Sunday, December 25, 2011

Töölaagri lõpp ja jõulud rannas


16. detsembril oli viimane tööpäev, kui saapad ja püksid jalga ja selga panin. Ka ilm oli seda nägu, et siin tulen kiire lõppmäng. Peale lõunat saimegi kodupoole asuda, sest liiga tihedalt viskas vihma. Jätsin kogu pererahvaga hüvasti ja tegin piltigi, et oleks ajalooraamatus midagi vaadata. Kokku kolmteist ja pool (13,5!) nädalat töötasin härra Savio farmis ning kogemuse võrra kindlasti rikkam. Alustasin tööd kui ehitasime uut õunaaita ja panime poste maasse, seejäreld vedasime traate ja kinniasime noored puud nende külge. Järgmine suurem töö oli õite ja õunte harvendamine, mida tehti kokku neli kuud ja natuke rohkemgi. Aga sellest ajast tegin ma kõiki muid töid, kus abikätt oli vaja. Parimad päevad oli vast need, kui traktoriga sai ringi kärutada ja saetud õunatpuid metsa vedada. Samas kivide õhkamispäevad olid ka üsna lõbusad. Sai teha rasket tööd ja niisama looderdada, kuid leidsin endas selle eestlase visaduse, mille ma arvasin juba ammu kadunud olevat. Kokkuvõttes lahkusine heade nootide saatel ja loodan, et see hea tunne oli kahepoolne.

VSOP
Hostelist lahkumine oli ka veidi kurb, sest olin ma seal üks kahest vanimast olijast koos inglise piiga Chloe'ga, kellega ma sain algusest peale hästi läbi. Tegime koos süüagi ja tänu temale tärkas minuski kokkamise pisik. Veel ei tea, kas päris suureks kasvab, kuid idaneb siiski. Reedel oli küll viimane tööpäev, aga laupäevaks rihtisime koos kolme teise pesast lahkuva kotkaga lahkumispeo. Pühapäeval lahkusime neljakesi Brisbane'i suunas. Väikene paraad ja ärasaatmine tegid südame natuke härdaks, aga see on reisimise võlu ja valu. Kui inimesed on kurvad lahkumishetkedel, siis tähendab, et olen hästi teinud.

Kangru tänava pelmeenid
Brisbane'is kolasin natuke linna peal ja käisin kohalikus „linnarannas“, kuid nagu eelmine kordki ei suutnud ma seekord ka midagi ärevat leida. Kuigi inimesi tundus olevat oluliselt rohkem kui eelmine kord, siis ei aidanud seegi. Ühesõnaga suund Smurfiparadiisi. Poolel teel andis Raido teada, et ta teeb pelmeene ja olen oodatud sinnapoole. Rohkem polnud vaja küsidagi. Viskasin kotid hostelisse ja esimese bussiga teisele poole Smurfi ning vana maitsva Kangru tänava retsepti järgi tehtud pelmeene manustama.



Esimene nädal Smurfis oli nagu Võsul puhata. Esimesed kaks päeva otsustasin, et süüa võib keegi teine teha ja sõin kõike head paremat hommikuks-lõunaks-õhtuks ning vedelsin rannas. Alustades Belgia pannkookidega hommikuks ja lõpetades sushiga õhtuks. Kolmapäeval mõtlesin, et lähen uurin kohalikke võrguväljakuid ja leidsin eest pool piiga, kellega kohe paari võtsime ja volletama asusime teiste kodanike vastu. Sain ka kohalike vollekunnidega tuttavaks ja ootavad väga, millal me Raitsiga neile koti pähe tõmbame. Muidugi pole Raits ju palli hoidnud käes juba aastaid, kuid mees näib vormis. Kui tal nüüd puhkus algab, siis lähme vaatame, mitu kulda koju saab toodud. Neljapäeval ja reedel sai samamoodi vollet mängitud. Kuigi ilm polnud teab mis päikseline, siis volletamiseks oli ideaalne, tuul häiris sutsu.

Laupäeval, jõululaupäeval kusjuures, väsinud, magan mõnuga ja ühtäkki kuulen, et keegi mängib akna all pilli ja laulab. Samas hea, kui päeva maha ei maga. Ajasin end üles ja käisin isegi turul ning võtsin banaanileiba ja passion fruit'i. Ja Raits siis küsis, et mis teen. Ütlesin, et söön. Aga palju parem oli ju Raitsi juurde minna, kala püüda, ookeanis pilte teha ja verivorsti süüa. Selline mu jõululaupäev oligi, luuletus kõrvale ja pildid selgituseks.

Jõulud 2011

Mäletan neid aegu,
teistsuguseid kui praegu.
Kui olid põhjapõdrad ja saan
ning lumest rääkis ilmajaam.

Jõuluõhtu möödus rannas,
tuul surfilaudu randa kallas.
Aga õhtuks ikka verivorsti,
sealiha ja head morssi.

Särk, plätud ja lühkarid -
neid kolme vaid vajangi.
Lumest miskit pole kuuldud,
mul ilmselt on luulud!
Vanasti oli lumi, põhjapõder ja saan. Nüüd on liiv, känguru ja surfilaud.

Jõululaupäeval kalal.

Kirju kala.
Raits puhastab kohalikku angerjat.

Jepjep

Wednesday, December 14, 2011

Tormas nii, et hoia mütsist kinni

Eelmine kolmapäev (07.12) oli üsna tähtis päev. Nimelt oli mul selleks ajaks kaheksa kuud Austraalias kolatud ja kolm kuud mu armsas õunafarmis tööd rabatud. Teisisõnu on mul kindlalt nii 88 päeva kui kolm kuud kohustuslikke tööpäevi farmis igast otsast koos. Tehtud! Meenutasime just toanaabri Jordaniga, et kui me kolm kuud tagasi siia tulime, et siis olime hädas kui palju aega ja farmitööd on vaja ikka teha. Eile tegime tähtsa päeva puhul kõige suuremad ja paremad pitsad ning meenutasime möödunud aegu. Teen ka pikema kokkuvõtte kui taas inimeste seas olen ja härra ülemus on paberile allakirjutanud. Järgmine nädal on seega oodata mahlakat ja ilustamata eluolu Stanthorpe'is.

Lõunapaus
Igatahes oli meil eelmine nädal siin vihmanädal ja pakane. Viimase 123 aasta kõige külmem päev – 10 koma midagi kraadi. Lisaks sellele kallas terve nädala peaaegu, aga õnneks tööpäevi väga ei kaotanud kokkuvõttes. Niigi olin nädalavahetus enne vihma pistu tõbine – pilt oli, häält mitte. Ilmselgelt ei tasu 30 kraadisest kuumusest konditsioneeri alla istuma minna, sest kõri hääletab paeltega ja loobub töötamas. Boonusena sain kaasa ka köha ja pisikese palaviku ning mineviku kogumuste põhjal otsustasin vabaks võtta mõned päevad. Imesin kommi ja sõin puuvilju. Kiivid kaotasid oma mõtte kui lõpuks mangod kätte sain. Aitäh Eeva!

Batman chillib
Tööd rabasin teha kuurides ja aias koos noorima perepojaga. Kui mingi projekt oli küpsemas, siis oli tema ikka see mees, kes võttis mind appi. Koristasime kuure ja katusealused rämpsust ja metalljuppidest. Igal hommikul kui teised kotkad harvendama viiakse ootab mind väikene teadmatus, et mis põnevat täna teha saab. Kuuride ja nende ümbruse korrastamine oli hariv, sest igalt poolt leidsin erinevaid ämblikke, sisalikke ja muid veidraid olevusi. Kivihunnikute ja muus sodi vahel oli ikka see moment, et ei tea millised ja mitu ussi siit alt välja tuleb. Pildile kõike ei saanud, sest pole aega klõpsida. Lisaks tegime veel suure koristustöö peretütre maja ümber, mis eelmisest omanikust oli jäetud sööti kui nii võib öelda. Kujutage ette botaanikaaaeda, kasvuhoonet ja majaümbrust, mida pole mitu head aastat korrastatud. Kasvuhoone lammutasime maha, botaanikaaia istutasime ringi ja muud puud-põõsad sõitsime buldooseriga siledaks. Ma arvan, et mina olengi uus Don Kirk. See oli ka esimene projekt, kus härra pereisa esimest korda kiidusõnu lausus. Ainult kolm kuud läks aega.
Jalutu sisalik

Viimane suur projekt oli õunakastide survepesu ja viimased tööpäevad sel nädalal mööduvad ilmselt õunu harvendades, mis mulle üldse enam ei istu. Palju ägedam oli igasugu erinevaid talutöid teha ja nii ei hakanud kunagi igav. Aga neli päeva kannatab välja, vist. Reedel viimane tööpäev ja seejärel katsun pühapäeval bussil jõuda, et Smurfi Paradiisi tagasi minna. Samasse hostelisse, kuid seekord on Raits ka Paradiisis, mis tähendab, et ....

