Järgmine peatus: Kanada

Asjad on siis nii kaugel, et kihutasingi Kanadasse ja see blogi jääb nüüd mõneks ajaks ootele. Kanada blogi asub siin: http://rennukanala.blogspot.ca/.

Mõtteid ja jutte 1

Üksteist kuud Austraalias seljataga. Alguses uskumatult pikana tundunud aeg on möödunud kiiremini kui oleks ette arvanud. Alles see oli, kui ma istusin kipsiga kodus ja valisin lennupileteid ning nüüdseks on Austraalia taaskord teisel pool muna.

Minu reis möödus peamiselt idarannikul Melbourne'i ja Brisbane'i vahepeal. Alustasin Melbourne'ist seepärast, et seal elas tuttav, keda tahtsin näha päris elus ja seetõttu oli ka esimene elukoht olemas. Pärast mõningaseid tööotsinguid linnas leidsin töö paarsada kilomeetrit eemal õunaistanduses, kus kohtusin saksa paari Nancy ja Sebastianiga. Algusest peale oli meil selline veider klapp ja pärast teiste eurooplaste lahkumist hoselist jäimegi kolmekesi. Sündis plaan pärast hooaja lõppu minna koos reisima mööda idarannikut. Tehtud-mõeldud! Vahepeal elasin kolm nädalat Numurkahs ja siis võtsime ette kuuajalise reisi. Käisime läbi popimad ja meie jaoks huvitamad kohad Melbourne'ist kuni Gold Coastini. Tänu juhusele leidsin Gold Coastil YHA hosteli ja nad otsisid parajasti kedagi, kes oleks õhtul 2,5 tundi pädev korda hoidma ja saaks vastutasuks hostelis tasuta elada. Algusest peale oli mul väga hea klapp ülemuse ja teiste töötajatega ning töötasin seal kuni septembrini. Rahakotis oli selleks ajaks juba pisike vaakum tekkinud ning kaks kuud rannas jõudeelu elamist andis tunda. Aeg oligi end käsile võtta ja tööle minna, raha teenida ning teise aasta viisaks vajalikud farmitöö päevad ära teha. Natuke otsimist ja leidsin tööd väikses kohas nimega Stanthorpe, kus töötasin ühes itaalia pere õunafarmis kuni jõuludeni. Salajane kokkulepe oli, et saan selleks ajaks tagasi hostelisse Gold Coastil ning ka Raido pidi selleks ajaks sinna tulema. Seal olin ma kuni reisi viimaste päevadeni veebruari lõpuni. Nüüd on aeg teha väikene (või siis suur) tagasivaade ja mõnest asjast ilustamata ka rääkida. Ma ei ütle, et ma olen Austraalias kõike näinud ja igal pool käinud, vaid need on minu tähelepanekud ja arvamused. Ja arvamused on teadmise ja teadmatuse vahepeal nagu me kõik teame...

Peab tunnistama, et pärast siinoldud aega puutsin põliste austraallastega kokku üllatavalt vähe. Siinkohal pean silmas kontakte, mis läksid kaugemale kui tere-kuidas-läheb-hästi-kuidas-sul-pole-viga viisakusi. Üldiselt ma ei usu sellesse, kui enamus niimoodi vestust alustab, sest tegelikult teda ei huvita nagunii, milline mu päev on siiani olnud. Ma tean, et alati peaks vastama, et hästi, aga kui ma ausalt vastasin, et jube sitt või väga hea, siis ei osatud vastu midagi suurt öelda ja ega rohkem ja täpsemalt teada ei tahetudki. Reeglina vähemalt oli nii. Tean, et inglise keeles peaks lihtsalt viisakuse lõpuni kaasa mängima, kuid ma ei tea, kas on see eestlaslik suhtumine, aga ma ei suutnud seda endale sisse harjutada. Proovisin nii hea (ise tubli ja iga hommikul alustasin niimoodi inimestega) kui halvaga (palusin teistel märkuse teha, kui ma ei vasta neile õigesti), aga külge ei jäänud ikkagi. Isegi telefoni teel muutus see viisakustevahetus natukene jaburaks. Eriti pärast seda kui üks daam tegi mu kõrval umbes 6-7 kõnet ja kõik algasid samasuguse neljarealise viisakustevahetusega.

Klienditeendindus minu näitel

Alustame sellest, et minu kogemuste põhjal on klienditeenindus teisel pool kera ka teistpidi. Esimene kontakt oli kui mu pangakaart blokeeriti kahtlase makse pärast (ostsin Skype'i krediiti üle interneti ja läbi mitme vahendaja, jube keeruline süsteem nii lihtsa asja jaoks). Iseenesest on selline turvaelement täitsa vastuvõetav, aga keegi oleks võinud mulle ka öelda ju. Olgu, sain ise probleemile jälile ja võtsin pangaga ühendust. 20 minutit ootamist kõnejärjekorras, mis polnud tasuta number kulus neil järgmised 10 minutit, et mind õige inimesega ühendada ning temal kulus alla poole minuti, et turvaküsimused küsida ja kaart avada. Teine lugu pangakaardiga oli umbes sarnane, kuid lisaks sellele oli alguses nö kõnepost, kus pidin kõva ja selge häälega ütlema, mida ma soovin. Muidu tore süsteem ja arvasin, et mu inglise keel ja aksent on head küll, et hakkama saada, kuid eksisin. Läks natuke aega, et arvutile selgeks teha, et probleem on mu deebetkaardiga ning ma ei soovi laenuvõtta. Ühesõnaga tunnen puudust rääkimisest inimesega lühidalt ja konkreetselt ning kiiretest lahendustest.

Klienditugi on ka suhteliselt mahajäänud võrreldes sellega, millega mina (meie kõik seal Euroopas) oleme harjunud. Enamus kõnekeskuseid asuvad hoopiski Indias. Sealkandis ja nende inglise keelt pole ilmselt jõutud üle kontrollida. Teadmised on kindlasti olemas, aga enamjuhul jäädi teisel pool toru hätta minu mõistmisel ja enda selgeks tegemisest. Klienditoe e-postid juhtusid olema ka väga teisejärgulised. Tööpäeva jooksul vastamisest pole siinkandis üldse mõtet loota. Parimal juhul läheb mõned päevad aega enne kui keegi märkugi annab. Tellisin paar asja internetist ja arupärimiste peale alles anti mulle teada, kus nänn on ja millal kätte võib saada ning sedagi umbes nädal peale kirja saatmist. E-postile vastamine on väljaspool klienditugesid on sisuliselt olematu. Umbes 30-40 kindlale isikule suunatud e-kirja jäid minul täitesti vastuseta. Ei kirja, ei kõne!

On ju teada tõde, et Austraalia on liiga ülereguleeritud ja kõik ametlikud asjaajamised võtavad aega nädalaid kindlasti.

Hostelielu

Peaaegu kogu oma reisi vältel elasin hostelites va Numurkahs ja Melbourne'is. Kuna ma ei elanud ülikooliaegadel ühikas, siis oli mõnes mõttes huvitav. Elu hostelites andis võimaluse kohtuda teiste reisisellidega. Minu meelest on Austraalias kolme tüüpi hosteleid:

1. tööhostelid, kus elu käib töörütmis ehk on tööpäevad ja puhkepäevad ning olenevalt hostelist ülejäänud ajal juuakse või ollaks mõistlikud olenevalt reeglitest.
2. Reisihostelid, mis on kallimad ja seal käivad inimesed, kelle reisieelarve on piiratud, kuid sooviks rahu ja vaikust. Isegi võiks öelda kvaliteethostelid.
3. Läbulad, kus erilist korda majas pole ja elu käib seal nii nagu alkoholi ja rumalaid inimesi jätkub.

