Hostelielu osa 3: rannavolle !

Esimene pilves päev

Kolmapäev 10.08. Pärast kuude pikkust paranemist ja neljanädalast ootamist ja otsimist leidsin esimese pundi, kes võrkpall ja võrku omas ning isegi natukene palli käsitleda oskas. Viis kuud tagasi väänasin hüppeliigese ja nüüd siis oli esimene kord palli käes hoida ja unustatud liigutusi meenutada. Tegemist oli kohalike ülikoolitudengitega, kes vahel rannas aega veedavad. Kõik oli puha Euroopast ning ei ühtegi austraallast. Soome, Saksamaa, Norra ja Holland oli vapralt esindatud. Esimeseks võrkpallmänguks sobis küll sel suvel/talvel. Sai natuke sööta ja liiva sees hingetuks joosta. Olen viisakalt trenni teinud siin ollles, kuna vaba aega on ju küll ja rohkem, nii et vorm väga kehva polnudki. Pehme ja sügav liiv tõmbas küll korra hingetuks, kuid pärast kolme geimi oli juba soe sees. Löök ja blokeerimine olid muidugi masendavalt kehvad, aga küll need ka tagasi tulevad. Samas langev serv on ikka käe sees. Pärast mängu vahetasime kontakte, et kui nad kunagi veel tulevad mängima, siis andku teada, kuid nagu ma nüüdseks tean, siis ei helistata Austraalias kunagi tagasi. Ma panin isegi Gumtreesse kuulutuse, et kui keegi tahab rannavollet mängida, siis andku teada. Üks piiga isegi kirjutas ja andsin numbri tallegi, kuid arveke ära, kas ta kunagi helistas?

Reedel läksin taas randa ja leidsin eest kaks noormeest ja nende isa, kes harjutasid võistlusteks. Tase oli üsna hea ja astusin kohe ligi, et äkki saaks mängida. Aitasin neid natuke harjutustega ja tegime sooja ning saime päris kõvad viis geimi lõppkokkuvõttes. Isa käest kuulsin, et nad mängivad ka nädalavahetusel teistel väljakutel Broadbeachil, kus hommikult 9-12 on algajate võrkpallitrenn ning väike turniir. Leppisime suusõnaliselt kokku, et saame laupäeval seal kokku ja teeme kõva lahingu. Reede õhtul olin taas grillmeister ning see oli esimene kord, kus ma endaga ise ka rahule jäin ja kellelgi paha ka ei hakanud. Õhtul mängisime pikalt Regina, Silke ja Baryliga (kes samuti töötavad hostelis majutuse eest) hiina turakat ning neile väga meeldis. Väike vein ja woodstock ka sinna kõrvale ning väga lõbusalt läks kogu õhtu.

:D

Laupäeval viskas härra hostleiülemus mind Broadbeachile, mis säästis mind tunniajasest jalutamisest. Kokkuleppe kohaselt pidime umbes kella 13 paiku kokku saama ja mängima, kuid jõudsin juba kell 11. Niisiis oli mul võimalus näha, kuidas harrastajad mängivad. Kahjuks polnud peaagu ühtegi mängumees, kellega oleks tahtnud mängida pikemalt kui geim. Üks vene kotkas astus kohe ligi ja küsis, et kust ma olen ja kas mängida tahan. Nimeks Ivan ja Peteburist ning teadis Eestit väga hästi. Tegime temaga kaks geimi mingite suvaliste vastu ning sain juba soojaks. Noorkotkaid ikka polnud veel näha, seega tegin seal harrastajatega kaks geimi lisaks, kuid pinget polnud eriti. Kell sai jub 14 ning esimest korda sain tunda vihma Surfersis. Saksa piigad jõudsid ka selle aja peale minu juurde ja kuna polnud kedagi näha, eks üldse mängida oskaks, siis võtsime ette kodutee.

Suurem plaan on nüüd selline, et see nädal võtan end käsile ja otsin kuskile mõnusasse farmi tööotsa, mis asuks põhjapool. Naljakas, et mulle helistasti ühest Eesti riigiasutusest ja kutsuti intervjuule. Polnud üldse paha ettepanek ning neiu ütles, et kui kunagi tagasi tulen, et siis kindlasti ühendust võtaksin. Tegin ka tuludeklaratsiooni ära, kuid selle töötlemine võtab veel umbes 1-3 nädalat ning sealt peaks natukene tagasi ka saama. Hooaeg algab septembris ning juba praegu otsitakse farmidesse töölisi. Ütlesin ülemistele ja koristuspiigadele ka, et ilmselt kahe nädala pärast liigun suunaga põhjapoole ning vastuseks öeldi, et ära veel mine :(

