Päev Sheppartonis

Pühapäeval 22.05 tegime vihma tõttu vaid pooliku päeva ja õhtul käisime sakslastega kinos. Ma vaatasin Source Code'i ja nemad Piraatide neljandat osa. Source Code'iga võin igati rahule jääda, kuigi ootasin taas kord enamat.

Tegelikult sai kõik alguse sellest, et pühapäeval istusime Nancy ha Sebastiniga ning plaanisime oma eelseisvat idaranniku väisamist. Panime paika sellise üldise kondikava ja teekonna ning kohad, mida külastada. Kui keegi seda blogi üldse loeb ja oskab midagi soovitada, mida kindlasti peab tegema või nägema, siis laske aga tulla. Valesid vastuseid pole. Esialgu on meil plaanis selline teekond. Nimekirja said sellised kohad nagu Canberra, Blue Mountains, Yengo National Park, Sydney, Myall Lakes National Park, Little Gibber Beach, Mount Thorley, Bald Rock, Brisbane. Ja kõik, mis sinna vahele jääb ja silma hakkab. Meil on aega umbes 4 nädalat Brisbane'i jõuda, et seal sakslaste auto maha müüa ja nende sõbraga kokku saada. Edasine plaan on karavan rentida ja Cairnsi minna. Reisi pikkuseks umbes 2400-3000 km, maksumus umbes 700 kuni 1000 taala ja aega oleme erinevates kohtades planeerinud kokku 24-30 päeva.

Esmaspäeval sadas jällegi. Käisime hommikul kohal, kuid meie aedik oli liiga vesine. Leppisime kokku, et helsitame lõuna paiku üle ja siis vaatame, kas teeme tööd või mitte. Lõunani läks ilma suhtes muutusteta ja nii läksin Sheppartoni poodlema, et reisiks vajalikku tavaari hankida.

Ootasin bussi ja üks vanadaam astus ligi ja küsis, et kas ma ootan bussi või? Ma vastu, et jah, loodan, et ikka tuleb, kuna see on natuke hiljaks jäänud. Mammi vastu, et oh mis tugev hääl ja ültes, et küll ta tuleb, vahel hilineb küll. Esimene asi, mida ma Sheppartonis nägin oli Iiri baar ning tahvlil seisis: "Saturday: Don't ask". Väike naer ja läksin linna avastama. Tuli meelde Hangover Hotline, mida on kuulatud viimased kaks nädalat juba.


Mul on vaja magamiskotti ja telki kindlasti, matkakotti vast mitte, kuna liigume autoga ja mitte päris keset kõrbe. Sööguvahendid peaks mingid hankima. Igatahes leidsin vajalikud esemed, aga ostma ei hakanud. Kokku läheb umbes 150-200 taala, nii et pole paha.

Siis käisin raamatupoes, kuna The Dice Man hakkab lõpplahenduseni jõudma. Põhimõttelises valikus on Kingpin, The Most Dangerous Man in the World või 7 Habits of Highly Effective People. Paar raamatut jäi veel silma, aga ma mõtlesin enne natuke surfata kui ostma hakkan. Amazonist tellides saan need kolm kokku odavamalt koos saatmiskuludega kui poest ükshaaval ostes. Nunnu!

Märkasin Red Crossi ja doonoripunkti. Kuna mul oli kella neljani aega kui Nancy mind peale võtab, siis läksin proovisin verd anda. Täitsin kõik vajalikud paberid ära, mida oli neli lehekülge ja läksin intervjuule. Teate, kui halb on kuulda, et sa tuled Eestis, mis on neil punases raamatus kui HIV riik. Ühesõnaga, saan teatud tingimuste tõttu verd anda alles juulis. Sain vähemalt keeksi, Marsi ja juustuamspu. Ning natuke targemaks.

Austraallased on nii abivalmid. Matkapoes räägiti mulle rahulikult kõik ette ja taha ära ning küsiti, et kas saab veel kuidagi aidata. Lõpuks ma ostsin vaid kolm uut lanti ja lahkusin lubadusega tagasi tulla teiste asjade järele. Doonoripunktis olid kenad daamid ja valasid mulle juua ning tõid süüa kui pabereid täitsin. Ning heameelega jagavad infot. Ühes ajakirjapoes otsisin ühte ajakirja taga, kuid seda kahjuks polnud. Teenindaja aitas otsida ja helistas teised poed läbi kuid neiski polnud. Siis lubas ta mulle tellida, kuid ma ütlesin, et ma lähen ilmselt Melbourne'i ja leian sealt. Seejärel andis ta mulle aadressid, kust küsida.