Hinna- ja kvaliteedisuhe kõikusid küll ühest äärest teise. Näiteks Sydneys olime ühes hostelis 18 taala/öö, kus olid neljased toad, oma dušš, telekas ja arvuti koos internetiga ning muu vajalik olemas ning töökorras. Teine näiteks oli 35 taala/öö ja kuuesed toad, kus olid vaid voodid, kapid ja peegel. Kõik muud peldikud ja luksuslikumad villad mahtusid sinna vahele.

Hostelielu üks võlusid on kindlasti see, et sealt käbi isegi päevas läbi ohtralt erinevate riikide värvikaid kodanikke. Tööhostelites toimub seltskonnavahetus harvemini ja pikema aja peale. Näiteks oli üks hommik Stanthorpe'is naljakas, sest lugesin kappide pealt uusi nimesid nagu näites Ott, Sirly, Helen, Rando, Elina ja Karl ning siis oli selge, et enam pole võimalik eestlaste eest pakku põgeneda. Kusjuures sel samal nädalal kohtusin veel mingi 16 eestlasega, kes kõik otsustasid ühel laupäeval kõrtsi tulla.

Tihtipeale on mu käest küsitud, et mis maa kodanikke ma kõige enam kohtasin. See on nii subjektiivne küll, aga minul oli enam kokkupuuteid inglaste, sakslaste, uus-meremaalaste ja iirlastega. Peaaegu kõigi reisisellide suust võis kuulda, et sakslasi on nemadki kõige enam kohanud, aga teiste rahvuste suhtes ei olnud erilisi sarnasusi. Eks see oleneb sellest, kes kuhu satub. Prantslastega oli mul näiteks ülivähe kokkupuuteid ning samas oli päris paljudel prantslatest villand nagu igal mõistlikul inimesel. Asiaate kohtasin ka palju, kuid nemad hoidsidki üldiselt omaette. Muidugi oli ka selliseid vendi, kes kuuldes, et ma Eestis olen, siis korraldsid tagasihoidliku ülekuulamise ja uurisid mu käest eesti ajaloost kuni minu töökohani. Jaapanlased oli need, kes olid seltskondlikumad, teised (korealased, hiinlased jms) hoidsid omeette rohkem.

Elu hostelis oli selline jagamine on rõõm taktis. Enamjaolt oli köök, pesemisisvõimalused ja elutoad ühised. Kööginõude ja toiduainete jagamine oli iseenesest mõistetav ja see lõi sellised sõbraliku atmosfääri. Vahel tegime ka koos süüa, et odavamalt läbi saada ja midagi uut proovida. Minu tehtud toite vaid prooviti, sest keegi ei söö sellist kraami nagu me eestlased - hakklihakastest kõnniti ringiga mööda.

Reisisellid olid tavaliselt 18-19 aastased ehk sirgelt keskkoolist või mõni aasta ülikooli seljataga. Oma toaski oli veidralt vana tunne, kui ma olin 26. ja teised 18-19. Aga nagu ma ennast ikka lohutasin, siis vanus on kõigest number. Köögis oli ka tunda, et kõik on jube noored, sest ilmselgelt polnud nad eriti köögis või enda toas päris omaette toimetanud. Minu meelest on ju elementaarne, et kui on ühisosaga avalikud ruumid, siis enda järgi võiks ikka ära koristada. Kuna nõud olid seal hosteli poolt, siis need pidi paratamatult ära pesema. Muide, seal oli kraaniga ühendatud survepesu, mille ma ka kindlasti enda kööki rajan kunagi tulevikus. Ma polnud küll enne reisi teab mis suur korrahoidja enda kodus, aga seal tundus, et ei saa päris pillapalla elada ja nii oligi mul kogu elu kohvris ja ruutmeetri peal. Ruumiga oli nagunii kitsas ja meie toas olid väga mõistlikud noored, kuid kõrval tubades oli ikka päris koledaid näiteid, kuidas mitte elada.

Söögitegemine oli Stanthorpe'is peamine ühine meelelahutus peale tööpäeva, sest muud võimalused on seal suhteliset kesiselt. Kohalikus kõrtsus sai ka ohtrasti käia, aga minule see erilist rõõmu ei pakkunud. Kole muusika ja purjus maakad olid suureks miinuseks, kuid kui oma rahvaga sai olla, siis tasus ära sealkäimine. Mõnedel õhtutel vaadati filme ja komöödiad telekast, aga ma vaatasin hoolega paari oma lemmiksarja parem või lugesin raamatut. Kui hüppeliiges spordivalmis sai, siis käisin ühe inglise piigaga ka jooksmas. Minu toas algas teiste tööpäev kell 5 hommikul juba, mis tähendas, et ärgati kella 4 aeg. Natuke kadedad oldi minu peale, sest kui nemad olid juba kolm tundi tööd teinud, siis ma ikka veel magasin ja enamasti olin ma enne neid ka veel kodus.

Eestlaste huumor

Andke andeks, aga pole naljakamat rahvust kui eestlane või väheke purjus eestlane (kes pole end rumalaks joonud). Poleks uskunud, et nii ütlen, aga nii on. Minu huumorimeel on muidugi küsimärgiga mitmemõtteline veidrate seostega lugu, aga vähemalt oli kojugi tulla hea, sest vähemalt näiteringist tulnud ropp mõtlemine ja neljamõttelised pärlid polnud kuhugi kadunud. Reisil olles hakkasid lõpuks minu kui eestlase huumorit taipama need, kes kauem minuga tuba jagasid või töötasid. Nendega, kellega vähem kokku puutusin ei saanud üldse asja, sest nende jaoks olid mu repliigid liiga keerulised ja liiga tumedad nagu mulle väideti. Isegi lihtsad Orbiku ja neegrinaljad olid neile liiast, rääkimata mingitest keerulisematest. Vähemalt sai naerda mu värvinägemisoskuste üle. Kõige naljakam päev oli vast see, kui kuus eestlast saabusid Stanthorpe'i ja ühel õhtul loopisime kossu ja ausõna lihtsalt naersime ribadeks. Ma polnud mitu kuud ühtegi eestlast näinud ja niimoodi õhtu läbi kildu rebinud. Teised hostelikodanikud vaatasid, et me oleme purjus, pilves või päikest saanud. Ei ühtegi!

Kohtusin paljude uute inimestega üle maailma, mis minu meelest on alati olnud reisimise üks võluvamaid aspekte. Kindlasti kohtun osadega kunagi tulevikus kuskil teises maailma otsas. Eriti Austraalias, kus võib leida töö ja liikuda, kuhu tahad ja millal tahad. Kui sulle ei meeldi, kus sa oled, siis lahku – sa pole ju puu eks ole. Enamjaolt oli ma üksinda nii tööl kui kolamas, kuid see andiski mulle üsna vabad käed valikute tegemisel. Ma ei teinud kunagi enda jaoks mingit „saksaplaani“, et pean need ja need kohad kindlasti läbi käima. Mõnede jaoks oli see nagu võistlus, minu jaoks mitte. Ehk oleksin võinud ka rohkem teha ja käia, kuid leides koha ja inimesed, siis ma pigem jäin paigale. Ning midagi peab ka tuleviku jaoks jätma. Halva turistina ei ole ma eriline majavaatleja ega muuseumikülastaja, aga mul meeldis mägedes ja metsades kolada nagu maalastele ikka. Ookeaniääres võiks istuda ja olla päevade kaupa. Eriti istus mulle viimased kaks kuud, mis oli sisuliselt spordilaager. Mis edasi saab, ei tea täpselt, aga tagasi ma lähen kindlasti. Kohtume tulevikus!