Only the view, nothing to do

Nädal möödas ja elan ikka hostelis ning aina lõbusamalt läheb. Päeval rannas kuni pimedaks läheb ja viimase bussiga hostelisse tagasi. Olen kohanud palju uusi tuttavaid, kes küll järgmisel päeval unustavad kes ja kust ma olen. Olen otsinud ka võimalust volllet mängida ning 8 km minu kodurannast mängitakse igal nädalavahetusel kell 9-12 vollet. 15 taala ja tase on seinast seina nagu ma korraldaja käest kuulsin. Ei tundu eriti paljulubav ning liiga vara alustavad. Parimal juhul jõuan ma sinna kell 11, mis on juba lootusetult hilja. Samas leidsin ühe pundi tudengeid, kes vahel koduranna väljakutel mängivad ning neljapäevaks on meil kokkulepitud mäng. Punt oli puha eurooplased: soomlased, sakslased ja norrakad ning mujalt vähem. Tase on selline Stroomiranna oma, aga parem kui mitte midagi. Vähemalt saab vaikselt õigeid liigutusi teha, sest hüpata veel ei julge võrgu all, aga pall lendab enamvähem ja serv on ikka käpas õnneks.

Kiituseks eesti naistele, kes Austraalias ringi reisivad (nimesid kahjuks ei tea, aga see polegi tähtis). Dialoog ühe iirlasega:

"I am from Estonia!"
"Oh nice, I worked with two Estonian girls."
"Lucky you!"
"No man, they were too hot..."
Kiidame eesti naisi, kes samuti lippu kõrgel hoiavad.

Esmaspäeval oli taas väikene pubiõhtu ja selleks puhuks koostasin hariva küsimustike Eestimaa kohta, et meie väikest riiki promoda. 23 (jah see number) küsimust alates pindalast kuni Skype'ini ning kodanikele meeldis. Daamide õhtu nagu võiks öelda ehk neli saksa piigat, kaks inglast ning kanada paar ning eesti kotkas. Veidral kombel tiim Kanada võitis ning vähemalt nende jutu järgi katsuvad nad Eestimaale lähitulevikus astuda ehk teisisõnu ülesanne täidetud.

Regina, Silke ja eestlane

Reedel olin taas Austraalia peakokk ja grillisin vorste ning liha hostelirahvale. Liha sai veidi krõbe, sest see kuradi gaasigrill on liiga äkiline vahepeal, aga kellelgi paha ei hakanud ja järgmisel päeval olid kõik eetris. Sellest nädalas on meil kaks saksa piigat sama diiliga tööl hostelis ning nad on toredad. Mul on võimalus nendega oma õhtust tööd vahetada kui peaks tahtmine tulema õhtul välja minna. Laupäeval saabusid ühed kanada tüübid, kes ka nädal enne oli siin ning me saime juba siis hästi läbi ning otsustasime pühapäeva hommikul minna vaatama UFC 133 (Evans vs Ortiz).

Downsdale pubis oli juba kaks nädalat tagasi silt, et UFC 133 näidatakase otse eetris. Ajatsoonide tõttu oli algusajaks kell 11 hommikul, mis tähendas, et tiim Kanada (Dustin & Quinn) & Eesti pidid ärkama 8:30, et esimese hostelibussiga linna saada. Enne UFC-d istusime ranna kõrval pinkidel ja piilusime piigasid, sest pubi avati alles kell 10. Matšid olid põnevad ja Evans võidu puhul rõõmustas terve pubi ja ilmselt ka enamus UFC fänne maailmas. Ortiz on lihtsalt üks ülbe tolgus võrreldes Evansiga. Pärast pubi suundusin ma randa ja kanada kotkad pidid minema hostelisse ning viimase bussiga linna tulema, kuid lubsid hoopis jala tulla. Sel päeval leidsingi vollemängijad ning mängisin seal õhtuni, aga kanada kotkaid ei tulnudki. Seega läksin viimased bussiga linnast hostelisse ja seal nad olid. Nad jõudsid poole tee peale ja siis ei viitsinud enam linna kõndida ning läksid tagasi.