Praegu paistab, et see nädal töötan veel õunaias, kuid peale seda on lahtine. Hosteli boss lubas mulle tööd vaadata, kuid hooaeg hakkab lõppema ning shedid tõmbavad samuti otsi kokku. Saksa sõbrad lubasid ka uurida enda töö juurest, kui sama jutt sealgi. Eks me näe.

Palju õnne õekesele ka ! Üks õun sulle:

Ei midagi uut veel

Tegin tööd, sõin, magasin ja vaatasin komöödiaid. Paistab, et ka järgmise nädala oleme veel aias tööl ning siis on seal kõik. Uurin selleks ajaks veel mingi töö siinkandis, et veel raha koguda põhjapoole minekuks. Aias on hea mussi kuulata ja mõtteid mõlgutada. Meil on siin igal õhtul sakslastega maraton: "According to Jim", "My wife and kids", "The 70s show", "How I met your mother?" ja siis tugevamad vaatavad veel "American Dad" ja "Family Guy", aga viimaseid ma ei vaata eriti tihti. Selleks ajaks juba uni ja loen veidi ning magama. Kaisa & Alex: "The Dice Man" is fucking awsome book! Thanks for that! I'm gonna read the "Diary of the Die" also when I get it.

Väike luuletus ka vahepalaks.

Ärkan üles enne vange, külmast ööst puhta kange.
Helbed piimaga, asi aetud, kuhu võti küll sai jäetud?
Korea sõber Toyota roolis, juba ootab sisehoovis.
IStun sisse ja tervitan ning farmi poole kihutan.

Sõrmed külmast ikka kanged, nagu otse lumehangest.
Bossid rõõmsalt tervitavad, nokad hoogsalt toimetavad.
Nopin õunu pausini, päike juba silmini.
Kaks tuunikala leiba, juba redeliga seilan.

Lõunal päike põletab, viimast leiba hammustan.
Teen kiire uinaku, teen mõisturännaku.
Unelen naistest, muusikast ja eestimaast
kuni sõber koreast mind üles äratab.

Päike kõrgel põletab, tunni pärast juba kallab.
Ubinaid kotti loobin, kõrvast mussi noolin.
Härra kasti piilub, vaatab pikalt, aga kiidab.
Viimaks kukku kägu ja lapsed saavad koju.

Are you crazy? No, I'm Estonian.

Siinkohal tuleb rääkida üks rahvusvaheline nali:

Mickey goes to Minnie:
"I am breaking up with you..."
"What?? Are you fucking crazy???"
"No, I am fucking Daisy."

Neli päeva, neli ilma. Esmaspäev: hommik -2 kraadi, päeval pilves, kuid soe. Teisipäev: päev otsa pilves, üsna jahe. Kolmapäev: hommik külm, päeval võtsin päikest, õhtul külmetasime kõik. Nejnapäev: päev otsa sajab seenevihma, aga piisavalt soe, et pikki riideid pole vaja.

Neljapäeval 12.05 oli päris kole päev. Algas sellega, et ilm oli vihmane, kuid soe. Aga kui ma arvasin, et punaseid õunu korjata on mulle raske, siis ma eksisin. Asusime tegema teist korjet, mis tähendab seda, et nüüd pean leidma ROOSAD õunad HELEROHELISTE (kuna siin on külm ja kõle sügis juba) lehtede vahelt. Ehk siis vaatan ja vaatan õunapuud ning pole ühtegi õuna. Tulen lähemale, näen mõnda üksikut. Kui juba korjamisulatuses, siis saan terve koti täis korjatud. Õuna ilmuvad eikuskilt otse mu silmade ette. Võluväel või nii, aga kaugelt näen vaid kena rohelist puud. Vähemalt saime palka täna ja juba võib lootusandvalt põhjapoole sõitmisele mõelda. Piltmõistatus: mitu õuna pildil?

