Fishyfishyfishy

Üks kodanik Albert tundis muret, et mul on päevik täitmata. Võtame siis asja käsile ja täidame mõned lüngad. Eelmine nädal oli tavaline: käisin tööl ja olin hostelis õhtul. Reedel tehti poolik päev, kuna sobivad õunad olid korjatud ja enam polnud rohelistega rabeleda. Pühapäevane tööpäev jäeti ka ära, kuna oli emadepäev ja polnud midagi koristada. Algselt pidin küll Melbourne'i minema eesti piigadega süüa tegema ja klubisse, aga kuna ma reedel ei saanud kuidagi linna algselt ja pärast poolt päeva enam ei viitsinud, siis see ettevõtmine jäi kakti.

Reede õhtul istusime sakslaste Nancy ja Sebastianiga teleka ees ning mõtlesime, et mida teha nädavahetusel. Ma pakkusin huupi, et võiks kalale minna ja tuli välja, et nad pole elu sees kalal käinud. On see võimalik üldse? Sebastian oli väiksena kunagi midagi saanud, aga see oli ammu.

Tehtud mõeldud, läksime kohe reede õhtul K-marti varustust ostma. 60 taala eest sain õnge ja palju erinevaid lante ning trossid ja muu jama ka muidugi. Ostsin veel terasninaga töösaapad ja ühe näraka fliisi külmadeks õhtuteks. Sinna mu palk läkski üldiselt. Päeval ma veel küsisin härra ülemuselt, et kus siin kala saab. Mees oleks mulle oma õnged andnud kui ma oleks päev varem küsinud. Igatahtes tema seletuste peale ja kaardi järgi läksime ühe silla alla. Ehitasin sakslastele õnged, et nad saaksid rahus ussileotiamist nautida, ise loopisin lanti. Seal isegi ei puutunud. Pärast tegin korgiga õnge, aga kuna meil oli söödaks vaid juustu, siis ei saanudki midagi tulla. Laupäev läks tühja kalapüügi mõttes. Õhtul uurisime Sebyga netist veel kalade kohta ja selgus, et siin kohalikus Goulburni jões on peamiselt sellised kalad nagu murray cod, yellowtail ja carp (?). Ka muud, aga vähe. Söödaks peamiselt JUUSTU! Ja usse ja muid vastseid ning ka lanti.

Pühapäeval emadepäeval läksime teise kohta sama jõe peal ning seal ehitasin korraliku korgiga õnge. Läksime ühte jõesoppi, kus vesi peaaegu seisis ning ostsime ussid selleks korraks. Nancy läks alguses poodi ja me Sebyga püüdsime kala. Muidugi sai tema juustuga esimesed kalad kätte ja mul mitte midagi ussidega. Landiga ei polnud lootust, sest nagu selgus on vaja heledat ja suurt lanti, mitte minu nähvitsaid. Igatahes oli saagiks meil carp ehk siis meie mõistes midagi särje sarnast. Võõrliik siinkandis ja keegi teda ei salli. Me saime vist 9 sellist keskmist ja üks kalamees andis oma suurema ka meile, kuna tema neid ei söö. Päev otsa püüdsime ilusa ilmaga, aga vaid 9 saimegi kokku ja läksime hostelisse neid küpsetama. Sebastian sai ühe kala ka puhastada, aga ülejäänud tegi muidugi Austraalia meisterkokk. Päris head tulid, kartsin, et mudase vee pärast on maitse sitt, aga täitsa head olid. Sakslased kiitsid! Terve köögitäis asiaate vaatas suu lahti kui ma kala puhastasin.

Meil tekkis ka plaan siit sitasest hostelist üle tee karavaniparki minna, sest siin on ikka õudne majandamine. Mingi aeg uurime sealseid võimalusi ja siis otsustame sakslastega, kas lähme või mitte.

Esmaspäeval tegime suurepärast korjamist ning värvipimeda kohta isegi väga punased õunad sai kokku aetud. Lisaks sellele laenasime naabritelt granaatõunu, natukene. Üldiselt oli mul nägu naerul peamiselt Hangover Hotline'i kuulates ja kaks eriti head lugu D.Kaylt: Directions ja Twin Peakz. Mõtted rändasid veidrates kohtades, aga sellest ehk kunagi hiljem. Lisaks selgus, et tööd on umbes 2 nädalat. Heal juhul saavad pädevamad sh ka mina natuke kauem teha. Ühesõnaga kuna mul raha eriti pole kõrvale pandud ja 12. juuni on praegu tähtaeg, millal põhja poole minna, siis on vaja raha kokku hoida. Makaronid võiduks!