Keksin ka väheke: sel esmaspäeval sain nelja erineva inimese käest kiita, et kui tasemel ja aksendivaba mu inglise keel on. Alustades farmi peadirektoriga ja lõpetades uute toakaaslastega. Peab mainima, et tunnen isegi, et kõnekeel on väga heast veel paremaks läinud. Ma isegi teen juba vahet peaagu kõigil inglise keele aksentidel ja isegi farmeritest saan juba poole sõna pealt aru, mida nad tegelikult räägivad. Mäletan, kui ma sakslastega Idarannikut väisasin ja siis nad tihtipeale küsisid, et kust ma selliseid sõnu ja väljendeid tean. Täname siinkohal oma õpetajaid Merike Sikku ja Hegi Soosaart. 


Monday, December 5, 2011

Viimased kaks nädalat

Ehk kohustuslikud farmipäevad on mul koos ja töötan veel siinkandis kaks nädalat ning seejärel pagen tagasi ookeani äärde Smurfiparadiisi. Hea uudis on ka, et saan YHA hostelisse tagasi tööle õhtusesse vahetusse. Härra hosteliülemus saatis kirja ja ütles, et juba hea oleks, kui ma tagasi tuleks ikka.Raits on ka seal ennast kenasti sisse seadnud ning . Viimased kaks nädalat on läinud kiirelt ja olen farmis teinud mitmesuguseid töid alates oksade vedamisisest, millega on nüüd ühelpool kuni aiatöödega. Parematel päevadel saime püssigi lasta. Harvendamisest oligi juba veidkene kõrini ja seega hea vaheldus. Paar päeva olin haige ka nii et ei tulnud hiirepiuksugi, Ilmselt ei ole maailma parim mõte 35 kraadisest kuumast kliimaseadme all istuma tulla.

Nädalavahetusel tegime eestlastega kõva peo ja järgnev päev jätkus samas taktis. Vähemalt nendega, kellega ma siin olen ja piigad teisesest hostelist on ikka suurepärane segu. Kaks päeva südamest pisareteni naeda ei ole ikka lihtne. Meid peetakse üldjuhul hulludeks, aga hostelirahvas hakkab meie rõkkava naeruga juba vaikselt harjuma. Viimane nädalavahetus saatsime eesti piigad Maarja, Birgiti, Mariti ja Merlini Austraaliat avastama. Nagu ma olen öelnud korduvalt, et reisiv eestlane on ikka hoopis teistsugune eestlane. Olen ka vapralt oma kohalike loomade kollektsiooni täiendanud. Siinkohal mõned eredamad nagu redback spider, red-bellied black sbake ja kohalik sisalik.


Red-bellied black snake
Sisalik, mingi
Redback spider

Tuesday, November 22, 2011

Stanthorpe'i elu: osa 3

Eestlane on ikka tööloom

Oksarallikotkad
Viimased kaks nädalat rabasin tööd teha õunaaias. Järjest töötamist tegi kokku nüüd 20 päeva ja mind peetakse üldiselt hulluks. Enne seda töötasin ju 19 päeva järjest ja üks puhkepäev vahel. Paistab, et minus siiski on eestlase visadust. Aga samas minu tööpäevad pole sellised nagu enamustel siin hostelis. Olen sisuliselt heas nimekirjas oma õunaias ja olen seal ka kõike teinud. Samuti on meil vaid kaheksatunnised tööpäevad, mida vaid suure vajaduse korral pikendatakse ning meil on tunniajane lõuna. Seda ei anna võrreldagi mõne juurviljafarmiga, kus päevad on 11-12 tunnised ja päev otsa päikese all ning pauside ajal pole võimalust varju allagi minna. Paljudes farmides on ka üsna kiire tempo ja kes hakkama ei saa, siis sel pole ka rohkem asja sinna. Kummaradmine ja kükitamine pole nagunii pikkadele poistele ja olles kaks päeva nii rohimist kui istutamist teinud, siis rohkem ma neid töid proovida ei soovi.

Teisisõnu olen viimased kaks nädalat vedanud õunapuude oksi, mis maha saetud ning viskan neid treileri peale. 20 päeva füüsilist on päris väsitavad olnud, kuid mitte tapvalt. Esimesed kaks nädalat vedasin enamasti üksinda, kuid mind käis abistamas neli kodanikku. Esimene pidas minuga vastu pooleteist päeva, ülejäänud vaid ühe. Erinevatel mõjuvatel põhjustel küll, kuid keegi neist ei suutnud minuga sammu pidada. Üks kodanik oli laisk, teine oli tol tööpäeval pohmakaga ja mina vaid tunnike maganud, kolmas oli abis juhuslikult ja neljas lahkus, sest tema sõber sai tööd teises linnas. Peale seda, kui neli erinevat kodanikku oli lahkunud, siis tuli härra ülemus küsis ühel hommikul, et mida ma nendega teen, et nad kõik peale esimest päeva lahkuvad. Üks uusmeremaalane, kes traktori peal on ja kellega ma viimased kolm nädalat olen kahekesi tööd rabanud nii kivide kui õunapuude veoga ütles, et kurat, eestlasi on ikka jube raske asendada, aga iirlasi see-eest mitte. Viimase pühapäeva võtsin vabaks, kuna oli teada, et laupäeval on meil suurem kokkusaamine kohalike eestlastega. Pärast seda ringlesid sellised jutud, et kuuldavasti hakkavat ma väsima ja võetakse kaks uut selleks päevaks, et mind asendada. Viimased kaks ja pool tööpäeva sain traktoriga sõita ja ise puid vedada, sest me vedasime kahe traktoriga , kuna oksi saeti suuremas koguses ja oli vaja pookijatega sammu pidada. Selleks ajaks võeti ka viis abilist juurde, kes oksi veaksid treilerite peale. Traktoriga pole mingit erilist kunsti sõita ja ma olin välek. Isegi perepojad olevat aeglasemad. Ühesõnaga, lipp on kõrgel!

Täna oli meil suur töö lõpp ehk üks aedik sai saetud ja okstest tühjaks veetud ning tänutäheks jagas mu kiwi sõber Mathew õllet ja käisime ühes niistustiigis ujumas ning ronisime ühe me otsa. Mathew kostitas mind viimastel nädalatel ka õllega peale tööd, kuna töötasime sisuliselt tema maja taga. Teadagi, et ma pole kunagi eriline õllejooja olnud, aga külm õlu peale selliseid tööpäevi on ikka masendavalt hea.


Näe, eestlased 

Pikaajalised püüdlused eestlasi mitte kohata said eelmisel laupäeval otsustava lõpu. Nagu ikka oli meil laupäeval aeg minna kohalikku kõrtsu ja oli kokkulepe teise farmi eestlastega, keda on kokku seitse juba, et saame siis pargis kokku ja võtame napsu või nii. Tehtud-mõeldud! Saime kõik kokku ja sel hetkel oli meid 8. Edasi kõrtsus jooksin kokku veel kolme eesti piigaga, kes elavad natukene Stanthorpe'ist eemal, kuid olid ka kõrtsu jõudnud. Nende neljas kaaslane tol päeval ei olnud eetris. Pidasime siis plaani, et järgmisel nädalal lähme karavaniparki Birgitile (kes on kohalik legend) külla ja teeme eestlaste istumise. Ühel hommikul istusin köögis ja järasin hommikusööki ning märkasin kapi peal nelja eesti nime. Samal päeval tuli veel üks eesti kodanik, kes minuga samasse õunaaita tööle asus ning õhtul lisandus veel kaks. Ehk siis üleöö oli minu hostelisse tekkinud 8 eestlast, mis siis teeb selle kandi eestlaste arvuks 19. Järgmiseks laupäevaks oli vundament laotud.

Kes ei sobi pildile?
Laupäeval ajasime pundi kokku ja piigad autoga aitasid kõik tulijad karavaniparki. Grillisime ja rüüpasime õlut ning meie osavnäpp Ott mängis klarneti peal vanu häid eesti lugusid. Olin küll mitu kuud ilma eestlasteta läbi saanud, kuid väga tore oli jälle eesti keeles pikemalt rääkida ja nalja visata. Peab tõdema, et eestlaste huumorimeel ja teravus ei leia mujalt maailmast naljalt võrdväärset. Isegi tööl ja hostelis mõikavad teravaid pärleid vaid need, kellega pikemalt olen töötanud või hostelis elanud. Õhtu möödus huumori ja klarneti saatel kuni karavanipargi omanik mõistis, et meil on liiga lõbus ja saatis meie väikse koosviibimise laiali. Meid see muidugi ei heidutanud ja pakkisim 9 eestlast autosse ning sõitsime kodupoole. Suured tänud meie Elinale, kes meid turvaliselt linna tagasi sõidutas!