Korjasime õunu vaid lõunani, kuna vihm muudab õunad liiga pehmeks ja kahjustused tekivad liiga lihtsalt. Hostelis terve päev passida tundus ka jabur ning tundus, et peaks olema hea kalavõtu päev. Kõik asiaadid pagesid tubadesse ja sooja, hullunud eestlane pani vihmariided selga ning kalale. Kuna Nancyl oli vaba päev, palusin teda, et mind jõe äärde viia. Leppisime kokku, et kui ma enne kella 17 ei helista, siis helistagu ise. Loopisin lanti ja kammisin jõeäärse ala läbi nii palju kui sain, aga ei midagi. Paar oksa sain kätte. Muda peal oli ääretult libe ka ning polnud palju puudu, et oleksin end jõest leidnud. Sealt savipotist tagasitulek oleks üsna ränk olnud. Proovisin ka juustu ka konksuga, kuid muhvigi. Pool viis tuli Nancy järgi mulle ja läks jooksma metsaradele. Ma proovisin veel kõiki lante, aga mitte muhvigi. Meeter muda saapa küljest pestud ja tagasi hostelisse. Tegin saabastega naeruka jooksjatele.

Aa muide, kurat, sauna on vaja siia! Aga pole viga, sakslased tõid mulle juustukooki ja nädala pärast on aeg siit edasi liikuda, kuigi alles kuu pärast saame sooja poole sõitma hakaga. Ma loodan, et ehk saab siin veel tööd teha tegelikult, aga selgub hiljem. Ja sporti tahaks teha juba. Iga kuradi maas vedelev õun on nagu jalgpall ja iga mittekõlblik õun on nagu korvpall, millega saab täpsus loopida. Aghhhhhh! Varsti!

Hommikused dialoogid ülemusega.

Sajab vihma, pilves ja temperatuur on nullilähedane:
„Good morning Rennat! Is the weather Estonian enough for you today?“
„Hai! Not really it is 20+ degrees in Estonia now.“
„So you came all this way to Australia for this shit weather?“
„Seems so...“

Ülemus seletab uutele nokkadele:
„Let's see what we are picking here... „
„Apples!“
„Who WAS that smartass? Ah you Estonian...

English recap

Since I do have some foreigner friends all over world and some of them been asking how I am doing I decided to give a short recap how my Australia trip is going.

I arrived in Melbourne 02.04 and was supposed to go stay at Amanda who I knew from Utopia almost 12-13 years ago now. Scary! Those who played Utopia with me remember her by the name kornigal. Well I year before I wrote to her that there is a chance I may come to Aussieland next spring and she was all cool about it and then I came to here. We had a little misunderstanding due to telephones at first so I stayed first 3 days at hostels in Melbourne and St Kilda beach, but then she got ahold of me and I went to her place. Amanda lives a bit away from the city central and she has 4 kids now. I stayed there for 3 weeks and mostly was entertaining the kids when I was at home or touring around Melbourne. I also had a chance to play and learn netball and aussie football. Pictures of the Melbourne can be found on Facebook.

Also I was constantly looking for a job in Melbourne, but you know Austrlians are so slow in paperwork and rarely email/call back. I had a few chats with people I met, but nothing came out of it. So then I started aiming for farm jobs to be eligible for 2^nd year visa. I applied to like 20+ jobs that seemed decent in that area, but rarely got any responses again. I also met some Estonians living in Melbourne and also my very good friend Raido who has been touring around Austrlia for almost a year now. We played golf and went on a rave together as he had been missing good music.

Then one Saturday evening I got a call from a old lady offering me a farm job, but I had to be there at noon on Sunday. Fortunately there was a train that got there on Easter and I was lucky. I also got a contact with an Estonian girl heading the same way. I got to a local backpacker hostel and it was gonna be my home till I work at the farm. Every morning we go to pick apples with a bunch of Hongkong guys. Most of the hostel people are Azians (Japanese, Koreans mostly). At the moment there are only me, one Finnish and a German couple left here from Eurozone. As for the farm it is quite easy job, mindless and not hard. We are paid by the hour 18,75 AUD p/h which is quite good consdering what I have heard. So far so good. Working here till the end of May and then probably gonna head somewhere north like Cairs or so with the Germans. It is getting rather cold here: 0 degrees at night already which is spooky.

I also realized today that I need to make a tour in the Netherlands for the stroopwaffels and the two Dutchies from Utopia and Warcraft bunch Minispank, Belief, Tyraa and Peggy at least.