Kanada, Saksamaa ja Eesti

Pühapäeva õhtuks võtsime saksa tüdrukud Regina ja Silke ning meie kolm suuna iiri pubisse nimega Waxy's, sest seal on 2 taala praad ja 2 taala õlu. Kanada kotkastel oli see üheks viimaseks päevals Austraalias ning saatsime nad kenasti koduteele. Sai vähe õlutki joodud ning praad oli kogu mu nädalase menüü puhul krooniks. Toksisime veidi ka piljardit ning saime paljude kohalikega tuttavaks. Kanada kotkastel oli üks sõber, kes siin elab ning temaga hakkab veel nalja saama ma usun. Tagasiteel käisimegi tema juurest läbi ja jagas meile head ja paremat oma baarist. Öösel istusime veel rannas ja vaatasime, kuidas äike merel paugutab ning koju jõudsime öösel kell 4 loomulikult. Päeva parim mõttetera: „Surfers Paradise – only the view, nothing to do.“ Samuti uus sõna mu sõnaraamatus on „wifebeater“. Jätsime kanadaga hüvasti ja jagasime kontakte, sest ilmselgelt tuleb ka Kanadas ära käia. 

Hostelielu

Koduaknast.

Esimene nädal õhtuvalvurina on seljataga. Olen saanud tuttavaks kõigi töötajatega vastuvõtust ning koristustüdrukutega. Meil on siin päris kirju seltskond maja peale. Vastuvõtus töötavad kolm daami ja kaks meest. Heath ja Nathan on kaks austraalia meest, kes vastuvõtus töötavad. Heath on ka hosteli manedžer. Mõlemad lahedad ja sõbralikud tüübid nagu austraallased üldiselt ongi. Piigad on meil kõik euroopast. Rootsi päritolu Sofie, kreekast Frankie ja itaaliast Deny ning nüüd õhtune kotkas eestimaalt. Lisaks on meil koristustüdrukud Carmen hiinast ja taiwani tüdruk, keda siinmaal kutsutakse Barreliks ilma põhjuseta. Õige nime selgekssaamisega läheb mul natuekene aega. Barrel lubas mulle ühel õhtul taiwani roogasid teha, nii et vahepeal saab ehk muud ka süüa kui nuudleid ja lihakooke.

Päeva on läinud puhke- ja sporditaktis. Üldiselt ärkan 8 paiku üles ja siis söön rahulikult hommikust. Seejärel käin vastuvõtust läbi, ajan piigadega juttu. Kuna meil käib neli korda päevas hosteli buss kesklinna ja tagasi, siis olen sellega kas kell 11 või 14 linna sõitnud ning seal ringi kolanud või rannas olnud, olenevalt ilmast muidugi. Mõni päev olen kohalikku randa läinud. Linna peal olen paaris poes ja baaris käinud tööotsi vaatamas, aga siinmaal on ikka nii, et eks pane kirja ja võtame ühendust. Kohalikku surfiklubisse otsitakse ka abilisi ning sinna viskasin oma üliviimisteltud cv ja üks hostelikülaline, kes on klubiliige juba pikemat aega, ütles paar head sõna ka mu kohta. Ehk siis midagi kindlat pole, aga mitu õnge on vees, loodetavasti mitte kaevus. Õhtuti olen käinud jooksmas ja vaese mehe jõusaalis. Peale seda olen hostelirahvaga istunud ja olnud ning siis kella 21st oma kohustusi täitnud.

Õhtuti on hostelis nagu ikka erinevad ettevõtmised. Grillõhtust ma juba rääkisin, aga näiteks on ka filmi-, pitsa- ja pubiõhtud. Võrreldes vana hea Mooroopna hosteliga on YHA palju lõbusam. Ilmselt seetõttu, et siinkandis liigub rohkem erinevaid inimesi ja asub kesklinnale lähemalt ning alati saab välja minna kuhugi. Päris kirju seltskond on siin nädalaga läbi käinud. Juba esimesel õhtul siin hostelis sain tuttavaks ühe vanema meesterahvaga, kelle nime ma siin esialgu ei maini. Noh, ikka austraallane pakub kohe õlut ja läksime ühte kõrvalasuvasse pubisse ning ajasime niisama juttu. Pikapeale sain aru, millise reha otsa ma astusin. Selgus karm tõsiasi, et tema huvi mu vastu oli veidi teistlaadi kui ma alguses arvasin. Mees on nimelt gei ja pani silma peale mulle kohe. Pikk jutt lühidalt, siis üritas ta mind täis joota lootuses midagi saavutada. Aga ütlesin mehele, et ole hea ja ära mitte mõtlegi. Ta on siin hostelis üsna pidev külaline töö tõttu ja nagu ma teiste käest kuulsin on tal alati mõni lemmik ning paistab, et seekord olen mina. Oh rõõmu... Ning üks jaapani toanaaber jättis mulle lahkumishommikul kirja, et lisa mind lõustaraamatusse ja et ma peaksin rohkem naeratama, sest see tegevat mind kenamaks. Aru ma ei saa, peaks vist kiilakaks ajama jälle ja natuke ohtlikuma näo pähe tegema. Kus on daamid kui neid vaja on?