PS: järgmine peatus paistab olevat Kanada.

PS2: paarist asjast tahaks veel kirjutada, aga siis kui tuju tuleb.

Liikuv pilt 2

Valik pilte viimasest poolest aastast Austraalias. Pikem tagasivaatav blogipostitus tuleb hiljem.

Jaanuar-Veerbuar-Eestimaa

Türistid.

Pole ammu kirjutanud, sest olukord pole väga muutunud. Puhata eriti ei saa, sest sporti on rohkem tehtud kui ma oleks ette kujutanud. Päevad mööduvad rannavolle, golfi, ujumise, lainetemurdmise, surfamise, tennise, rattasõidu ja jooksmise taktis. Õhtuti on nüüd vaba aega ka rohkem, sest töötan hostelis üle päeva. Jaanuaris sadas küll üksvahe 10 päeva jutti, aga see oli köömes. Võtsime ka ühtede eesti kodanikega (peamiselt heledapäised daamid) vahel head ja paremat ning käisime rannas ilma lõkketa muusikat kuulamas ja nalja viskamas. Ei leia just tihti kodanikke, kes teavad, mis Noisia tähendab. Raitsiga oleme veel käinud laineid murdmas kui rannad suletud ja lained kõrged ning jaapanlasi upub 3-4 päevas.

Peale vihmaperioodi olin taas valmis liivas hullama, kuid ühel õhtul linnavahel üritasin daamidele muljet avaldada ning vigastasin selga. Vigastus sama nagu mul nii mõnigi kord on juhtunud, kes teavaad, aga kordades hullem. Kaks päeva ei liikunud kulmud ka mitte ja valuvaigisteid sõin grammides, mitte milligrammides. Vastuvõtu tüdruk Frankie leppis mu eest enda ostepaadiga aja kokku ja läksin tema juurde. Pikk jutt lühidalt: tundus palju hullem kui oli ja mees lükkas närvid ja lülid paika. Lähemalt ei hakka lahkama praegu, aga mutetsemiseks pole põhjust.

Austraalia reis on lõpusirgel. Just broneerisin hosteli Kuala Lumpuris ja nädala pärast asun sinnapoole teele. Arvamused ja kokkuvõtte jms kirjutan kui aega saan, sest palju on kirjutada. Pealegi ma võlgnen reisikirja farmielust tegelikult.

 

Golfiguru 1.0

Okou

All, vasakul, tutt.

Pisikesed poisid.

Soul laineharjalt

Jõu- ja iluvõtted.

Pärast vihma enam kuiva jalaga ei saanud.

Kullarannik peale tormi.

Gold Coasti Golfieliit.

Rannavollelaager.

Surfilaager, nõrgem klass.

Surfilaager, tugevam klass.

"Tehke ilus nägu!" ehk eestlased.

Vabal ajal tassin tänaval naisi, hetkel Triinu.

Daamidega liival.

VSOP

Neljas nädal puhkust jookseb siin paradiisi äärel jälle. Põhiliselt oleme Raitsiga käinud kohalike vollemängijatega vollletamas peaaegu iga päev, kui just pole olnud ulme tuul või vihmane. Vihma on visanud vaid paaril päeval, aga üldiselt on täielik suvi soon 25-32 kraadi. Paar korda oleme Raitsiga ka rõdult kala püüdnud ja golfi mängimas käinud ning täna proovisin üle pika aja taas tennist. Pärast mõnepäevaseid spordilaagreid olen ka paar päeva niisama rannas vedelenud ja "puhanud". Kaks päeva olen ka surfilauaga käinud lainete vahel, aga kaks võimalust on nüüd: kas ma olen saamatu või lihtsalt pean rohkem harjutama. Igatahes golfis on mul väga hea tunnetus ja kui nüüd tehnikaga ja teooriaga natuke vaeva näha, siis võiks minust asjagi saada. Igatahes sain kiidusõnu kuulda, kui ma elus teist korda golfi mängides tegin Raitsile ühe punktiga ära (handicap muidugi). Mõni päev algab volle juba 7:30, sest peale lõunat kisub nagunii tuuliseks ja osad peavad tööle minema. Üks päev tegin 10 km rattaga volleplatsideni, 4 tundi vollet, siis 3 tundi golfi ja 12 km rattaga koju ning järgmine päev oli rannalebo.

Aastavahetus oli rahulik, õhtul tegin 23ni hostelis tööd ja võtsin napsu uus-meremaa perega, kes mind väga külla ootab nende juurde. Seejärel linna ja sain kokku Elina ja Karliga taaskord, kes ka peale jõule minu juures hostelis viibisid. Aastavahetuseks sain siia Oti, kes tuli ka aastavahetust tähistama. Hiljem jõlkusin rannas ja vaatasin ilutulestikku koos vollekuningatega ning päris hiljem Raitsiga käisime kõrtsus. Aasta alguses astus siit läbi ka Hulkur Rasmus, kellega rannas kokku saime ja muljetasime Austraaliast. Võib vast lisada, et ma olen Smurfaris juba liiga palju eestlasi kohanud. Suvalises baaris on alati mõni eestlane, rääkimata rannas või tänaval.

Üleeile panin oma kojutuleku ka paika ja praegu on seis selline, et 20.02 alustan koduteed siitsamast Kullarannikult. Esimene nädalane peatus on Kuala Lumpuri ja sealt edasi London, kus seekord olen vaid natuke ning siis Amsterdam kolm päeva ja Lõuna-Hollandisse olen ka minemas. Täpset Tallinnasse saabumist ei tea veel, sest lihtsalt pole broneerinud veel midagi. Kolm tundi kolasin ja otsisin ning kokkuvõttes sain 550 euriga kuni Amsterdamini, mis on oluliselt odavam kui ma alguses planeerisin. Teisest küljest ei saa ma paari soovitud ettevõtmist teoks teha, sest järgmised reisid vajavad ka finantsi. Ega ükski asi siit ära ei kao, kuigi 2012 on kellal nüüd. Jõuab veel igale poole! Paar pilti ka:

Vollekunnid

Mis lained? Ei tohi ujuda.. ?

HAMMERTIME

Töölaagri lõpp ja jõulud rannas

16. detsembril oli viimane tööpäev, kui saapad ja püksid jalga ja selga panin. Ka ilm oli seda nägu, et siin tulen kiire lõppmäng. Peale lõunat saimegi kodupoole asuda, sest liiga tihedalt viskas vihma. Jätsin kogu pererahvaga hüvasti ja tegin piltigi, et oleks ajalooraamatus midagi vaadata. Kokku kolmteist ja pool (13,5!) nädalat töötasin härra Savio farmis ning kogemuse võrra kindlasti rikkam. Alustasin tööd kui ehitasime uut õunaaita ja panime poste maasse, seejäreld vedasime traate ja kinniasime noored puud nende külge. Järgmine suurem töö oli õite ja õunte harvendamine, mida tehti kokku neli kuud ja natuke rohkemgi. Aga sellest ajast tegin ma kõiki muid töid, kus abikätt oli vaja. Parimad päevad oli vast need, kui traktoriga sai ringi kärutada ja saetud õunatpuid metsa vedada. Samas kivide õhkamispäevad olid ka üsna lõbusad. Sai teha rasket tööd ja niisama looderdada, kuid leidsin endas selle eestlase visaduse, mille ma arvasin juba ammu kadunud olevat. Kokkuvõttes lahkusine heade nootide saatel ja loodan, et see hea tunne oli kahepoolne.