For Utopians (and other people who are not afraid) the infamous logs: www.rennat.pri.ee/log.htm

And a few screenshots I found on my ftp: www.rennat.pri.ee/ahh_the_love.jpg and www.rennat.pri.ee/operation_save_rennu.jpg

Fishyfishyfishy

Üks kodanik Albert tundis muret, et mul on päevik täitmata. Võtame siis asja käsile ja täidame mõned lüngad. Eelmine nädal oli tavaline: käisin tööl ja olin hostelis õhtul. Reedel tehti poolik päev, kuna sobivad õunad olid korjatud ja enam polnud rohelistega rabeleda. Pühapäevane tööpäev jäeti ka ära, kuna oli emadepäev ja polnud midagi koristada. Algselt pidin küll Melbourne'i minema eesti piigadega süüa tegema ja klubisse, aga kuna ma reedel ei saanud kuidagi linna algselt ja pärast poolt päeva enam ei viitsinud, siis see ettevõtmine jäi kakti.

Reede õhtul istusime sakslaste Nancy ja Sebastianiga teleka ees ning mõtlesime, et mida teha nädavahetusel. Ma pakkusin huupi, et võiks kalale minna ja tuli välja, et nad pole elu sees kalal käinud. On see võimalik üldse? Sebastian oli väiksena kunagi midagi saanud, aga see oli ammu.

Tehtud mõeldud, läksime kohe reede õhtul K-marti varustust ostma. 60 taala eest sain õnge ja palju erinevaid lante ning trossid ja muu jama ka muidugi. Ostsin veel terasninaga töösaapad ja ühe näraka fliisi külmadeks õhtuteks. Sinna mu palk läkski üldiselt. Päeval ma veel küsisin härra ülemuselt, et kus siin kala saab. Mees oleks mulle oma õnged andnud kui ma oleks päev varem küsinud. Igatahtes tema seletuste peale ja kaardi järgi läksime ühe silla alla. Ehitasin sakslastele õnged, et nad saaksid rahus ussileotiamist nautida, ise loopisin lanti. Seal isegi ei puutunud. Pärast tegin korgiga õnge, aga kuna meil oli söödaks vaid juustu, siis ei saanudki midagi tulla. Laupäev läks tühja kalapüügi mõttes. Õhtul uurisime Sebyga netist veel kalade kohta ja selgus, et siin kohalikus Goulburni jões on peamiselt sellised kalad nagu murray cod, yellowtail ja carp (?). Ka muud, aga vähe. Söödaks peamiselt JUUSTU! Ja usse ja muid vastseid ning ka lanti.

Pühapäeval emadepäeval läksime teise kohta sama jõe peal ning seal ehitasin korraliku korgiga õnge. Läksime ühte jõesoppi, kus vesi peaaegu seisis ning ostsime ussid selleks korraks. Nancy läks alguses poodi ja me Sebyga püüdsime kala. Muidugi sai tema juustuga esimesed kalad kätte ja mul mitte midagi ussidega. Landiga ei polnud lootust, sest nagu selgus on vaja heledat ja suurt lanti, mitte minu nähvitsaid. Igatahes oli saagiks meil carp ehk siis meie mõistes midagi särje sarnast. Võõrliik siinkandis ja keegi teda ei salli. Me saime vist 9 sellist keskmist ja üks kalamees andis oma suurema ka meile, kuna tema neid ei söö. Päev otsa püüdsime ilusa ilmaga, aga vaid 9 saimegi kokku ja läksime hostelisse neid küpsetama. Sebastian sai ühe kala ka puhastada, aga ülejäänud tegi muidugi Austraalia meisterkokk. Päris head tulid, kartsin, et mudase vee pärast on maitse sitt, aga täitsa head olid. Sakslased kiitsid! Terve köögitäis asiaate vaatas suu lahti kui ma kala puhastasin.

Meil tekkis ka plaan siit sitasest hostelist üle tee karavaniparki minna, sest siin on ikka õudne majandamine. Mingi aeg uurime sealseid võimalusi ja siis otsustame sakslastega, kas lähme või mitte.