Palju värvikaid tegelasi käib siin läbi ja olen kõikide külalistega vähem või rohkem tutvust teinud. Oma tüdrukutega on juba väga lõbus olla, va Denyga, kellega ma pean südame rindu võtma, et mingigi loogiline lause kokku panna. Kena itaalia piiga ja tema silmadesse võiks uppuda. Üks päev käisin iiri daamidega linnapeal kuni nad surfama läksid ja ma randa suundusin. Viimastel päeval olen olen läbi käinud kanada ja inglise kotkastega, aga nad lahkuvad homme. Tegin nende kulul ka vanu häid kanada nalju (iglus elamine ja sotsiaalabi vaestele), mida nad polnud isegi kuulnud. Pubiõhtul mängisime piljardit nendega ja oma osavusega võitsin nii paaris- kui üksikmängudes. Nende õnneks pidin kella üheksast oma kohuseid täitma ja lasin neil natukene rõõmu tunda. UK punt oli tore, aga nemadki lahkuvad peagi. Samas iga päev on palju uusi külalisi, nii et jutte jätkub. Igaühel on oma jutt, kuidas ja miks Austraaliassse tuli.

Üks tore uudis oli ka täna hommikul. Keegi oli tagasisidelehe täitnud ning kirjutanud: „Rennat is awesome!“ Ma aiman, kes see neiu oli, nii et lootust on.

Uus pesa

Minu rand.

Austraalia peakokk

Olukord on siis niisugune, et elan sadamas hostelis, teen kuni paar tundi õhtul tööd siin ja saan tasuta elada. Kui eelmine pühapäev sakslastega siin veel jalutamas käisime, siis nägin kuulutust, et otsitakse inimest, kes teeks õhtul kuni 2,5 tundi tööd ning vastutasuks saaks hostelis elada. Õhtune töö on sisuliselt hostelile pilgu peale viskamine, toolide ja laudade korrastamine, prügi välja viia ja grillõhtutel saan peakokk olla ning muud näputööd. Vahel on vaja pesuruumis ka toimetada, aga tüdrukud on siiani leebed olnud. YHA hostel on minu kogemuste põhjal kallim kui teised ja seetõttu on siin vähem idioote ka. Rand on 100 meetrit ja kai pealt vettehüppeni umbes 20 sammu minu uksest. Kodurand on kesklinnast umbes 4 km ehk paras jalutada. Teisisõnu elukoht on mõneks ajaks olemas ja pärast grillimistõhtut peakokk minuga on elukohta mure kotis. Nüüd võiks siin lähedal mingi tasuva töö ka leida. Härra ülemusele ma istun ja teised põhikohaga töötajad on ka minuga rahul siiani. Südamliku kokkuleppe kohaselt oleks viisakas, kui ma siia vähemalt kolmeks nädalaks jääksin. Sobib vabalt, lihtsalt pean veidi aktiivsemalt mingit tööpoolist otsima. Samas elamine ongi kõige kulukam mu eelarves, süüa võin üsna hõredalt kui vaja. Hosteli nädal on muidu vist 190 taala ja väga viisakas hostel on ka.

Õhtuti olen jooksmas käinud rannas ja reedel käisin linnas diskosid vaatamas. Kahjuks peab tõdema, et Surfers Paradise on ikka masendavalt kommertsliaseerunud linn. Klubide kui selliste ainus erinevus on turvamees ja nimi. Muusikalist erinevust pole üldse ja seda muusikaks nimetada on muidugi vale, aga saate aru küll. Rahvast on küll igast maailma otsast, aga kultuur on selle linna maha jätnud. Isegi mingit mõistliku elusmuusika kohta pole leidnud veel ja kohalike ning hostelirahva juttude järgi ei tasugi siin midagi sellist otsida. Kuna meil käib hosteli ja linna vahet oma buss, siis olen sellega igal hommikul randa sõitnud, seal lugenud ja muusikat kuulanud ning seejärel väikse ookeanilainete murdmise teinud. Esimesed kaks päeva kutsus vetelpääste mind korrale juba, sest ujusin liiga kaugele. Mulle meeldib ujuda kahe laine murdumise vahel, kus on tasasem ning saab hulpida ja ujuda. Kolmandal päeval ütlesin kohe rannavalvepoistele, et ma lähen sinna kahe murdekoha vahele ujuma ja ärgu minu pärast muretsegu, kui ma just kätt ei tõsta. Selle peale nad ütlesid, et eks me vaata, kuidas sa ujud. Lubasin vaid, et kui külghoovus mu lippude vahel liiga kaugele kannab, siis tulen ise välja, pole vaja päästma tulla. Ehk siis 2-3 meetriste lainete keskel olla on päris äge.