Kohalik meelelahutus
Järgnev pühapäev oli mul vaba nagu mainitud ja nõukogu otsusega läksime kohalikku avalikku basseini lõõgastuma. Kolme dollari eest saime rohkem kui küll ja jube hea oli puhata. Lõbustasime rahvaste igasuguste vettehüpete ja veevollega. Pärast basseinipäeva loopisime eesti pundiga viite miinust ja olles juba hosteliveteran, siis julgen öelda, et nii palju naeru ja teravat huumorit pole siin enne kuuldud. Palju elanikud kõndisid mööda ja ilmselt arvati, et oleme purjus, kanepit tõmmanid või liialt päikest saanud. Õhtul oli kohaliks kirikus suur õhtusöök kõigile backpackeritele ja neljakäigulise õhtusöögi eest olen ma igati tänulik. 

Natukene sai isegi päikest ja ehk õnnestub ka pruunimaks saada, sest muidu keegi ei usugi, et ma Austraalias käisin. Tööl kahjuks ei saa päikest võtta, kuna lihtsalt kõrvetab ikka jõhkralt ning paratamatult tuleb tugevatoimelist kreemi kanda, et terve päev vastu pidada. Viimasel nädalal oli meil kuumalaine ehk päeval oli 35 kraadi sooja näiteks. Selle vastu olen juba rohtu leidnd: teen enda pea ja mütsi märjaks ning kui väga palavaks läheb, siis kastan end niisutusvoolikust. Eriti veider oli avastada, et keskpäeval paistab Päike lagipähe, mida mina tundsin ja nägin esimest korda. Töötan veel ja ajan kulda kokku ning detsembri keskel suundud Surfiparadiisi või mujale. Täpselt ei teagi veel, aga ilmselgelt olen puhkuse ära teeninud.

Sunday, November 6, 2011

Kivid, ussid ja ämblikud

Aa mul on kopp ees
Viimased nädalad on veerenud suhteliselt vanaviisi. Töötan endiselt samas farmis, kuid praegu harvendame õunapuid, et noortel okstel oleks piisavalt, kuid mitte liiga palju õunu kasvamas. Sisuliselt käärid ja käteosavus ning hea silm ja käe tunnetus nagu siinkandis kombeks on öelda (good eye and hand coordination). Viimase nädala sain kätt proovida ka kivipallis. Nimelt kaevatakse ühes vanemas istanduses maa seest kive välja, mis eelmine omanik oli sinna matnud, et rohkem õunapuid sinna istutada. Igasuguseid huvitavaid viskeasendeid sai proovida: üle puusa, jämmi, kettaheidet, vasarat ja kuulitõuget. Minu ja ühe teise noore ülesandeks oli kõik vähegi jõukohased kivid koppa visata/tassida, et need augutäiteks puistada. Teisisõnu päris huvitav ja füüsiline nädal oli. Mõned uued lihased on isegi tekkinud. Palavus ei häirinud lõpuks ja suurt tampi ka taga polnud. Ühel päeval õhkasime kõige suuremaid kivikamakaid ja viimane pauk jättis löögi vahele. Muide, kaasaegne „süütenöör põleb“ kiirusega 7000 m/s (kirjaviga pole). Pruunid ja mustad maod on ka nähtud ning kümneid erinevaid ämblikke. Maod olid kahjuks juba surnud.

Ühel päeval, kui mulle anti vaba päev, siis tekkis võimalus kätt harjutada salatitaimede istutamisega. Enamus meie hostelirahvast tegeleb päevast-päeva just sellega ning olen ikka nendelt kuulnud, kui raske ja tüütu see on. Samas nemad teevad seda reegline viis päeva nädalas ja 10-11 tundi päevas sooja ja külmaga ning ka vihmaga, mis tähendab, et ollakse põlvini mudas. Hommikul kell 5:00 oli start ja 5:30 oli mul juba esimene salat maasse surutud. Kartsin hullemat, kuid ilmselgelt olen ma liiga pikk (või liiga lahja), sest peale kahetunnist roomamist ja põlvitamist andsid põlved märku, et ehk pole ikka kõige parem idee.

Nädalavahetustel oleme seltskonnaga pubis ja pargis käinud. Eelmine nädalavahetus oli Halloween ja päev algas sellega, et käisin kolme prantsuse daamiga riideid vaatamas. Ma olen ikka lootusetu riidepoes, aga nemad leidsid üsna kiirelt endale vajaliku. Mul oli isegi mõttes olla Jason Voorhees või Rorschack, aga kahjuks polnud midagi sobivat ja ma loobusin sellest mõttest. Õhtul algas nagu vanadel aegadel pargis väikse pakiveiniga ja seal tehti mulle tondinägu pähe. Pärast meeldivaid vestlusi ja olengut pidime kahjuks klubisse minema, kus ma väga kaua vastu ei pidanud. Juba esimestel päeval siin tänaval istudes ja veini rüübates oli meil kontakt kohaliku konstaabliga, kes ütles, et ärge päris tänaval joomisega tegelega, aga kui me parki läheksime, siis nad meid ei „sega“.
Pannkoogid

Nüüd võtsin endal eesmärgiks ise korralikult süüa teha, mitte osta vaid valmistoitu ja nuudleid. Lõustaraamatus ma juba andsin märku ja tänan kodanikke, kes abivalmis olid. Kuna siin urkas pole suurt midagi nagunii teha ja terve mu tuba magab juba kell 20:00, sest ärkavad ju kell 4:00, siis võiks ju aega kasulikut sisustada ja harjutada kätt köögis. Ühel pühapäeval tegin pannkooke oma toarahvala ja noored nokad olid hämmelduses. Ema võiks mulle meilile saata juhendi, kuidas seda head kartulisalatit ikka teha tuleb.

Eestlasi on Stanthorpe'is nagu seeni pärast vihma. Birgiti käes kuulsin kunagi minevikus, et eelmine aasta olevat siin olnud umbes 20 eestlast. Praegu tean, et peale minu on kohaliku pubi baaridaam ka Eestimaalt ning oleme põgusalt rääkinud baarileti ääres. Lisaks Birgitile, kes on kohalik legend, on temaga samas farmis töötamas veel kaks eestlast ning neli on veel tulemas. Järgmises asulas pidi juttude järgi olema ka veel paar piigat. Pubis vestlesin ühe farmeriga, kes kiitis eestlasi taevani. Tema sõnade järgi võtaks ta enda alla vaid eestlased ja poleks mingit probleemi. Lisaks sellele, et me olevat töönarkomaanid on vaja meile seletada vaid korra ja töö saab tehtud. Stanthorpe'is lehvib sini-must-valge väga kõrgel!

Edasistest plaanidest nii palju, et suure tõenäosusega olen siin kandis kuni detsembri keskpaigani ja siis võtan suuna tagasi Surfers Paradise'i, sest selline kodanik nagu hr Raido on nüüd tagasi seal. Töötan siin piisavalt, et oma viisapäevad täis saada ja pärast seda peaks mul olema piisavalt raha, et natuke lulli lüüa ja paradiisi äärel elada ning koju ka jõuda. Ka hr Raud ja Sügis andsid märku, et nad ilmselt saavad Sydneys kokku aastavahetusel. Ma pole veel kindlalt otsustanud, aga ma kardan, et Sydneysse ma küll hetkel minna ei kavatase. Vaatab!

Sunday, October 23, 2011

Töö ja puhkus


Kui uudistes kuulete, et Austraalias on tormid ja rajud, siis ma olen nende keskel, kuid tegelikult pole siin midagi hullu võrreldes jaanuaritormidega siinkandis. Lihtsalt müristab ja välgutab tihedalt, aga vihma sajab siin mäe otsas vähe ning töö seisab vaid tugeva vihma korral. Cairnsis näiteks sadas eelmine nädal ühe päevaga 800 mm sademeid.

Eelmisel nädalavahetusel elasime kaasa rägbi MM-ile. Poolfinaalis võitis Prantsusmaa üsna kahvatu mänguga Walesi (kes kaotasid esimestel minutitel ühe mängija punase kaardi tõttu) ja täna Uus-Meremaa võitis Austraaliat üsna kindlalt. Järgmine pühapäev on finaal, ootan isegi huviga.

