suuremas koguses ja oli vaja pookijatega sammu pidada. Selleks ajaks võeti ka viis abilist juurde, kes oksi veaksid treilerite peale. Traktoriga pole mingit erilist kunsti sõita ja ma olin välek. Isegi perepojad olevat aeglasemad. Ühesõnaga, lipp on kõrgel!

Täna oli meil suur töö lõpp ehk üks aedik sai saetud ja okstest tühjaks veetud ning tänutäheks jagas mu kiwi sõber Mathew õllet ja käisime ühes niistustiigis ujumas ning ronisime ühe me otsa. Mathew kostitas mind viimastel nädalatel ka õllega peale tööd, kuna töötasime sisuliselt tema maja taga. Teadagi, et ma pole kunagi eriline õllejooja olnud, aga külm õlu peale selliseid tööpäevi on ikka masendavalt hea.

Näe, eestlased 

Pikaajalised püüdlused eestlasi mitte kohata said eelmisel laupäeval otsustava lõpu. Nagu ikka oli meil laupäeval aeg minna kohalikku kõrtsu ja oli kokkulepe teise farmi eestlastega, keda on kokku seitse juba, et saame siis pargis kokku ja võtame napsu või nii. Tehtud-mõeldud! Saime kõik kokku ja sel hetkel oli meid 8. Edasi kõrtsus jooksin kokku veel kolme eesti piigaga, kes elavad natukene Stanthorpe'ist eemal, kuid olid ka kõrtsu jõudnud. Nende neljas kaaslane tol päeval ei olnud eetris. Pidasime siis plaani, et järgmisel nädalal lähme karavaniparki Birgitile (kes on kohalik legend) külla ja teeme eestlaste istumise. Ühel hommikul istusin köögis ja järasin hommikusööki ning märkasin kapi peal nelja eesti nime. Samal päeval tuli veel üks eesti kodanik, kes minuga samasse õunaaita tööle asus ning õhtul lisandus veel kaks. Ehk siis üleöö oli minu hostelisse tekkinud 8 eestlast, mis siis teeb selle kandi eestlaste arvuks 19. Järgmiseks laupäevaks oli vundament laotud.

Kes ei sobi pildile?

Laupäeval ajasime pundi kokku ja piigad autoga aitasid kõik tulijad karavaniparki. Grillisime ja rüüpasime õlut ning meie osavnäpp Ott mängis klarneti peal vanu häid eesti lugusid. Olin küll mitu kuud ilma eestlasteta läbi saanud, kuid väga tore oli jälle eesti keeles pikemalt rääkida ja nalja visata. Peab tõdema, et eestlaste huumorimeel ja teravus ei leia mujalt maailmast naljalt võrdväärset. Isegi tööl ja hostelis mõikavad teravaid pärleid vaid need, kellega pikemalt olen töötanud või hostelis elanud. Õhtu möödus huumori ja klarneti saatel kuni karavanipargi omanik mõistis, et meil on liiga lõbus ja saatis meie väikse koosviibimise laiali. Meid see muidugi ei heidutanud ja pakkisim 9 eestlast autosse ning sõitsime kodupoole. Suured tänud meie Elinale, kes meid turvaliselt linna tagasi sõidutas!

Kohalik meelelahutus

Järgnev pühapäev oli mul vaba nagu mainitud ja nõukogu otsusega läksime kohalikku avalikku basseini lõõgastuma. Kolme dollari eest saime rohkem kui küll ja jube hea oli puhata. Lõbustasime rahvaste igasuguste vettehüpete ja veevollega. Pärast basseinipäeva loopisime eesti pundiga viite miinust ja olles juba hosteliveteran, siis julgen öelda, et nii palju naeru ja teravat huumorit pole siin enne kuuldud. Palju elanikud kõndisid mööda ja ilmselt arvati, et oleme purjus, kanepit tõmmanid või liialt päikest saanud. Õhtul oli kohaliks kirikus suur õhtusöök kõigile backpackeritele ja neljakäigulise õhtusöögi eest olen ma igati tänulik. 

Natukene sai isegi päikest ja ehk õnnestub ka pruunimaks saada, sest muidu keegi ei usugi, et ma Austraalias käisin. Tööl kahjuks ei saa päikest võtta, kuna lihtsalt kõrvetab ikka jõhkralt ning paratamatult tuleb tugevatoimelist kreemi kanda, et terve päev vastu pidada. Viimasel nädalal oli meil kuumalaine ehk päeval oli 35 kraadi sooja näiteks. Selle vastu olen juba rohtu leidnd: teen enda pea ja mütsi märjaks ning kui väga palavaks läheb, siis kastan end niisutusvoolikust. Eriti veider oli avastada, et keskpäeval paistab Päike lagipähe, mida mina tundsin ja nägin esimest korda. Töötan veel ja ajan kulda kokku ning detsembri keskel suundud Surfiparadiisi või mujale. Täpselt ei teagi veel, aga ilmselgelt olen puhkuse ära teeninud.