17. juuli ok, 18. juuli rokkis bokserid jalast

Tuulisel hommikul lahkusime Green Mountainsi mägedest ja võtsme ilusa ilma lootuses suuna taaskord Surfers Paradise'ini. Päevasel ajal oli siin muidugi tuuline ja veidi vihmanegi, seega pole mingeid ilusaid kaadreid jagada. KOhe reedesel saabumisõhtul võtsid hostelikutid mu kampa ja käisime niiöelda klubituuril. Ühe tüübil oli olemas kupong, millega sai viide klubisse sisse ja tasuta joogi. Tehtud-mõeldud! Käisime tüüpidega viis klubi läbi, aga kuna mulle muusikaliselt erilist mõju ei avaldanud, siis lahkusin sujuvalt piduliste seltskonnast. Pole kuagi meeldinud valju ja koleda muusikaga ajaveetmiskohad, kuigi piigad olid kenad ja mõned võtsid isegi kontakti üsna lihtsalt.

Pühapäev, 17.juuli - maailma tähtsaim päev. Loomulikult oli ilm sobiv vaid hostelis istumiseks, aga õhtuks võttis juba ilmet. enüüssse võtsime rannajalgpalli koos Bacardi ja koolaga, tegin isiklikult ühe Super Mario kaubamajas (nagu näiteks Pärnus eelmine aasta). Lisaks sellele laulsid kenad daamid rannas pooljuhuslikult mulle sünnipäevaks, kuna nad ise pidasid oma sõbranna sünnipäeva. Päeval hankisin kaks juustukooki ja jagasin neid hostelikotkastega ning kõik rõõmustasid. Hiljem sai ühe hullu inglasega külma basseini hüpatud, kuna ta lihtsalt ei tahtnud usukuda, et meie eestlased teeme seda peaaegu iga päev. Õhtul istusime hosteli laudade vahel ja sakslane ning inglane tegid eile õhtu läbi kino meile. Ühesõnaga võtsime rahulikult mu vananemist.
 

Esmaspäev oli mu viimane reisida koos sakslastega, kuna otsustasin jääda Surfers Paradise'i. Veidi kurb, kuid samas ka võimalus jääle omapäi reisima ja valikuid tegema. Nendego koos oli selles mõttes hea, et käisime ehk kohtades, kuhu ma ise poleks osanudki oma nina pista. Muidugi oli neil auto ka, kuid otsuseid tegime ikka kolmekesi koos arvestades kõigi arvamust. Jätsin nendega hüvasti ning võtsin ühe lisaöö hostelis. Sel päeval käisin ühes teises hostelis uurimas ja õnnestus saada kokkulepe, et teen iga päev 2-3 tundi tööd ja saan hostelis tasuta elada. Hostel on küll natuke kesklinnas väljas, aga see on vaid 40 minutit jalutamist mööda imeilusat randa. Juhatajaga on praegune kokkulepe, et teen kaks nö prooviõhtut ja siis vaatame, aga teised töötajad juba nägid mind ning ütlesid vaid tere tulemast. 

Kilo krevette ja "bug"

NING! Olin viimast päeva koos oma hostelituttavatega, käisime rannas suplemas ning päevitaas ja sadamas, kust ostsime otse kaluritelt värskeid mereande. Ma võtsin soliidselt kilo krevette ja ühe "bugi" testimise mõttes. Raha enam väga loopida pole, aga see oli üks parim investeering üldse. Krevette jätkus veel järgmiseks hommikuks ja "bug" oli isegi maitsvam kui krevetid. AGA päeva parim osa oli see, kui teel kalurite juurde jooksime kokku sellise megega nagu Chuck Liddell. Kaks kuud tagasi ma isegi ei teadnud, mis on UFC, aga elades Numurkahs sain vaadata parimad hooajad ja võitlused. Chuch "The Iceman" Liddell on üks UFC Hall Of Famer. Olin ainuke, kes ta koheselt tänaval ära tundis, sest vaid üks aussi kutt teadis UFC-d, aga ei tundud seda meest ära. Kah mul teadjamees! Mehel oli kiire ja ütles, et teeme kiiresti pildi kui tahad. Ma olin nagu väike laps komipoes vanemate krediitkaardiga.'

 

!!!!!!!!!!!!!!!1111111111111111

PS: tekst kirjutatud natuke purjus olles ja liiva täis klaviatuuriga ( ja  täht ei tööta eriti), aga mul ükskõik, sest ma olen pildil koos Chuck Liddelliga.