Bald Rock
See nädalavahetus oli sündumusterohke. Kuna meie farmis olime töötanud 19 päeva järjest, siis otsustasime kogu kambaga minna itaalia restorani söö-palju-jaksad õhtusöögile. Nii palju maitsvat kraami sai söödud, et ise ka ei usu veel. Kogu lugu maksis 35 taala ning 10 taala veini eest, aga ma arvan, et ma sõin umbes 150 taala eest, nii et igati tasuv investeering. Õhtu jätkus kohalikus pubis, kus selgus, et heledapäine baaridaam on eesti tüdruk. Aga kahjuks polnud aega pikemalt peatuda, sest ostsime leti alt ühe suure Wild Turkey ühe saksa piigaga (jälle) ja läksime kellegi juurde ning kuulasime 50-60-ndate aastate muusikat vinüülidel ja olime lahedad. Ühesõnaga 100 taala ühe õhtuga, mis on minu isiklik rekord ilmselt. Järgmine nädal tuleb veidi tagasihoidlikumalt elada. Vaatasin just oma eelarvet ja kui algselt oli söögi ning muu tarbeasjade jaoks ette nähtud 10 taala päevas, siis praegu on 37 päeva keskmine 9,6 taala. Hästi tehtud!

Pühapäevaks olin eelmine nädal planeerinud väikse eksursiooni Bald Rocki rahvusparki. Kogusin hosteli peale 16 inimest ja läksime omaniku suure bussiga sinna ning veetsime päeva kividel, et taastuda eelmisest õhtust. Igati väärt ettevõtmine! Ning õhtul oli ootamas rägbi finaal. Uus-Meremaa All Blacks võitis Prantsusmaad 8:7. Mäng oli väga jõuline, aga punktivaene. Tähtis on muidugi, et Prantsumaa kotti sai.

Bald Rock

Taastusravi vedela trummijabassiga

Bald Rocki otsas

Sunday, October 9, 2011

Stanthorpe'i elu: 2 osa.

Nädal möödus kiirelt, sest juhtumisi oli meie farmis palju tööd. Pühapäeva õhtul saabusid uued kotkad, kes meie õunafarmi tööle asusid. Meie uus töö on nimelt noortelt õunapuudelt õisikute lõikamine, et nendest õunad ei kasvaks. Ja niimoodi olen praeguseks seitse päeva järjest õienuppe lõiganud nii et seda nägu. Kääridega olen juba nii osav, et ilmselgelt võin silmad kinni õisikuid lõigata. Kunagi kodumaale tagasi tulles saaksin ilmelihtsalt tööd kas lilleseadjana või juuksurina. Samuti olen ma ka kõige kiirem lõikaja, kuigi aega ei võeta enam ning tunnitasu säilitati vaatamata algsetele tükitöö hirmudele. Kurta pole mõtet, sest võrreldes varasemate töödega samas õunafarmis on praegune nagu puhkus. Samuti kuuldes, mida teised hostelielanikud peavad tööl tegema, siis on mul isegi natuke häbi rääkida, kuidas meie päevad mööduvad. Näiteks käivad ühed kodanukud juurviljafarmis salatit istutamas ning töötavad hommikul kuuest kuni õhtul kuueni umbes põlvini mudas ja isegi vihmaga ning töö on oluliselt raskem.

Kuidas sisuliselt ajuvaba tööd teha nii, et nägu naerul? Lihtne: hangi uut muusikat ja lase mõtetel lennata. Pealegi sean ma endale eesmärgiks alati teistest ees olla ning hoian õisikute keskmist lõikamiste arvu võimalikult kõrgel. Ainuke kole lugu on siis, kui mul ja ühel teisel vanimal olijal on vaja teha tippusid, mis on umbes 2,5 meetri kõrgusel. Kuid isegi see on kukepea võrreldes eelmiste töödega ja teiste farmidega. Muusika poole pealt toidavad meeli praegu London Elektricity album Yikes! Ning Yikes! Remixes albumid ja Chemical Brothers – Hanna OST ning Tron Reconfigured. Ainuke kurb element on see, et ma lõhkusin juba juulis oma ülipuhta heliga Philipsi nööpklapid ja vahepeal olid TDK nööbid, aga need lagunesid kiirelt. Eelmine nädal ostsin kohalikust poest odavad klapid lootuses, et need mängivad vähemalt rahuldavalt. Eksisin, rängalt. Täna tellin endale samad Philpsi klapid, sest need kestsid mul seitse aastad kuna see on kaelaripats, mis tagab selle, et peenikesed juhtmed on kaitstud. Heli poolest on need ühed parimad, mis mul on kunagi on olnud ja kvaliteedi poolelt ma järeleandmisi teen vähe. Ma arvan, et isegi Philips ei tea, kuid head klapid nad on kokku klopsinud.

Ilm on Austraalis praegu käest ära. Kaks nädalat tagasi oli lõunapool 50 aasta suurimad vihmasajud ja eriti mõjutas see Melbourne. Veidi uputas ja lennud peatati ning palju kisa. Meil Stanthorpe'is on kohalike jutu järgi ka viimaste aastakümnete kõige veidramad ja külmad ilmad. Õunafarmis on juhtnud juba liiga tihti, et ilm muutub minutitega. Ühel päeval oli hommikul suurepärane pilvitu hommik, mis lõunaks läks üle pilviseks halliks massiks ning napilt enne tööpäeva lõppu saabus pisike äikesetorm. Põgenesime! Siinsetel farmeritel on olemas teatud laadi gaasikahurid kui nii võib öelda. Ma päris lähedalt ei näinud ning lihtsalt seletati, et tegemist on surugaasiga, mis lastakse taevesse ning lööklaine hajutab pilved õunafarmide kohalt teistesse suundadesse. Alguses ehmatasime ära, sest kõlas nagu polükal lastakse suurtükke. Farmerid olid ilmaradaril jälginud ning said infot, et tulemas on rahetorm, mis on iga õunafarmi suurim vaenlane. Seetõttu üritati pilvi hajutada enne nende saabumist.

Näe, eestlased!
Rägbi MM käib ja ka meie hostelis on pisik olemas. Käime kohalikus pubis mänge vaatamas. Kuigi minust ilmselt rägbi fänni ei saa on see päris omapärane mäng. Reeglid veel selged pole, aga tasapisi tulevad needki. Inglismaa mänge käime vaatamas ja Šotimaale tegid nad napilt koti, kuid Prantsumaalt said põske. Kurb, aga ühel laupäeval käisime pea terve hosteliga pubis ja juhtusin kokku särasilmse eesti tüdrukuga Birgit, kes siinkandis juba pikka aega elanud ja töötanud. Üle väga pika aja sai eesti keelt näost näkku rääkida, mis tegi ainult rõõmu. Üldiselt on siin kujunenud rutiiniks, et teisipäeval on pitsapäev, kuna siis on „odav teisipäev“. Teisipäeva ja kolmapäeva õhtul vaatame X-faktorit. Reedel ja laupäeval pubisse kas mänge vaatama või niisama istuma, sest ühes pubis on on tasuta piljard ning kõrvalt restoranist saame vahel ka tasuta näksimist. Reisides olen ikka erinavaid õllesid ja muid jooke proovinud, aga õllesõbraks pole ikka saanud (mis vist on hea isegi). Guinness on viimastel kordadel näppu juhtunud ja 0,3 klaas maksab umbes 70 krooni / 4,5 euri või nii. Viisakusest võib ju vahel võtta mõne.

Kuna mujal maailams algas sügis ning uued ja vanad sarjad alustasid uute hooaegadega, siis jagaks natuke rõõmu. Uutest sarjadest, mida ma olen väga oodanud, on Person Of Interest (JJ Abrams ja J. Nolan - kas on veel paremat kombinatsiooni?) ja Terra Nova ( need, mida julgen soovitada neile, kes jagavad sama maitset. Fringe'i neljas hooaeg tõotab tulla pärl. Ning oktoobri lõpus hakkab jooksma Alcatraz!!! Internet on ebakvaliteetne aeglane käkerdis siinkandis, kuid neid nelja vaatan, kuidas jaksan!

Meisterkokad
Täna saatsime farmis ära ühe inglise kodaniku Jake, kes jätkab oma maailmaturneed ja suundub Ameerikamaale. Tegime vaese mehe grillpeo lõunaks ja jõime odavat veini. Nüüdsest olen ma nii selle hosteli kui ka õunafarmi üks kahest veteranist.

Kuidas teenida 10 taala? Ühel hommikul ootasime härra ülemuste saabumist ja keerutasin oma kääripaari käes. Vaatasin ühte post umbes 8-9 meetrit eemal ning siis ütlesin endamisi:
"Could I?"
"10 bucks if you do..." ütles Jake.
Otse kümnesse!