VSOP

Hostelist lahkumine oli ka veidi kurb, sest olin ma seal üks kahest vanimast olijast koos inglise piiga Chloe'ga, kellega ma sain algusest peale hästi läbi. Tegime koos süüagi ja tänu temale tärkas minuski kokkamise pisik. Veel ei tea, kas päris suureks kasvab, kuid idaneb siiski. Reedel oli küll viimane tööpäev, aga laupäevaks rihtisime koos kolme teise pesast lahkuva kotkaga lahkumispeo. Pühapäeval lahkusime neljakesi Brisbane'i suunas. Väikene paraad ja ärasaatmine tegid südame natuke härdaks, aga see on reisimise võlu ja valu. Kui inimesed on kurvad lahkumishetkedel, siis tähendab, et olen hästi teinud.

Kangru tänava pelmeenid

Brisbane'is kolasin natuke linna peal ja käisin kohalikus „linnarannas“, kuid nagu eelmine kordki ei suutnud ma seekord ka midagi ärevat leida. Kuigi inimesi tundus olevat oluliselt rohkem kui eelmine kord, siis ei aidanud seegi. Ühesõnaga suund Smurfiparadiisi. Poolel teel andis Raido teada, et ta teeb pelmeene ja olen oodatud sinnapoole. Rohkem polnud vaja küsidagi. Viskasin kotid hostelisse ja esimese bussiga teisele poole Smurfi ning vana maitsva Kangru tänava retsepti järgi tehtud pelmeene manustama.

Esimene nädal Smurfis oli nagu Võsul puhata. Esimesed kaks päeva otsustasin, et süüa võib keegi teine teha ja sõin kõike head paremat hommikuks-lõunaks-õhtuks ning vedelsin rannas. Alustades Belgia pannkookidega hommikuks ja lõpetades sushiga õhtuks. Kolmapäeval mõtlesin, et lähen uurin kohalikke võrguväljakuid ja leidsin eest pool piiga, kellega kohe paari võtsime ja volletama asusime teiste kodanike vastu. Sain ka kohalike vollekunnidega tuttavaks ja ootavad väga, millal me Raitsiga neile koti pähe tõmbame. Muidugi pole Raits ju palli hoidnud käes juba aastaid, kuid mees näib vormis. Kui tal nüüd puhkus algab, siis lähme vaatame, mitu kulda koju saab toodud. Neljapäeval ja reedel sai samamoodi vollet mängitud. Kuigi ilm polnud teab mis päikseline, siis volletamiseks oli ideaalne, tuul häiris sutsu.

Laupäeval, jõululaupäeval kusjuures, väsinud, magan mõnuga ja ühtäkki kuulen, et keegi mängib akna all pilli ja laulab. Samas hea, kui päeva maha ei maga. Ajasin end üles ja käisin isegi turul ning võtsin banaanileiba ja passion fruit'i. Ja Raits siis küsis, et mis teen. Ütlesin, et söön. Aga palju parem oli ju Raitsi juurde minna, kala püüda, ookeanis pilte teha ja verivorsti süüa. Selline mu jõululaupäev oligi, luuletus kõrvale ja pildid selgituseks.

Jõulud 2011

Mäletan neid aegu,
teistsuguseid kui praegu.
Kui olid põhjapõdrad ja saan
ning lumest rääkis ilmajaam.

Jõuluõhtu möödus rannas,
tuul surfilaudu randa kallas.
Aga õhtuks ikka verivorsti,
sealiha ja head morssi.

Särk, plätud ja lühkarid -
neid kolme vaid vajangi.
Lumest miskit pole kuuldud,
mul ilmselt on luulud!

Vanasti oli lumi, põhjapõder ja saan. Nüüd on liiv, känguru ja surfilaud.

Jõululaupäeval kalal.

Kirju kala.

Raits puhastab kohalikku angerjat.

Jepjep

Tormas nii, et hoia mütsist kinni

Eelmine kolmapäev (07.12) oli üsna tähtis päev. Nimelt oli mul selleks ajaks kaheksa kuud Austraalias kolatud ja kolm kuud mu armsas õunafarmis tööd rabatud. Teisisõnu on mul kindlalt nii 88 päeva kui kolm kuud kohustuslikke tööpäevi farmis igast otsast koos. Tehtud! Meenutasime just toanaabri Jordaniga, et kui me kolm kuud tagasi siia tulime, et siis olime hädas kui palju aega ja farmitööd on vaja ikka teha. Eile tegime tähtsa päeva puhul kõige suuremad ja paremad pitsad ning meenutasime möödunud aegu. Teen ka pikema kokkuvõtte kui taas inimeste seas olen ja härra ülemus on paberile allakirjutanud. Järgmine nädal on seega oodata mahlakat ja ilustamata eluolu Stanthorpe'is.

Lõunapaus

Igatahes oli meil eelmine nädal siin vihmanädal ja pakane. Viimase 123 aasta kõige külmem päev – 10 koma midagi kraadi. Lisaks sellele kallas terve nädala peaaegu, aga õnneks tööpäevi väga ei kaotanud kokkuvõttes. Niigi olin nädalavahetus enne vihma pistu tõbine – pilt oli, häält mitte. Ilmselgelt ei tasu 30 kraadisest kuumusest konditsioneeri alla istuma minna, sest kõri hääletab paeltega ja loobub töötamas. Boonusena sain kaasa ka köha ja pisikese palaviku ning mineviku kogumuste põhjal otsustasin vabaks võtta mõned päevad. Imesin kommi ja sõin puuvilju. Kiivid kaotasid oma mõtte kui lõpuks mangod kätte sain. Aitäh Eeva!

Batman chillib

Tööd rabasin teha kuurides ja aias koos noorima perepojaga. Kui mingi projekt oli küpsemas, siis oli tema ikka see mees, kes võttis mind appi. Koristasime kuure ja katusealused rämpsust ja metalljuppidest. Igal hommikul kui teised kotkad harvendama viiakse ootab mind väikene teadmatus, et mis põnevat täna teha saab. Kuuride ja nende ümbruse korrastamine oli hariv, sest igalt poolt leidsin erinevaid ämblikke, sisalikke ja muid veidraid olevusi. Kivihunnikute ja muus sodi vahel oli ikka see moment, et ei tea millised ja mitu ussi siit alt välja tuleb. Pildile kõike ei saanud, sest pole aega klõpsida. Lisaks tegime veel suure koristustöö peretütre maja ümber, mis eelmisest omanikust oli jäetud sööti kui nii võib öelda. Kujutage ette botaanikaaaeda, kasvuhoonet ja majaümbrust, mida pole mitu head aastat korrastatud. Kasvuhoone lammutasime maha, botaanikaaia istutasime ringi ja muud puud-põõsad sõitsime buldooseriga siledaks. Ma arvan, et mina olengi uus Don Kirk. See oli ka esimene projekt, kus härra pereisa esimest korda kiidusõnu lausus. Ainult kolm kuud läks aega.

Jalutu sisalik

Viimane suur projekt oli õunakastide survepesu ja viimased tööpäevad sel nädalal mööduvad ilmselt õunu harvendades, mis mulle üldse enam ei istu. Palju ägedam oli igasugu erinevaid talutöid teha ja nii ei hakanud kunagi igav. Aga neli päeva kannatab välja, vist. Reedel viimane tööpäev ja seejärel katsun pühapäeval bussil jõuda, et Smurfi Paradiisi tagasi minna. Samasse hostelisse, kuid seekord on Raits ka Paradiisis, mis tähendab, et ....