Esmaspäeval tegime suurepärast korjamist ning värvipimeda kohta isegi väga punased õunad sai kokku aetud. Lisaks sellele laenasime naabritelt granaatõunu, natukene. Üldiselt oli mul nägu naerul peamiselt Hangover Hotline'i kuulates ja kaks eriti head lugu D.Kaylt: Directions ja Twin Peakz. Mõtted rändasid veidrates kohtades, aga sellest ehk kunagi hiljem. Lisaks selgus, et tööd on umbes 2 nädalat. Heal juhul saavad pädevamad sh ka mina natuke kauem teha. Ühesõnaga kuna mul raha eriti pole kõrvale pandud ja 12. juuni on praegu tähtaeg, millal põhja poole minna, siis on vaja raha kokku hoida. Makaronid võiduks!

Mis kell ma olen?

Hetkel Mooroopnas on mu ajavahe Eestiga +7 tundi. Võtke või jätke! Igatahes ülevaateks mõned näited:

Ärkan kell 6:45, Eestis aeg 23:45
Lõuna 12:30, Eestis 05:30
Töölt koju jõuan 16:30, Eestis 09:30
Magama lähen 22:00, Eestis kell 15:00

Muidu täna oli hea päev, saime kiita kogu aeg ja päikest sai ka natuke võetud. Varsti olen nagu Raits.

Õunade analoogia

Olles nädal õunu korjanud tuli mul täna üks idee. Meil on teatud reeglid ja nipid, mida tuleks järgida, et vältida õnnetusi ja õunade rikkumist. Inglise keeles kõlab paremini, seega:

Our rules and tips for apple picking:

If you drop your apple from too high then it will be ruined.
Don't squeeze the apple because it may get bruised.
Don't put bruised apples in the bin because they will be returned to us and we pay for them.
Only pick one apple at a time to avoid bruising the others.
Pick only apples that are undamaged, unbruised, without a sunburn and rich in red colour.
If you can't reach the top apples adjust your ladder or forget it.
Not all red apples are red when you finally grab it.

Update:
If you try to grab two or more apples at once you may lose them all.
The biggest, reddest and tastiest apple is right under your nose. (But I am colorblind so maybe that does not apply. Or does it?)

Now change "apple" into job, car, girl/boyfriend or anything in life. Apple picking and life analogies ftw.

Kuu aega Aussimaal ehk eestlane ongi töö- ja peoloom

Woot! Kuu aega Aussimaal oldud! Siiamaani on kõik üsna hästi läinud. Põhiliselt Mellis olnud ja nüüd viimane nädal Mooroopnas. Veel pole näinud suuri ja tähtsaid loomi ja kohti, kuid pole kuhugi kiiret. Praegune plaan on teha siin tööd nii kaua kui saab ja raha koguda ning siis sakslastega juunis mööda läänekallast põhjapoole sõita.

Esimene nädal õunaistanduses töötamist seljataga. Tööl käisin kõik viis päeva ja lisaks veel pühapäeval, kuna kardetakse vihma ning tehakse lisapäevi, et saak koristatud saaks. Ma kasutasin kohe võimalust, sest peale esimest nädalat on see töö aina lihtsamaks läinud. Praegu näeb mu päev välja selline:

Äratus 6:40, kerge eine, potil käia ja riidesse ning 7:00 ootavad hongkongi kotkad mind maja ees autoga. Umbes 7:15 jõuame istandusse ja jätkame sealt, kus eelmine päev pooleli jäi. Võtan oma korvikese ja asun tööle. Töötame sisuliselt paarides, nii et üks korjab ühel pool ja teine teisel pool vahekäiku. Korjame redelitelt ning oma kõhul olevasse korvi. Õunasort, mida korjame, on Pink Lady. Eriti õrnad õunad just siis kui nad küpsed on. Neid ei tohi isegi madalalt pillata, omavahel kokku lüüa ega üle teineteise veeretada. Korvi läheb umbes 15 kilo õunu ja siis kanname need puukastidesse, mis on vahekäikudese paigutatud, tavaliselt mingi 10-20 meetriste vahedega. 9:30 on lühike lõunapaus ja 12:30 on pooletunnine lõuna, et palavusest taastuda. Keskpäeval on üsna palav, kui Päike paistab, aga mitta tapvalt. Viimastel päevadel on mul Alexi antud minikõlarid kaasas ning nii on päris hea tööd teha. Pika lõuna ajal ma tavaliselt söön ja pikutan mõnuga. Töötame 16:00 kui härra ülemus karjub üle istanduse: "Go home!!!". Praegu oleme koos paarimehega heas nimekirjas kuna meie kastides pole viimasel kahel päeval olnud peaaegu ühtegi rikutud õuna ja punast tooni on meil ka väga hästi. Täna, esmaspäeval saime kiita ka selle eest! Hostelis käin kiirelt pesus ja süüa tegema, sest kui aasia rahvas siia jõuab, siis on kuni kella 20:00ni köök rahvast täis. Õhtul olen külapeal kolanud, telekat vaadanud, lugenud ja netis kolanud. Kell 21 tuleb tavaliselt uni juba, nii et siin pikka pidu pole. Kena ilm, hea muusika, ajuvaba töö ja 18 talla tunnis - why not, Aveli? Neljapäeval sain esimese palga ka. Kahe päeva eest - 300 taala, mis kulus põhiliselt üüriks ja muuks vajalikuks.