Rahvas ja Boomerang

Monday, October 3, 2011

Liikuv pilt


6 kuud ja 50 postitust - tegin selleks puhuks väikese pildiseeria. Suurt midagi muutunud pole, veeren hetkel samamoodi nagu kaks viimast blogijuttu olid.

Friday, September 23, 2011

Traat, labidas ja ämblikud

Kontor
Nädal on läinud töiselt ja lõbusalt. Postid maas, traadid veetud, sodi koristatud ja nüüd kinnitame noori istikuid traatidele, et need laiusesse kasvaksid ning rohkem õunu „toodaksid“. Õunapuud õitsevad ja päike põletab. Stanthorpe asub merepinnast umbes 950 meetri kõrgusel ja seetõttu on Päike intensiivsem. Samas temperatuur on päeval 25 ja öösel langeb kuni 5 kraadini. Päikesekreem ja vesi on suurimad sõbrad päeva ajal. Vaese mehe jahutust teen ka ehk teen pea ja mütsi märjaks ning kõik on bro.


Põrr põrr
Igaljuhul on meil õunaaias raskemad tööd tehtud: postide mahapanek oli suhteliselt lihtne võrreldes 200 meetriste traatide vedamisega ning postidele kinnitamisega. Lisaks veel väiksemad tööd nagu niisutusvoolikute paigutamine ja koristamine. Järgmised nädalad ilmselt kinnitame noori istukuid tugitraatidele, mis on kõige lihtsam töö, lihtsalt võtab aega. Kuid põnevust jätkub, sest kõik (tegelt ka KÕIK) puud on ämblikke täis ja järgmine tööpäev võtam kaamera ning jäädvustan nii palju kui suudan. Õnneks pole need mürgised, suured ega ohtlikud, aga tüütud sellegipoolest. Samuti on õunaaeda renditud mesilastarud, et tolmendaline toimiks. Mingil põhjusel meeldin ma neile mesilastele, sest tihtipeale armastavad nad minu mütsil või õlgadel aega veeta. Tänase päeva rekord näiteks oli kolm mesilast mütsil. Nad pole agressiivsed ega muud säärast. Vaatasin pikemalt, mida nad teevad ning tundub, et nad puhkavad mu peal jalga ja pesevad ennast nagu kassid. Olen loobunud nende eemale peletamisest juba ja kuna nad siiani pole nõelanud, siis las jääda nii.

Nori meest, mitte mehe mütsi
Töötame mõistlikel aegadel 8st 17ni üldiselt, lõuna tund aega keskpäeval, mille me reeglina veedame süües ja pikutades. Praegune töökorraldus võimaldab ka muusikat kuulata ning kui meil rumalad ideed otsa saavad, siis kuulame muusikat. Vahel alustame hiljem, vahel lõpetame hiljem, kuid näiteks ühes juurviljafarmis töötavad kodanikud 6st 18ni iga päev. Ühelt poolt võiks ka samamoodi lahmida, et rohkem raha saada, aga võib ka ju rahulikult võtta. Palk on soliidne vähemalt, tunnitasu ja 19,2 taala/tunnis. Ning vaatamata esimese nädala raskustele olen praegu peaaegu iga päev tööd teinud. Laupäev oli vaba ning viimane kolmapäev, sest ülemused ei tahtnud, et me ilma järelvaatajata töötame. Ühel päeval käisime radaritorniotsas ajaviiteks ning et eputamispilte teha.

Noortega jõe ääres
Üks saksa piiga tahtis kangesti kalale minna ja laenasin hosteliomanikult õnge ning läksimegi. Muhvigi ei saanud, kuid leidsime paar kohta, kuhu võiks teinekordki minna. Teisipäev on siinmaal „odav teisipäev“ ehk paljud asjdad ja toidud on suure allahindlusega ning sel päeval käisime hosteli rahvaga pitsakas. Kui aus olla, siis see oli mu esimene pitsa, mis ma Austraalias sõin. Kurb on muidugi see, et Halliku pitsale ilmselt pole mõtet võrdväärset otsida. Kolmapäeval olid osadel inimestel ka vaba päev ja istusime hostelihoovis ning pakkusin välja, et lähme kolame kohaliku künka otsas ja raudteesillal. Tehtud-mõeldud! Pärast istusime kiirtee ääres kuni üheni öösel, mis meie jaoks on juba palju ja olime mõnusad. Pildimaterjali seekord jätkub.

FB albumilink Warwicki ja Stanthorpe'i piltidega.

Eestlane vees, teised ei julgenud

Künka otsas, daamidega

Töökotkad

Queenslandi jänesetara

"Are you attracting bees with these shorts or what?"

Wednesday, September 14, 2011

Stanthorpe'i elu

Midagi drastilist juhtunud pole ja pilte ka pole hetkel lisada. Õinaaita ehitasime kaks ja pool päeva, sest sadama hakkas. Selle nädala alguses pidime hoolega tööd tegema seal samamoodi, aga tuleb välja, et nad ei oska oma „tootmist“ planeerida. Seega olime olime tööta kuni täna, kolmapäevani. Samas käisime ühe piigaga kahel vabal päeval ühe hobifarmeri juures abiks. Ta rajab just uusi hernepõldusid ning aitasime teda nii 5-6 tundi päevas kahel päeval ning saime sulas 20 taala tunnis. Maksud sain ka kenasti tagasi ning nüüd võib juba vingemat kraami osta poest. Nali! Menüü on ikka jämedam, aga laristama ei hakka, sest Suure Plaani jaoks on iga kopikas tähtis.

Laupäeval käisime hostelirahvaga kohalikes pubides. Neil oli see traditsiooniks ja mitte midagi ootamata läksin kaasa nendega. Õhtu ainuke pluss oli vast see, et saime tasuta piljardit mängida ja mingi restoran pubi kõrval jagas oma toidujääke, mis olid üsna head küüslaugulihapallid.Üldiselt kui joomiseks läks, siis ma tulin koju ära. Aga öösel sai kino ja ema võib selle osa vahele jätta. Umbes kell 4 öösel ärkasin ka mingi sahmimise peale üles ja üks pubiline oli ennast minu ja saksa piigade tuppa sattunud. Ilmselt magas seal, kuid nüüd oli ta püsti tõusnud ja urineeris vapralt samasse voodisse. Ma korra mõtlesin, et kas ma ikka magan või olen üleval, aga kui ta hakkas sinna voodisse tagasi heitma, siis ma kinni ei hoidnud. Viskas pikali, tundis elust mõnu natuke ja siis ma võtsin tal kratist kinni (jah, just nii) ja viskasin ta välja. Piigad oli ähmi täis, aga ma eestlasliku rahuga viskasin madratsi ja voodirided õue ning läksin magama. Hommikul tuli omaniku naine aru pärima ja kuulis sama juttu. Tuli välja, et sama tüüp oli oma majas toanaabri peale samamoodi urineerinud. Ühesõnaga läksid nad esimese bussiga teadmata suunas.

Jälle on mul õnnestunud ennast sakslastega ümbritseda, sest just sõin õhtust viie sakslasega ühes lauas ning sealhulgas polnud mu toanaabreid. Ja viimasel ajal tundub 26. aastasena, et jube vanaks olen jäänud. Kui hostelisse tulevad ikka 18-19. aastased, siis on ikka veider tunne küll korraks. Samas on vanus vaid number.

Warren Buffeti biograagia läheb ludinal, sest nii värvikas ja täpne kirjeldus alates tema lapsepõlvest on ikka uskumatu lugu küll. Vabadel päevadel olen seda lugenud aias ning enda arendamise eesmärgil kirjutan üles kõik sõnad ja väljendid, mida ei tea ning tõlgin ära. Seoses oma „õpi uusi mänge“ plaaniga olen üritanud õpetada turakat teistele. UK kotkad õpetasid mulle ühe hea kaardimängu, mille nime ma ei tea. Midagi sitapea ja Uno mängide vahepealset. Mingil õhtul peaks veel „kanastra“ vms ette võtma uuesti, sest paistab, et sakslaste seas on see populaarne ja igaüks on kuulnud vähemalt kui mängida ei oska. Backgammoni tegin ka endale selgeks: üsna põnev ja kiire mäng vähemalt. UK kotkastega loopisime kossu ka üks päev ning lauatennist samuti. Vähemalt on nemad vähe spordilembesemad kui ülejäänud hostelirahvas. Laupäeval käisin phe künka otsas, kuid sealne vaade oli masendav, eelkõige külma tuule tõttu. Ega siin suurt midagi teha pole kui ennast harida ja trenni teha. Ehk lähme mingi päev golfigi mängima UK kotkastega, sest nad tundsid huvi kui ütlesin, et siin rajad on (täname Kimmot).