Keksin ka väheke: sel esmaspäeval sain nelja erineva inimese käest kiita, et kui tasemel ja aksendivaba mu inglise keel on. Alustades farmi peadirektoriga ja lõpetades uute toakaaslastega. Peab mainima, et tunnen isegi, et kõnekeel on väga heast veel paremaks läinud. Ma isegi teen juba vahet peaagu kõigil inglise keele aksentidel ja isegi farmeritest saan juba poole sõna pealt aru, mida nad tegelikult räägivad. Mäletan, kui ma sakslastega Idarannikut väisasin ja siis nad tihtipeale küsisid, et kust ma selliseid sõnu ja väljendeid tean. Täname siinkohal oma õpetajaid Merike Sikku ja Hegi Soosaart. 

Viimased kaks nädalat

Ehk kohustuslikud farmipäevad on mul koos ja töötan veel siinkandis kaks nädalat ning seejärel pagen tagasi ookeani äärde Smurfiparadiisi. Hea uudis on ka, et saan YHA hostelisse tagasi tööle õhtusesse vahetusse. Härra hosteliülemus saatis kirja ja ütles, et juba hea oleks, kui ma tagasi tuleks ikka.Raits on ka seal ennast kenasti sisse seadnud ning . Viimased kaks nädalat on läinud kiirelt ja olen farmis teinud mitmesuguseid töid alates oksade vedamisisest, millega on nüüd ühelpool kuni aiatöödega. Parematel päevadel saime püssigi lasta. Harvendamisest oligi juba veidkene kõrini ja seega hea vaheldus. Paar päeva olin haige ka nii et ei tulnud hiirepiuksugi, Ilmselt ei ole maailma parim mõte 35 kraadisest kuumast kliimaseadme all istuma tulla.

Nädalavahetusel tegime eestlastega kõva peo ja järgnev päev jätkus samas taktis. Vähemalt nendega, kellega ma siin olen ja piigad teisesest hostelist on ikka suurepärane segu. Kaks päeva südamest pisareteni naeda ei ole ikka lihtne. Meid peetakse üldjuhul hulludeks, aga hostelirahvas hakkab meie rõkkava naeruga juba vaikselt harjuma. Viimane nädalavahetus saatsime eesti piigad Maarja, Birgiti, Mariti ja Merlini Austraaliat avastama. Nagu ma olen öelnud korduvalt, et reisiv eestlane on ikka hoopis teistsugune eestlane. Olen ka vapralt oma kohalike loomade kollektsiooni täiendanud. Siinkohal mõned eredamad nagu redback spider, red-bellied black sbake ja kohalik sisalik.

Muud kaadrid.

Red-bellied black snake

Sisalik, mingi

Redback spider

Stanthorpe'i elu: osa 3

Eestlane on ikka tööloom

Oksarallikotkad

Viimased kaks nädalat rabasin tööd teha õunaaias. Järjest töötamist tegi kokku nüüd 20 päeva ja mind peetakse üldiselt hulluks. Enne seda töötasin ju 19 päeva järjest ja üks puhkepäev vahel. Paistab, et minus siiski on eestlase visadust. Aga samas minu tööpäevad pole sellised nagu enamustel siin hostelis. Olen sisuliselt heas nimekirjas oma õunaias ja olen seal ka kõike teinud. Samuti on meil vaid kaheksatunnised tööpäevad, mida vaid suure vajaduse korral pikendatakse ning meil on tunniajane lõuna. Seda ei anna võrreldagi mõne juurviljafarmiga, kus päevad on 11-12 tunnised ja päev otsa päikese all ning pauside ajal pole võimalust varju allagi minna. Paljudes farmides on ka üsna kiire tempo ja kes hakkama ei saa, siis sel pole ka rohkem asja sinna. Kummaradmine ja kükitamine pole nagunii pikkadele poistele ja olles kaks päeva nii rohimist kui istutamist teinud, siis rohkem ma neid töid proovida ei soovi.

Teisisõnu olen viimased kaks nädalat vedanud õunapuude oksi, mis maha saetud ning viskan neid treileri peale. 20 päeva füüsilist on päris väsitavad olnud, kuid mitte tapvalt. Esimesed kaks nädalat vedasin enamasti üksinda, kuid mind käis abistamas neli kodanikku. Esimene pidas minuga vastu pooleteist päeva, ülejäänud vaid ühe. Erinevatel mõjuvatel põhjustel küll, kuid keegi neist ei suutnud minuga sammu pidada. Üks kodanik oli laisk, teine oli tol tööpäeval pohmakaga ja mina vaid tunnike maganud, kolmas oli abis juhuslikult ja neljas lahkus, sest tema sõber sai tööd teises linnas. Peale seda, kui neli erinevat kodanikku oli lahkunud, siis tuli härra ülemus küsis ühel hommikul, et mida ma nendega teen, et nad kõik peale esimest päeva lahkuvad. Üks uusmeremaalane, kes traktori peal on ja kellega ma viimased kolm nädalat olen kahekesi tööd rabanud nii kivide kui õunapuude veoga ütles, et kurat, eestlasi on ikka jube raske asendada, aga iirlasi see-eest mitte. Viimase pühapäeva võtsin vabaks, kuna oli teada, et laupäeval on meil suurem kokkusaamine kohalike eestlastega. Pärast seda ringlesid sellised jutud, et kuuldavasti hakkavat ma väsima ja võetakse kaks uut selleks päevaks, et mind asendada. Viimased kaks ja pool tööpäeva sain traktoriga sõita ja ise puid vedada, sest me vedasime kahe traktoriga , kuna oksi saeti suuremas koguses ja oli vaja pookijatega sammu pidada. Selleks ajaks võeti ka viis abilist juurde, kes oksi veaksid treilerite peale. Traktoriga pole mingit erilist kunsti sõita ja ma olin välek. Isegi perepojad olevat aeglasemad. Ühesõnaga, lipp on kõrgel!

Täna oli meil suur töö lõpp ehk üks aedik sai saetud ja okstest tühjaks veetud ning tänutäheks jagas mu kiwi sõber Mathew õllet ja käisime ühes niistustiigis ujumas ning ronisime ühe me otsa. Mathew kostitas mind viimastel nädalatel ka õllega peale tööd, kuna töötasime sisuliselt tema maja taga. Teadagi, et ma pole kunagi eriline õllejooja olnud, aga külm õlu peale selliseid tööpäevi on ikka masendavalt hea.

Näe, eestlased 

Pikaajalised püüdlused eestlasi mitte kohata said eelmisel laupäeval otsustava lõpu. Nagu ikka oli meil laupäeval aeg minna kohalikku kõrtsu ja oli kokkulepe teise farmi eestlastega, keda on kokku seitse juba, et saame siis pargis kokku ja võtame napsu või nii. Tehtud-mõeldud! Saime kõik kokku ja sel hetkel oli meid 8. Edasi kõrtsus jooksin kokku veel kolme eesti piigaga, kes elavad natukene Stanthorpe'ist eemal, kuid olid ka kõrtsu jõudnud. Nende neljas kaaslane tol päeval ei olnud eetris. Pidasime siis plaani, et järgmisel nädalal lähme karavaniparki Birgitile (kes on kohalik legend) külla ja teeme eestlaste istumise. Ühel hommikul istusin köögis ja järasin hommikusööki ning märkasin kapi peal nelja eesti nime. Samal päeval tuli veel üks eesti kodanik, kes minuga samasse õunaaita tööle asus ning õhtul lisandus veel kaks. Ehk siis üleöö oli minu hostelisse tekkinud 8 eestlast, mis siis teeb selle kandi eestlaste arvuks 19. Järgmiseks laupäevaks oli vundament laotud.