Ühel päeval istusime telekatoass jälle ja saime siis kõigiga tuttavaks, kes siin tegusamad on. Meil oli majas sakslased Stefan, Rebecka, Sebastian ja Nancy, soomlane Joni, eestlased mina ja Kaido. Lisaks sellele veel 40 asiaati, kellest ma tean nimepidi vaid neid, kellega tööle sõidame, kui väljaspool tööd veel nendega kätt ei hoia. Igatahes sakslased ei suutnud uskuda mu saksa keelt ja seda, et ma olen enamuse õppinud väiksena multikaid vaadates ning grammatikat koolis. Igatahes saan nendega saksa keeles rääkida ja polegi ammu praktikat saanud. Inglise keeles ka kui liiga keeruliseks läheb, sest ma olen ikka natuke roostes. Reede õhtu istusime Sebastianiga päris kaua üleval ja vaatasime ning kirusime netballi ja aussi jalkat.

Igatahes olid Kaido ja Rebecka lahkumas pühapäeval 01.05 ja mõtlesime laupäeval väikse grilli ja peo teha. Päeval käisime lähedalasuvas suuremas linnas Sheppartonis lehmi vaatamas ja poodlemas. Käisime ka kängurusid otsimas natuke, aga polnud ühtegi. Ostsin endale ketsid ja sokke! Õhtuks ostsime ka mitmesugust kraami, et oleks midagi mõnusat võtta. Ma võtsin kohalikku kanasašlõkki ja SC-d. Läksime väikse tiigi äärde girllima kõik koos peale Stefani. Siin ja kuuldavasti kogu Austraalias on sellised grillimie kohad, kus on olemas toolid ja lauad ning gaasiga grillahi, mida igaüks võib tasuta kasutada. Eriti mugav! Tegime seal süüa ja mu väikesed kõlarid aitasid muusikaga jällegi. Tüdrkud tegid mingit jube head juustugrilliasja, mida ma pean ka proovima kindlasti. Kana oli üsna hea isegi.

Söögid söödud läksime tagasi hostelisse, et peaks valmistuda. Minekuni oli kõva 5 tundi aega muidugi, sest kell oli alles 18. Igatahes kes magas, kes vaatas telekat ja kes oli niisama. Mingi hetk olime kõik söögitoas ja proovisime rummi ja ühte teist jooki, mida saksa piigad tegid meile. Ma õpetasin neile potiknoid ja hiina turakat, mis on analoogne shitheadile nagu välja tuli. Tellisime takso, et peole minna. Sissepääs oli viis taala, millega sai kaasa joogikaardi, mis andis iga 1,5 tunni tagant tasuta shoti. Lisaks sellele oli veel happy hour ehk iga jook 4 taala. Sissepääsu ees küsiti passi ning igaühes tehti pilti, kes sinna läksid. Klubi oli suht tavaline ja pask muusika nagu ikka, aga ma õnneks ei oodanudki rohkem.Õõtsusin natuke koleda muusika taktis ja võtsin ühe Coronagi ja ühe JD koolaga ning kunad oli ka tööpäev tulemas, siis läksin varakult minema. Öösel sain koju nö kogukonnataksoga, mis maksis ühe taala ja sain selle tagasi hostelisse. See üks taal on ka rohkem annetus, kuid selle takso eesmärk on inimesed turvaliselt koju viia.