Thursday, September 8, 2011

Naise käed

Supp ei maitsenud hästi, sest ilmselt on 13 inimest viiele kohale vähe ja sain kanafarmis töötada neli päeva ning sellise jamaga ma nõus küll polnud. Esmaspäeval niitsin maja ümbert muru töö väikese tasu eest ning kolmapäevaks olin ühe kohalikuga kokkuleppinud, et lähen aitan teda talunike turule appi samuti väikese tasu eest, kuid see jäi ära. Teisipäeval 06.09 läksin kohalikku tööbüroosse, kuna seal saab arvuteid tasuta kasutada kui otsid tööd. Tädi oli juba tuttav, kuna üksvahe ma juba käisin seal niisama huvi pärast ja linnaga tutvumise käigus astusin sisse. Ei jõudnud veel kümmet minutidki olla kul leidsin ühe tööpakkumise, mis asus Warwickist 60 km kaugusel Stanthorpe'is. Helistasin ja uurisin: menüüs olid pikad päevad 7 päeva nädalas ning läbi hosteli käiakse tööl. Küsiti veel, kui pikk ma olen ja kust pärit. Vastuse peale küsis kohe, et kuidas mul suhted alkoholi ja narkootikumidega on, sest eelmine punt kodumaalasi olevat ohtralt joonud ja isegi üüriraha joodi maha. Elagu! 195 taala nädalas oli küll oluliselt kallim ja ilmselgelt polnud seal oma tuba ootamas, kuid kindel töö ja transport tööle oli olemas. Ütlesin, et õhtul tulen ja tehtud-mõeldud!

Saabusin õhtul ning mu uus elukoht on nüüd Stranthorpe ja Queensland Backpackers hostel. Kahjuks polnud palk kanafarmist veel õhtuks üle kantud, aga lubasin omanikule, et järgmine õhtu saab, sest ei tahtnud oma kriisikontot vägistada. Ta küsi ainult, et kas sobib kui ma saksa tüdrukutega ühes toas olen. Mis arvate, mis ma vastasin? Jälle kahe saksa piigaga ühes toas. Elame praegu kuueses majas, kus on oma vannituba, wc, kliimaseade ja isegi mööblit. Ning piigadega on alati tore, sest nad ei norska. Minu meelest peaks sisseregistreerimisel olema esimene küsimus, et kas inimene norskab ja siis vastavalt kas norskajad ühte tuppa panna või minema saata. Ma ei leia, et ma peaks norskajaid kannatama, kui ma magan nagu väike laps ja mind äratab väga vähe asju peale äratuskella

Töö ise on 8-17 ja töötame taas õunafarmis, kuid seekord ehitame ühte farmi. Nimelt kolm aastat tagasi oli siinkandis suur lumetorm ning kogu selle pere õunafarm hävines ning sellest ajast peale on nad uuesti üles ehitanud seda. Praegu tegeleme uute tugipostide maasse panemisega. Hostelist on veel kaks kutti ja kaks tüdrukut, kes seal samas farmis töötavad. Kutid ja mina aitama poste maasse panna ehk elan labidaga terve päeva. Võrreldes õunte korjamisega on see ikka ränk raske töö ja eriti mulle, sest mul on alati õnnestunud füüsilisest tööst kõrvale hiilida. Nüüd siis saan ilmselgelt kõigi viiliste eest. Esimese päeva lõpus käsi ei tundud ja oli see vist mu vanaema, kes ütles, et mul on naise käed. Näe on jah, sest hõõrumisest tekivad villid jube kiirest ja sõrmed muutuvad hellaks jube kiiresti. Õnneks pole siinkandis väga palav päeva ajal ja kuuldavasti isegi suvel pidavat siin suhteliselt leebe olema. Samas pole ka 10 nädalat mingit tööd teinud, eks siis tundub kõik raske. Vähemalt pole väga suurt tampi taga ja saab suhteliselt rahulikus tempos töötada. Praegu on eriti kiire aeg, kuna üks puuriga bobcat ja haaratsiga traktor on jube kõrge tunnitaksiga ning seetõttu töötame seitse päeva nädalas kuni postid on maas. Peale seda hakkame tuginööre ja muid asju tegema. Ilmselt ma jään siia nii kauaks kui võimalik ja praeguse seisuga peaks tööd jätkuma oktoobri lõpuni. Saan oma viisapäevi juurde ja ilmselt ka tehtud selle aja peale ning hiljem suunduda Cairnsi.

Täna on neljapäev ja sain oma kanafarmist palga kätte ning käisin laristamas muidugi, sest need samad kümme nädalat polnud sissetulekut. Makse pole ka veel tagasi saanud, kuid see peaks juhtuma järgmine nädal. Kuid kostitasin täna end hea ja paremaga ning teiset hostelielanikud olid juba huvitatud minu toa külastamisest ja degusteerimisest. Nüüd on töö ja sissetulek olemas. Linn ise on väike, isegi väiksem kui Watwick. Paar mäge on ka ümberringi, kuhu otsa võiks ronida, kuid paar nädalat selleks kindlasti aega ei ole. Paistab, et kujuneb rutiiniks töö-pood-söök-magama. Aga kuna Mikko tegi mu elu plaani mõneks ajaks ära või tegelikult andis mulle kindlustunde, siis kogu see töö ja elu on ajutine. Ning üldiselt läheb peale seda siin töötamist jällegi vaid paremaks kuna sihtmärgiks on ju Cairns.

Vähemalt leidsin siit hostelist ühe raamatu, mida võiks lugeda – Warren Buffetist „The Snowball of Warren Buffer And The Business Of Life.“ Esimesed peatükid on mind juba haakinud. Ah, muide, ma arvan, et Austraalias olles olen lugenud rohkem kui ülikooli ajal kokku, mis on väga hea. Lihtsalt raske on mingit head raamatut leida. Käisin Warwickist raamatukogus uurimas, et äkki saaks laenutada, aga seal peab liikmeks hakkama ehk 50 taala maksma. Ma köhatasin ja lahkusin. Surfersis lugesin Dexteri kolm raamatut ning tõesti peab sarja tõsisemalt käsile võtma. Ma ei tea, kas on hea või halb, aga mõned Dexteri ja Dark Passangeri mõttelennud tekitasid deja vu tundeid. Veel võin soovitada Andre Fowler „The Most Dangereous Man In The World“, mis räägib Wikileaksi loojast Julian Assange'ist ja Wikileaksi loomisest. Mulle meeldis ka Andrew Mcgahani „Underground“, mis algab tuumapommi lõhkemisega Canberras. Ja ma vist olen maininud kuskilt, et mu absoluutne lemmik on nüüdsest Luke Rhinehearti „The Dice Man“, mille esimesed 15-20 peatükki olid nagu väljalõige mu elust enne Austraaliasse tulekut. Noh, kui välja arvata, et ma pole rikas New Yorki psühholoog, aga palju mõtteid, mis seal raamatus läbi käisid ja rääkimata elamine Täringureeglite järgi on palju juurde andnud mulle.

Ah pilte pole küll jagada praegu, aga tegutsen selle nimel. Mõnda aega pole ma enam nii aktiivne internetiavarustes. Eelmine nädalavahetus oli tore nendega, kellega Skype'is ja Lõustakas jutustada sai, eriti oma Tulevaste Laste Emaga. Ma muutsin oma netipaketi ära kolme dollari päevadeks ehk maksan kolm dollarit päevas kui kasutab, kuid see on piiranguteta. Kõlab hästi kuni leiad end kohast nimega Stanthorpe ja netikiirused on umbes samad nagu meil sissehelistamisega – 20 aastat tagasi. Vähemalt sain Surfers Paradise'is väga palju hea ja uut muusikat hankida, sest enne seda polnud erilist võimalust. Õnneks on see suvi olnud helde hea kraamiga ning kui miski muu mul head meelt ei tekita päeva jooksul, siis õhtul saab salaja teki all muusikat kuulata. Kes vihjeid tahab, siis andke teada.


Thursday, September 1, 2011

Tere kool

Nägemist Surfers Paradise, tere Warwick!

Tormav Broadbeach
19-21.08 toimus Broadbeach Jazz Festival, kuhu ma vapralt tõttasin, et midagi põnevamat kuulata kui kohalikku klubisodi. Huvitavaid elamusi muusikameeltele sain kindlasti, kuid kahjuks oli ilm üsna heitlik ja tormine ning seetõttu ehk polnud päris festivali tunnet. Veider (või Surfersi Paradise'i poolt vaadatune mitte) oli see, et ma olin sisuliselt ainuke noor sellel festivalil. Ma arvan, et koos minuga oli kõigi muusikasõprade keskmine vanus umbes 70 aastat, minuta 75. Queenslandi noortebändid olid üsna asjalikud ja Claire Walters on kõige armsama häälega laulja üldse.