Kes ei sobi pildile?

Laupäeval ajasime pundi kokku ja piigad autoga aitasid kõik tulijad karavaniparki. Grillisime ja rüüpasime õlut ning meie osavnäpp Ott mängis klarneti peal vanu häid eesti lugusid. Olin küll mitu kuud ilma eestlasteta läbi saanud, kuid väga tore oli jälle eesti keeles pikemalt rääkida ja nalja visata. Peab tõdema, et eestlaste huumorimeel ja teravus ei leia mujalt maailmast naljalt võrdväärset. Isegi tööl ja hostelis mõikavad teravaid pärleid vaid need, kellega pikemalt olen töötanud või hostelis elanud. Õhtu möödus huumori ja klarneti saatel kuni karavanipargi omanik mõistis, et meil on liiga lõbus ja saatis meie väikse koosviibimise laiali. Meid see muidugi ei heidutanud ja pakkisim 9 eestlast autosse ning sõitsime kodupoole. Suured tänud meie Elinale, kes meid turvaliselt linna tagasi sõidutas!

Kohalik meelelahutus

Järgnev pühapäev oli mul vaba nagu mainitud ja nõukogu otsusega läksime kohalikku avalikku basseini lõõgastuma. Kolme dollari eest saime rohkem kui küll ja jube hea oli puhata. Lõbustasime rahvaste igasuguste vettehüpete ja veevollega. Pärast basseinipäeva loopisime eesti pundiga viite miinust ja olles juba hosteliveteran, siis julgen öelda, et nii palju naeru ja teravat huumorit pole siin enne kuuldud. Palju elanikud kõndisid mööda ja ilmselt arvati, et oleme purjus, kanepit tõmmanid või liialt päikest saanud. Õhtul oli kohaliks kirikus suur õhtusöök kõigile backpackeritele ja neljakäigulise õhtusöögi eest olen ma igati tänulik. 

Natukene sai isegi päikest ja ehk õnnestub ka pruunimaks saada, sest muidu keegi ei usugi, et ma Austraalias käisin. Tööl kahjuks ei saa päikest võtta, kuna lihtsalt kõrvetab ikka jõhkralt ning paratamatult tuleb tugevatoimelist kreemi kanda, et terve päev vastu pidada. Viimasel nädalal oli meil kuumalaine ehk päeval oli 35 kraadi sooja näiteks. Selle vastu olen juba rohtu leidnd: teen enda pea ja mütsi märjaks ning kui väga palavaks läheb, siis kastan end niisutusvoolikust. Eriti veider oli avastada, et keskpäeval paistab Päike lagipähe, mida mina tundsin ja nägin esimest korda. Töötan veel ja ajan kulda kokku ning detsembri keskel suundud Surfiparadiisi või mujale. Täpselt ei teagi veel, aga ilmselgelt olen puhkuse ära teeninud.

Kivid, ussid ja ämblikud

Aa mul on kopp ees

Viimased nädalad on veerenud suhteliselt vanaviisi. Töötan endiselt samas farmis, kuid praegu harvendame õunapuid, et noortel okstel oleks piisavalt, kuid mitte liiga palju õunu kasvamas. Sisuliselt käärid ja käteosavus ning hea silm ja käe tunnetus nagu siinkandis kombeks on öelda (good eye and hand coordination). Viimase nädala sain kätt proovida ka kivipallis. Nimelt kaevatakse ühes vanemas istanduses maa seest kive välja, mis eelmine omanik oli sinna matnud, et rohkem õunapuid sinna istutada. Igasuguseid huvitavaid viskeasendeid sai proovida: üle puusa, jämmi, kettaheidet, vasarat ja kuulitõuget. Minu ja ühe teise noore ülesandeks oli kõik vähegi jõukohased kivid koppa visata/tassida, et need augutäiteks puistada. Teisisõnu päris huvitav ja füüsiline nädal oli. Mõned uued lihased on isegi tekkinud. Palavus ei häirinud lõpuks ja suurt tampi ka taga polnud. Ühel päeval õhkasime kõige suuremaid kivikamakaid ja viimane pauk jättis löögi vahele. Muide, kaasaegne „süütenöör põleb“ kiirusega 7000 m/s (kirjaviga pole). Pruunid ja mustad maod on ka nähtud ning kümneid erinevaid ämblikke. Maod olid kahjuks juba surnud.

Ühel päeval, kui mulle anti vaba päev, siis tekkis võimalus kätt harjutada salatitaimede istutamisega. Enamus meie hostelirahvast tegeleb päevast-päeva just sellega ning olen ikka nendelt kuulnud, kui raske ja tüütu see on. Samas nemad teevad seda reegline viis päeva nädalas ja 10-11 tundi päevas sooja ja külmaga ning ka vihmaga, mis tähendab, et ollakse põlvini mudas. Hommikul kell 5:00 oli start ja 5:30 oli mul juba esimene salat maasse surutud. Kartsin hullemat, kuid ilmselgelt olen ma liiga pikk (või liiga lahja), sest peale kahetunnist roomamist ja põlvitamist andsid põlved märku, et ehk pole ikka kõige parem idee.

Nädalavahetustel oleme seltskonnaga pubis ja pargis käinud. Eelmine nädalavahetus oli Halloween ja päev algas sellega, et käisin kolme prantsuse daamiga riideid vaatamas. Ma olen ikka lootusetu riidepoes, aga nemad leidsid üsna kiirelt endale vajaliku. Mul oli isegi mõttes olla Jason Voorhees või Rorschack, aga kahjuks polnud midagi sobivat ja ma loobusin sellest mõttest. Õhtul algas nagu vanadel aegadel pargis väikse pakiveiniga ja seal tehti mulle tondinägu pähe. Pärast meeldivaid vestlusi ja olengut pidime kahjuks klubisse minema, kus ma väga kaua vastu ei pidanud. Juba esimestel päeval siin tänaval istudes ja veini rüübates oli meil kontakt kohaliku konstaabliga, kes ütles, et ärge päris tänaval joomisega tegelega, aga kui me parki läheksime, siis nad meid ei „sega“.

Pannkoogid

Nüüd võtsin endal eesmärgiks ise korralikult süüa teha, mitte osta vaid valmistoitu ja nuudleid. Lõustaraamatus ma juba andsin märku ja tänan kodanikke, kes abivalmis olid. Kuna siin urkas pole suurt midagi nagunii teha ja terve mu tuba magab juba kell 20:00, sest ärkavad ju kell 4:00, siis võiks ju aega kasulikut sisustada ja harjutada kätt köögis. Ühel pühapäeval tegin pannkooke oma toarahvala ja noored nokad olid hämmelduses. Ema võiks mulle meilile saata juhendi, kuidas seda head kartulisalatit ikka teha tuleb.

Eestlasi on Stanthorpe'is nagu seeni pärast vihma. Birgiti käes kuulsin kunagi minevikus, et eelmine aasta olevat siin olnud umbes 20 eestlast. Praegu tean, et peale minu on kohaliku pubi baaridaam ka Eestimaalt ning oleme põgusalt rääkinud baarileti ääres. Lisaks Birgitile, kes on kohalik legend, on temaga samas farmis töötamas veel kaks eestlast ning neli on veel tulemas. Järgmises asulas pidi juttude järgi olema ka veel paar piigat. Pubis vestlesin ühe farmeriga, kes kiitis eestlasi taevani. Tema sõnade järgi võtaks ta enda alla vaid eestlased ja poleks mingit probleemi. Lisaks sellele, et me olevat töönarkomaanid on vaja meile seletada vaid korra ja töö saab tehtud. Stanthorpe'is lehvib sini-must-valge väga kõrgel!