Kivid, ussid ja ämblikud

Aa mul on kopp ees

Viimased nädalad on veerenud suhteliselt vanaviisi. Töötan endiselt samas farmis, kuid praegu harvendame õunapuid, et noortel okstel oleks piisavalt, kuid mitte liiga palju õunu kasvamas. Sisuliselt käärid ja käteosavus ning hea silm ja käe tunnetus nagu siinkandis kombeks on öelda (good eye and hand coordination). Viimase nädala sain kätt proovida ka kivipallis. Nimelt kaevatakse ühes vanemas istanduses maa seest kive välja, mis eelmine omanik oli sinna matnud, et rohkem õunapuid sinna istutada. Igasuguseid huvitavaid viskeasendeid sai proovida: üle puusa, jämmi, kettaheidet, vasarat ja kuulitõuget. Minu ja ühe teise noore ülesandeks oli kõik vähegi jõukohased kivid koppa visata/tassida, et need augutäiteks puistada. Teisisõnu päris huvitav ja füüsiline nädal oli. Mõned uued lihased on isegi tekkinud. Palavus ei häirinud lõpuks ja suurt tampi ka taga polnud. Ühel päeval õhkasime kõige suuremaid kivikamakaid ja viimane pauk jättis löögi vahele. Muide, kaasaegne „süütenöör põleb“ kiirusega 7000 m/s (kirjaviga pole). Pruunid ja mustad maod on ka nähtud ning kümneid erinevaid ämblikke. Maod olid kahjuks juba surnud.

Ühel päeval, kui mulle anti vaba päev, siis tekkis võimalus kätt harjutada salatitaimede istutamisega. Enamus meie hostelirahvast tegeleb päevast-päeva just sellega ning olen ikka nendelt kuulnud, kui raske ja tüütu see on. Samas nemad teevad seda reegline viis päeva nädalas ja 10-11 tundi päevas sooja ja külmaga ning ka vihmaga, mis tähendab, et ollakse põlvini mudas. Hommikul kell 5:00 oli start ja 5:30 oli mul juba esimene salat maasse surutud. Kartsin hullemat, kuid ilmselgelt olen ma liiga pikk (või liiga lahja), sest peale kahetunnist roomamist ja põlvitamist andsid põlved märku, et ehk pole ikka kõige parem idee.

Nädalavahetustel oleme seltskonnaga pubis ja pargis käinud. Eelmine nädalavahetus oli Halloween ja päev algas sellega, et käisin kolme prantsuse daamiga riideid vaatamas. Ma olen ikka lootusetu riidepoes, aga nemad leidsid üsna kiirelt endale vajaliku. Mul oli isegi mõttes olla Jason Voorhees või Rorschack, aga kahjuks polnud midagi sobivat ja ma loobusin sellest mõttest. Õhtul algas nagu vanadel aegadel pargis väikse pakiveiniga ja seal tehti mulle tondinägu pähe. Pärast meeldivaid vestlusi ja olengut pidime kahjuks klubisse minema, kus ma väga kaua vastu ei pidanud. Juba esimestel päeval siin tänaval istudes ja veini rüübates oli meil kontakt kohaliku konstaabliga, kes ütles, et ärge päris tänaval joomisega tegelega, aga kui me parki läheksime, siis nad meid ei „sega“.

Pannkoogid

Nüüd võtsin endal eesmärgiks ise korralikult süüa teha, mitte osta vaid valmistoitu ja nuudleid. Lõustaraamatus ma juba andsin märku ja tänan kodanikke, kes abivalmis olid. Kuna siin urkas pole suurt midagi nagunii teha ja terve mu tuba magab juba kell 20:00, sest ärkavad ju kell 4:00, siis võiks ju aega kasulikut sisustada ja harjutada kätt köögis. Ühel pühapäeval tegin pannkooke oma toarahvala ja noored nokad olid hämmelduses. Ema võiks mulle meilile saata juhendi, kuidas seda head kartulisalatit ikka teha tuleb.

Eestlasi on Stanthorpe'is nagu seeni pärast vihma. Birgiti käes kuulsin kunagi minevikus, et eelmine aasta olevat siin olnud umbes 20 eestlast. Praegu tean, et peale minu on kohaliku pubi baaridaam ka Eestimaalt ning oleme põgusalt rääkinud baarileti ääres. Lisaks Birgitile, kes on kohalik legend, on temaga samas farmis töötamas veel kaks eestlast ning neli on veel tulemas. Järgmises asulas pidi juttude järgi olema ka veel paar piigat. Pubis vestlesin ühe farmeriga, kes kiitis eestlasi taevani. Tema sõnade järgi võtaks ta enda alla vaid eestlased ja poleks mingit probleemi. Lisaks sellele, et me olevat töönarkomaanid on vaja meile seletada vaid korra ja töö saab tehtud. Stanthorpe'is lehvib sini-must-valge väga kõrgel!

Edasistest plaanidest nii palju, et suure tõenäosusega olen siin kandis kuni detsembri keskpaigani ja siis võtan suuna tagasi Surfers Paradise'i, sest selline kodanik nagu hr Raido on nüüd tagasi seal. Töötan siin piisavalt, et oma viisapäevad täis saada ja pärast seda peaks mul olema piisavalt raha, et natuke lulli lüüa ja paradiisi äärel elada ning koju ka jõuda. Ka hr Raud ja Sügis andsid märku, et nad ilmselt saavad Sydneys kokku aastavahetusel. Ma pole veel kindlalt otsustanud, aga ma kardan, et Sydneysse ma küll hetkel minna ei kavatase. Vaatab!