Rennat ja kolm blondiini.
See nädal möödus sisuliselt tormivarjus istudes, kuna tsüklon tuuseldas. Tugev tuul ja palju vihma terve nädal. Alles reedel sai taas randa minna, kuid laupäeval jällegi sadas. Hostelis käis nagu ikka palju erinevaid huvitavaid kodanikke läbi ja osadega sai rohkem tuttavamaks, teistega vähem. Paar huvitavat kontakti sain ka kui peaksin Cairnsi kanti jõudma. Kuna väljas polnud suurt võimalust viibida, siis võtsin käsile tööotsimise, sest rahad lõppemas ja peaaegu kümme nädalat reisitud ja rannas puhatud. Võtsin ühendus paljudega nii eposti kui telefoni teel. Tagasihelistamist ja kirjadele vastamist polnud muidugi mõtet loota ning seetõttu käisin ise varvastele. Ning pärast paaripäevast erinevate töökuulutuste kogumist ja uurimist hakkasin laupäeval helistama ning teise kõnega õnnestus saada farmi tööle, seekord kanalasse. Saab kindlasti huvitav olema. Laupäeval teatasin ülemusele ja vastuvõtu- ning majapidamispiigadele ning kurbusega jätsin nendega hüvasti pühapäeva hommikul. Mõnes mõttes on hea lahkuda, kui inimesed ei taha, et sa lahkuksid, sest siis asja õigesti aetud. Igal juhul olen ma sinna hostelisse tagasi oodatud. Oma lemmikpiigat kahjuks ei näinud, kuna ta oli puhkusel, kuid ilmselt tuleb Itaaliasse minna. Ta oli jube kuri, kui ma ilma hüvasti jätmata lahkusin.

Sõitsin Brisbane'i rongiga ja käisin linna peal paar tundi. Vastab tõele, et Brisbane'is suurt midagi pole teha, aga olgem ausad, ma olin seal vaid 3 tundi. Siltide järgi pidi nädala pärast hakkama Brisbane'i festival, kuid kahjuks olen ma sel ajal keset metsi sellises kohas nagu Warwick.


Warwick

Uus kodu
Jutu järgi pidin elama asuma hotelli, mida ma muidugi ei uskunud, kuid tõsi see on. Hotelliomanik tuli bussijaama vastu mulle ja kolmele prantsuse kotkale ning tõi hotelli. See pole nüüd teab mis luksushotell saunade ja spaadega, aga selline vanem hubane väikehotell. Nädal eest maksan 120 taala ning elamiseks sain oma toa kõigi mugavustega (kapp ja kraanikauss). Warwick ise on pisike koht, 13 000 elanikku ja täpselt samasuguse ülesehitusega nagu enamus väikelinnasid. Kesklinn, äärelinn, sirged tänavad ja suurt midagi vaadata. Vähemalt on Warwick veidi ilmekam, kuna linnal on siiski 150 aastane ajalugu ja tükikesi vanalinnast vedeleb linnapildis. Eks lähiajal kuuleb ja näeb, mis siin teha on. Siia sattusin töökuulutuse tõttu, mis lubas tööd kanalas, mille pani Gumtreesse see sama omanik, kuid ta alles õpib seda asja ning seetõttu pingutas ta väheke üle. See tähendab, et ta ajas kokku siia 13 inimest, kuigi kanalas on tegelt vaja viite. Kuuldavasti olevat grupp eestlasi siit läbi käinud ja neid olla kiidetud ning ma olin automaatselt heas nimekirjas. Joan ehk hotelliomanik rääkis mulle kohalikust elust ja andis paar firmanime, kes siin logistikaga tegelevad, sest üks neist otsib parajasti kedagi. Täna käisin tööbüroost läbi ja jätsin neile oma cv ja andmed. Esimesel õhtul pakuti mulle veel 7 erinevat hiina rooga, kuna ma olevat näljase näoga olnud. Ju siis vist!
Kanala asub 45 minutilise sõidu kaugusel kahjuks ja töökorralduse tõttu töötame hommikul kella kuuest kella neljani õhtul. Ehk siis taaskord ärkan enne 5 hommikul nagu vanadel headel aegadel. Tööpäevad on 10 tunnised ja tänase seisuga olen kolm päeva tööd teinud seal. Praegu tehakse ettevalmistustöid järgmiseks hooajaks. Praegu olen igasugused vähem ja rohkem kanasitaseid töid teinud, kuid peamiselt survepesu nii väljas kui sees, kuna pikk poiss ju ulatab. Esimesel päeval haises päris koledalt, aga enam ei tunnegi peaaegu, hommikul korraks enne kui tuppa astume. Vähemalt on varustus ja vahendid olemas, nii et pole vaja enda uhkeid riideid määrida. Palk on 20 taala tunnis. Ühesõnaga mõistlik variant paistab siin olevat, kui korralduspool hotellis välja jätta. Töötajaid on rohkem, seega osad saavad kolm päeva nädalas, osad neli päeva. Eks me näe, kuidas see supp maitsema hakkab. Vähemalt saab veits teenida ja kui asjad lõunasse kisuvad, siis tuleb lahkuda.

Saturday, August 20, 2011

For them unable to speak Estonian


Yes, I have been slacking off writing about my adventures in Australia and I am sorry for the few who actually read it. I going to make up for that now. Although people I have met are continuesly impressed with my English this blog entrance for English speakers won't be as detailed as Estonian one. Time to learn Estonian in other words. And I couldn't care less about typos.

Mooroopna

Anyho, last English recap ended somewhere me heading to work in the apple orchard picking apples. So I ended up in a small place called Mooroopna which basically is a place in the middle of nowhere next to nothing. It is also called the Fruit Salad city because the most common industry there is agriculture. Lots of fruit being grown and also a lot of packing sheds around there to provide work.

I moved into a hostel whose manager was kind enough to find jobs for most of the people who stayed in the hostel. The hostel wasn't really much, but it was cheap and transportation to work was also provided. We lived there with a few Europeans and loads of Asians at first, but a week after arriving there it was me, a Finnish dude and two Germans left and rest of the 40 people were all from Asian countries like Hongkong, South-Korea, Japan. Work was quite easy and brainless apple picking. After first week we began to go to work together with some Koreans as they had a car. We worked in pairs and my partner was also Korean. Days were always 8 hrs and we had two short breaks and a half an hour lunchbreak. We mostly picked apples called pink ladies which are really fragile when they are ripe. Can't squeeze or drop them else they get bruised and lost their commercial value.

I worked there five weeks total and got some money saved to travel upwards. Over the five weeks I befriended with the nice German couple Nancy and Sebastian. I think my knowledge of German language also helped, but we got a long well and went fishing and shopping together. Also did a little sightseeing although there wasn't much to see in that area. So one day we came to an idea to travel up to Brisbane together. As they had a car and I was a worthy companion then it was the plan to be done. So we agreed to meet up in Melbourne on the 17th of June. Since my apple picking was over 3 before I had to come up with a alternative plan to spend my time and not waste money on that. As I didn't really want to go back to Melbourne I decided to look around in Gumtree and see if there is any work available for this period. Extra money is always nice right? Instead of work I found two ladies who were offering food and accomodation for a few hours of work per day. So I called them and so my travles took me to a place called Numurkah.


Numurkah

My nice German friends took me to Numurkah which was like 30 minutes drive from Shepparton. We said our goodbyes and were to meet again in 3 weeks in Melbourne. Next 3 weeks I lived with two ladies Vesna and Manni. Vesna had bought a house a while back and there was some things to be done around the house and that is why they looked for people to help. I helped mowed the lawn, tossed some chunks of wood away, carried sawdust and build a home network with all connected into a wifi as for the biggest things. In exchange she cooked the most gorgous meals I have ever had since moving away from my mom. Vesna also showed me what UFC was and got me hooked to that. We watched the seasons and I taught her how to get the new fights and series from the internet. She was happy about it, but I am afraid I might have killed her social life. I also met quite many local people and got to know them. Especially good neighbour Cleve who was building an awsome model train track system into his back yard. This is something I am going to do one day also or well something close to that awesomeness. During the times there I also started going running and to the gym as my foot was getting better from the broken ankle I had in February.

Threee weeks passed rather quickly and soon came the time to leave to Melbourne and meet up with the Germans to start our Great East Coast Tour. We had already written down and drawn a map of places which we would like to see. Germans with a plan you know!