Edasistest plaanidest nii palju, et suure tõenäosusega olen siin kandis kuni detsembri keskpaigani ja siis võtan suuna tagasi Surfers Paradise'i, sest selline kodanik nagu hr Raido on nüüd tagasi seal. Töötan siin piisavalt, et oma viisapäevad täis saada ja pärast seda peaks mul olema piisavalt raha, et natuke lulli lüüa ja paradiisi äärel elada ning koju ka jõuda. Ka hr Raud ja Sügis andsid märku, et nad ilmselt saavad Sydneys kokku aastavahetusel. Ma pole veel kindlalt otsustanud, aga ma kardan, et Sydneysse ma küll hetkel minna ei kavatase. Vaatab!

Töö ja puhkus

Kui uudistes kuulete, et Austraalias on tormid ja rajud, siis ma olen nende keskel, kuid tegelikult pole siin midagi hullu võrreldes jaanuaritormidega siinkandis. Lihtsalt müristab ja välgutab tihedalt, aga vihma sajab siin mäe otsas vähe ning töö seisab vaid tugeva vihma korral. Cairnsis näiteks sadas eelmine nädal ühe päevaga 800 mm sademeid.

Eelmisel nädalavahetusel elasime kaasa rägbi MM-ile. Poolfinaalis võitis Prantsusmaa üsna kahvatu mänguga Walesi (kes kaotasid esimestel minutitel ühe mängija punase kaardi tõttu) ja täna Uus-Meremaa võitis Austraaliat üsna kindlalt. Järgmine pühapäev on finaal, ootan isegi huviga.

Bald Rock

See nädalavahetus oli sündumusterohke. Kuna meie farmis olime töötanud 19 päeva järjest, siis otsustasime kogu kambaga minna itaalia restorani söö-palju-jaksad õhtusöögile. Nii palju maitsvat kraami sai söödud, et ise ka ei usu veel. Kogu lugu maksis 35 taala ning 10 taala veini eest, aga ma arvan, et ma sõin umbes 150 taala eest, nii et igati tasuv investeering. Õhtu jätkus kohalikus pubis, kus selgus, et heledapäine baaridaam on eesti tüdruk. Aga kahjuks polnud aega pikemalt peatuda, sest ostsime leti alt ühe suure Wild Turkey ühe saksa piigaga (jälle) ja läksime kellegi juurde ning kuulasime 50-60-ndate aastate muusikat vinüülidel ja olime lahedad. Ühesõnaga 100 taala ühe õhtuga, mis on minu isiklik rekord ilmselt. Järgmine nädal tuleb veidi tagasihoidlikumalt elada. Vaatasin just oma eelarvet ja kui algselt oli söögi ning muu tarbeasjade jaoks ette nähtud 10 taala päevas, siis praegu on 37 päeva keskmine 9,6 taala. Hästi tehtud!

Pühapäevaks olin eelmine nädal planeerinud väikse eksursiooni Bald Rocki rahvusparki. Kogusin hosteli peale 16 inimest ja läksime omaniku suure bussiga sinna ning veetsime päeva kividel, et taastuda eelmisest õhtust. Igati väärt ettevõtmine! Ning õhtul oli ootamas rägbi finaal. Uus-Meremaa All Blacks võitis Prantsusmaad 8:7. Mäng oli väga jõuline, aga punktivaene. Tähtis on muidugi, et Prantsumaa kotti sai.

Bald Rock

Taastusravi vedela trummijabassiga

Bald Rocki otsas

Stanthorpe'i elu: 2 osa.

Nädal möödus kiirelt, sest juhtumisi oli meie farmis palju tööd. Pühapäeva õhtul saabusid uued kotkad, kes meie õunafarmi tööle asusid. Meie uus töö on nimelt noortelt õunapuudelt õisikute lõikamine, et nendest õunad ei kasvaks. Ja niimoodi olen praeguseks seitse päeva järjest õienuppe lõiganud nii et seda nägu. Kääridega olen juba nii osav, et ilmselgelt võin silmad kinni õisikuid lõigata. Kunagi kodumaale tagasi tulles saaksin ilmelihtsalt tööd kas lilleseadjana või juuksurina. Samuti olen ma ka kõige kiirem lõikaja, kuigi aega ei võeta enam ning tunnitasu säilitati vaatamata algsetele tükitöö hirmudele. Kurta pole mõtet, sest võrreldes varasemate töödega samas õunafarmis on praegune nagu puhkus. Samuti kuuldes, mida teised hostelielanikud peavad tööl tegema, siis on mul isegi natuke häbi rääkida, kuidas meie päevad mööduvad. Näiteks käivad ühed kodanukud juurviljafarmis salatit istutamas ning töötavad hommikul kuuest kuni õhtul kuueni umbes põlvini mudas ja isegi vihmaga ning töö on oluliselt raskem.

Kuidas sisuliselt ajuvaba tööd teha nii, et nägu naerul? Lihtne: hangi uut muusikat ja lase mõtetel lennata. Pealegi sean ma endale eesmärgiks alati teistest ees olla ning hoian õisikute keskmist lõikamiste arvu võimalikult kõrgel. Ainuke kole lugu on siis, kui mul ja ühel teisel vanimal olijal on vaja teha tippusid, mis on umbes 2,5 meetri kõrgusel. Kuid isegi see on kukepea võrreldes eelmiste töödega ja teiste farmidega. Muusika poole pealt toidavad meeli praegu London Elektricity album Yikes! Ning Yikes! Remixes albumid ja Chemical Brothers – Hanna OST ning Tron Reconfigured. Ainuke kurb element on see, et ma lõhkusin juba juulis oma ülipuhta heliga Philipsi nööpklapid ja vahepeal olid TDK nööbid, aga need lagunesid kiirelt. Eelmine nädal ostsin kohalikust poest odavad klapid lootuses, et need mängivad vähemalt rahuldavalt. Eksisin, rängalt. Täna tellin endale samad Philpsi klapid, sest need kestsid mul seitse aastad kuna see on kaelaripats, mis tagab selle, et peenikesed juhtmed on kaitstud. Heli poolest on need ühed parimad, mis mul on kunagi on olnud ja kvaliteedi poolelt ma järeleandmisi teen vähe. Ma arvan, et isegi Philips ei tea, kuid head klapid nad on kokku klopsinud.

Ilm on Austraalis praegu käest ära. Kaks nädalat tagasi oli lõunapool 50 aasta suurimad vihmasajud ja eriti mõjutas see Melbourne. Veidi uputas ja lennud peatati ning palju kisa. Meil Stanthorpe'is on kohalike jutu järgi ka viimaste aastakümnete kõige veidramad ja külmad ilmad. Õunafarmis on juhtnud juba liiga tihti, et ilm muutub minutitega. Ühel päeval oli hommikul suurepärane pilvitu hommik, mis lõunaks läks üle pilviseks halliks massiks ning napilt enne tööpäeva lõppu saabus pisike äikesetorm. Põgenesime! Siinsetel farmeritel on olemas teatud laadi gaasikahurid kui nii võib öelda. Ma päris lähedalt ei näinud ning lihtsalt seletati, et tegemist on surugaasiga, mis lastakse taevesse ning lööklaine hajutab pilved õunafarmide kohalt teistesse suundadesse. Alguses ehmatasime ära, sest kõlas nagu polükal lastakse suurtükke. Farmerid olid ilmaradaril jälginud ning said infot, et tulemas on rahetorm, mis on iga õunafarmi suurim vaenlane. Seetõttu üritati pilvi hajutada enne nende saabumist.

Näe, eestlased!

Rägbi MM käib ja ka meie hostelis on pisik olemas. Käime kohalikus pubis mänge vaatamas. Kuigi minust ilmselt rägbi fänni ei saa on see päris omapärane mäng. Reeglid veel selged pole, aga tasapisi tulevad needki. Inglismaa mänge käime vaatamas ja Šotimaale tegid nad napilt koti, kuid Prantsumaalt said põske. Kurb, aga ühel laupäeval käisime pea terve hosteliga pubis ja juhtusin kokku särasilmse eesti tüdrukuga Birgit, kes siinkandis juba pikka aega elanud ja töötanud. Üle väga pika aja sai eesti keelt näost näkku rääkida, mis tegi ainult rõõmu. Üldiselt on siin kujunenud rutiiniks, et teisipäeval on pitsapäev, kuna siis on „odav teisipäev“. Teisipäeva ja kolmapäeva õhtul vaatame X-faktorit. Reedel ja laupäeval pubisse kas mänge vaatama või niisama istuma, sest ühes pubis on on tasuta piljard ning kõrvalt restoranist saame vahel ka tasuta näksimist. Reisides olen ikka erinavaid õllesid ja muid jooke proovinud, aga õllesõbraks pole ikka saanud (mis vist on hea isegi). Guinness on viimastel kordadel näppu juhtunud ja 0,3 klaas maksab umbes 70 krooni / 4,5 euri või nii. Viisakusest võib ju vahel võtta mõne.

Kuna mujal maailams algas sügis ning uued ja vanad sarjad alustasid uute hooaegadega, siis jagaks natuke rõõmu. Uutest sarjadest, mida ma olen väga oodanud, on Person Of Interest (JJ Abrams ja J. Nolan - kas on veel paremat kombinatsiooni?) ja Terra Nova ( need, mida julgen soovitada neile, kes jagavad sama maitset. Fringe'i neljas hooaeg tõotab tulla pärl. Ning oktoobri lõpus hakkab jooksma Alcatraz!!! Internet on ebakvaliteetne aeglane käkerdis siinkandis, kuid neid nelja vaatan, kuidas jaksan!

Meisterkokad

Täna saatsime farmis ära ühe inglise kodaniku Jake, kes jätkab oma maailmaturneed ja suundub Ameerikamaale. Tegime vaese mehe grillpeo lõunaks ja jõime odavat veini. Nüüdsest olen ma nii selle hosteli kui ka õunafarmi üks kahest veteranist.

Kuidas teenida 10 taala? Ühel hommikul ootasime härra ülemuste saabumist ja keerutasin oma kääripaari käes. Vaatasin ühte post umbes 8-9 meetrit eemal ning siis ütlesin endamisi:
"Could I?"
"10 bucks if you do..." ütles Jake.
Otse kümnesse!

Rahvas ja Boomerang

Liikuv pilt

6 kuud ja 50 postitust - tegin selleks puhuks väikese pildiseeria. Suurt midagi muutunud pole, veeren hetkel samamoodi nagu kaks viimast blogijuttu olid.

Traat, labidas ja ämblikud

Kontor

Nädal on läinud töiselt ja lõbusalt. Postid maas, traadid veetud, sodi koristatud ja nüüd kinnitame noori istikuid traatidele, et need laiusesse kasvaksid ning rohkem õunu „toodaksid“. Õunapuud õitsevad ja päike põletab. Stanthorpe asub merepinnast umbes 950 meetri kõrgusel ja seetõttu on Päike intensiivsem. Samas temperatuur on päeval 25 ja öösel langeb kuni 5 kraadini. Päikesekreem ja vesi on suurimad sõbrad päeva ajal. Vaese mehe jahutust teen ka ehk teen pea ja mütsi märjaks ning kõik on bro.

Põrr põrr

Igaljuhul on meil õunaaias raskemad tööd tehtud: postide mahapanek oli suhteliselt lihtne võrreldes 200 meetriste traatide vedamisega ning postidele kinnitamisega. Lisaks veel väiksemad tööd nagu niisutusvoolikute paigutamine ja koristamine. Järgmised nädalad ilmselt kinnitame noori istukuid tugitraatidele, mis on kõige lihtsam töö, lihtsalt võtab aega. Kuid põnevust jätkub, sest kõik (tegelt ka KÕIK) puud on ämblikke täis ja järgmine tööpäev võtam kaamera ning jäädvustan nii palju kui suudan. Õnneks pole need mürgised, suured ega ohtlikud, aga tüütud sellegipoolest. Samuti on õunaaeda renditud mesilastarud, et tolmendaline toimiks. Mingil põhjusel meeldin ma neile mesilastele, sest tihtipeale armastavad nad minu mütsil või õlgadel aega veeta. Tänase päeva rekord näiteks oli kolm mesilast mütsil. Nad pole agressiivsed ega muud säärast. Vaatasin pikemalt, mida nad teevad ning tundub, et nad puhkavad mu peal jalga ja pesevad ennast nagu kassid. Olen loobunud nende eemale peletamisest juba ja kuna nad siiani pole nõelanud, siis las jääda nii.

Nori meest, mitte mehe mütsi

Töötame mõistlikel aegadel 8st 17ni üldiselt, lõuna tund aega keskpäeval, mille me reeglina veedame süües ja pikutades. Praegune töökorraldus võimaldab ka muusikat kuulata ning kui meil rumalad ideed otsa saavad, siis kuulame muusikat. Vahel alustame hiljem, vahel lõpetame hiljem, kuid näiteks ühes juurviljafarmis töötavad kodanikud 6st 18ni iga päev. Ühelt poolt võiks ka samamoodi lahmida, et rohkem raha saada, aga võib ka ju rahulikult võtta. Palk on soliidne vähemalt, tunnitasu ja 19,2 taala/tunnis. Ning vaatamata esimese nädala raskustele olen praegu peaaegu iga päev tööd teinud. Laupäev oli vaba ning viimane kolmapäev, sest ülemused ei tahtnud, et me ilma järelvaatajata töötame. Ühel päeval käisime radaritorniotsas ajaviiteks ning et eputamispilte teha.

Noortega jõe ääres

Üks saksa piiga tahtis kangesti kalale minna ja laenasin hosteliomanikult õnge ning läksimegi. Muhvigi ei saanud, kuid leidsime paar kohta, kuhu võiks teinekordki minna. Teisipäev on siinmaal „odav teisipäev“ ehk paljud asjdad ja toidud on suure allahindlusega ning sel päeval käisime hosteli rahvaga pitsakas. Kui aus olla, siis see oli mu esimene pitsa, mis ma Austraalias sõin. Kurb on muidugi see, et Halliku pitsale ilmselt pole mõtet võrdväärset otsida. Kolmapäeval olid osadel inimestel ka vaba päev ja istusime hostelihoovis ning pakkusin välja, et lähme kolame kohaliku künka otsas ja raudteesillal. Tehtud-mõeldud! Pärast istusime kiirtee ääres kuni üheni öösel, mis meie jaoks on juba palju ja olime mõnusad. Pildimaterjali seekord jätkub.

FB albumilink Warwicki ja Stanthorpe'i piltidega.

Eestlane vees, teised ei julgenud

Künka otsas, daamidega

Töökotkad

Queenslandi jänesetara

"Are you attracting bees with these shorts or what?"