Canberra

First leg was to get to Canberra one day which we succeeded. It was cold and boring, but the only good thing was the sauna in the hostel we stayed in. Not a real sauna tho, just a room they heat up to 60 C and then think it is awesome.

Blue Mountains

Next place we decided to go to was Blue Mountains. It is a mountain range, but I wouldn't really call it mountains. Lots of good hiking tracks and beautiful views. The evening we arrived there it was snowing so camping was out of the question. Again we had to choose a hostel and we went to Katoomba YHA. The next days we hiked several tracks and tried to see a much as possible. First track was the hardest or maybe it felt hard because I hadn't really done that much sports past months. Blue Mountains is a place I recommend for everyone to visit. And not only just to take picture from Three Sisters and go away.. We were really lucky with the weather after the first day since it was all sunshine while we were there. I know now that two weeks after we left there was a huge storm and lots of snow.

I let the album speak for itself: pictures from Blue Mountains.

Sydney

Ah Sydney, my new favourite city. Not that I have seen all of them, but still. On the first day we did a obligatory tour from the Opera House to the bridge and Darling Harbour which is a place where I could spend my whole life. I was THIS close to jump into the water in the harbour since it was too hot that day, but one lady told me the fine is rather large so I reconsidered. Sydney is so spacious and green and feels even kozy I would say. Second day was kind of rainy and so we visted the Powerhouse Museum which was a quite awsome display from first trains in Australia to the space program.


Myall Lakes

Myall Lakes National Park was our next camping site. We arrived there a week after it was flooded so it looked quite sad at first. But realizing that the ocean is right over the dunes then we were quite happy. The weather again was generous and got to walk in the rainforest, but not too far since it was still flooded. Also tried to fish at the lake and ocean, but since the water was still high in the lake didn't catch anything. Sebastian got something from the ocean, but I can't recall the name. I met a local guy Wayne who was also fishing and well it all started with me giving a piece of broken class to him to throw away later. He offered me a beer and next thing I know we were touring around his hometown and did some sightseeing. Good Australian campers boughts us a huge salmon and some other fish they had caught so we had great feast one evening and I was the masterchef. We also managed to see dolphins and whales!


Our next stops included beautiful cities next to the ocean such as Port Macqauire and Byron Bay. I wasn't really enjoying them, but probably they are a lot different in the summer time. Lots of idiot drinking kids around who have little respect of others. We stayed in hostels in both places and did some sightseeing. We also visited some other places such as Sealed Rocks and some other one the way to Green Mountains.

Green Mountains

Green Mountains was another nice national park with quite many bushwalking tracks and beautiful views. The forests were more like rainforests now. I did a tour on my own there on the first day which was for warmup. The next day we chose a 19km track, but I stayed a bit behind in the beginning and took a wrong turn. So I added and extra 6 km for giggles. You know it is bad if you start to recognize the trees in the rainforest. But then again I got to walk in peace and my German friends were too chatty anyway so it kind of worked out well.

We made a 3 day camp in a place near Nambucca right next to a shallow river. We had good neighbours there who invited us over to their fire the first night we arrived. That was great since it was bloody cold even for me.

After that we aimed at Mount Warning to be the first to see the first sunrise in Australia. We climbed the mountain twice in 20 hours. Once during the day and the other time during the night starting at 4 AM to be up there before sunrise. It was quite scary at first to climb a mountain in pitch black, but awesome when we got up there. And to see the sunrise from that place is just breathtaking.

Pics:

Gold Coast

Gold Coast and Surfers Paradise was the place we wanted to see next. Endless beach and tall buildings are just a great mix here. Seeing the beach here I decided I stay here instead and not go to Brisbane. I managed to find a job in a YHA hostel here to work for accommodation. I had busted my travelling budget anyway so that would save me a lot of money and I don't feel like going to work yet. Been here a month now and all the hostel workers are really great and friendly with me. But unfortunately all good things come to an end and I am looking for a farm job now to get some gold to travel further and also get the minimum days required for a 2nd year visa. Oh, and I met Chuch Liddell!

Wednesday, August 17, 2011

Hostelielu osa 3: rannavolle !

Esimene pilves päev

Kolmapäev 10.08. Pärast kuude pikkust paranemist ja neljanädalast ootamist ja otsimist leidsin esimese pundi, kes võrkpall ja võrku omas ning isegi natukene palli käsitleda oskas. Viis kuud tagasi väänasin hüppeliigese ja nüüd siis oli esimene kord palli käes hoida ja unustatud liigutusi meenutada. Tegemist oli kohalike ülikoolitudengitega, kes vahel rannas aega veedavad. Kõik oli puha Euroopast ning ei ühtegi austraallast. Soome, Saksamaa, Norra ja Holland oli vapralt esindatud. Esimeseks võrkpallmänguks sobis küll sel suvel/talvel. Sai natuke sööta ja liiva sees hingetuks joosta. Olen viisakalt trenni teinud siin ollles, kuna vaba aega on ju küll ja rohkem, nii et vorm väga kehva polnudki. Pehme ja sügav liiv tõmbas küll korra hingetuks, kuid pärast kolme geimi oli juba soe sees. Löök ja blokeerimine olid muidugi masendavalt kehvad, aga küll need ka tagasi tulevad. Samas langev serv on ikka käe sees. Pärast mängu vahetasime kontakte, et kui nad kunagi veel tulevad mängima, siis andku teada, kuid nagu ma nüüdseks tean, siis ei helistata Austraalias kunagi tagasi. Ma panin isegi Gumtreesse kuulutuse, et kui keegi tahab rannavollet mängida, siis andku teada. Üks piiga isegi kirjutas ja andsin numbri tallegi, kuid arveke ära, kas ta kunagi helistas?

Reedel läksin taas randa ja leidsin eest kaks noormeest ja nende isa, kes harjutasid võistlusteks. Tase oli üsna hea ja astusin kohe ligi, et äkki saaks mängida. Aitasin neid natuke harjutustega ja tegime sooja ning saime päris kõvad viis geimi lõppkokkuvõttes. Isa käest kuulsin, et nad mängivad ka nädalavahetusel teistel väljakutel Broadbeachil, kus hommikult 9-12 on algajate võrkpallitrenn ning väike turniir. Leppisime suusõnaliselt kokku, et saame laupäeval seal kokku ja teeme kõva lahingu. Reede õhtul olin taas grillmeister ning see oli esimene kord, kus ma endaga ise ka rahule jäin ja kellelgi paha ka ei hakanud. Õhtul mängisime pikalt Regina, Silke ja Baryliga (kes samuti töötavad hostelis majutuse eest) hiina turakat ning neile väga meeldis. Väike vein ja woodstock ka sinna kõrvale ning väga lõbusalt läks kogu õhtu.

:D
Laupäeval viskas härra hostleiülemus mind Broadbeachile, mis säästis mind tunniajasest jalutamisest. Kokkuleppe kohaselt pidime umbes kella 13 paiku kokku saama ja mängima, kuid jõudsin juba kell 11. Niisiis oli mul võimalus näha, kuidas harrastajad mängivad. Kahjuks polnud peaagu ühtegi mängumees, kellega oleks tahtnud mängida pikemalt kui geim. Üks vene kotkas astus kohe ligi ja küsis, et kust ma olen ja kas mängida tahan. Nimeks Ivan ja Peteburist ning teadis Eestit väga hästi. Tegime temaga kaks geimi mingite suvaliste vastu ning sain juba soojaks. Noorkotkaid ikka polnud veel näha, seega tegin seal harrastajatega kaks geimi lisaks, kuid pinget polnud eriti. Kell sai jub 14 ning esimest korda sain tunda vihma Surfersis. Saksa piigad jõudsid ka selle aja peale minu juurde ja kuna polnud kedagi näha, eks üldse mängida oskaks, siis võtsime ette kodutee.

Suurem plaan on nüüd selline, et see nädal võtan end käsile ja otsin kuskile mõnusasse farmi tööotsa, mis asuks põhjapool. Naljakas, et mulle helistasti ühest Eesti riigiasutusest ja kutsuti intervjuule. Polnud üldse paha ettepanek ning neiu ütles, et kui kunagi tagasi tulen, et siis kindlasti ühendust võtaksin. Tegin ka tuludeklaratsiooni ära, kuid selle töötlemine võtab veel umbes 1-3 nädalat ning sealt peaks natukene tagasi ka saama. Hooaeg algab septembris ning juba praegu otsitakse farmidesse töölisi. Ütlesin ülemistele ja koristuspiigadele ka, et ilmselt kahe nädala pärast liigun suunaga põhjapoole ning vastuseks öeldi, et ära veel mine :(