Liikuv pilt 2

Valik pilte viimasest poolest aastast Austraalias. Pikem tagasivaatav blogipostitus tuleb hiljem.

Jaanuar-Veerbuar-Eestimaa

Türistid.

Pole ammu kirjutanud, sest olukord pole väga muutunud. Puhata eriti ei saa, sest sporti on rohkem tehtud kui ma oleks ette kujutanud. Päevad mööduvad rannavolle, golfi, ujumise, lainetemurdmise, surfamise, tennise, rattasõidu ja jooksmise taktis. Õhtuti on nüüd vaba aega ka rohkem, sest töötan hostelis üle päeva. Jaanuaris sadas küll üksvahe 10 päeva jutti, aga see oli köömes. Võtsime ka ühtede eesti kodanikega (peamiselt heledapäised daamid) vahel head ja paremat ning käisime rannas ilma lõkketa muusikat kuulamas ja nalja viskamas. Ei leia just tihti kodanikke, kes teavad, mis Noisia tähendab. Raitsiga oleme veel käinud laineid murdmas kui rannad suletud ja lained kõrged ning jaapanlasi upub 3-4 päevas.

Peale vihmaperioodi olin taas valmis liivas hullama, kuid ühel õhtul linnavahel üritasin daamidele muljet avaldada ning vigastasin selga. Vigastus sama nagu mul nii mõnigi kord on juhtunud, kes teavaad, aga kordades hullem. Kaks päeva ei liikunud kulmud ka mitte ja valuvaigisteid sõin grammides, mitte milligrammides. Vastuvõtu tüdruk Frankie leppis mu eest enda ostepaadiga aja kokku ja läksin tema juurde. Pikk jutt lühidalt: tundus palju hullem kui oli ja mees lükkas närvid ja lülid paika. Lähemalt ei hakka lahkama praegu, aga mutetsemiseks pole põhjust.

Austraalia reis on lõpusirgel. Just broneerisin hosteli Kuala Lumpuris ja nädala pärast asun sinnapoole teele. Arvamused ja kokkuvõtte jms kirjutan kui aega saan, sest palju on kirjutada. Pealegi ma võlgnen reisikirja farmielust tegelikult.

 

Golfiguru 1.0

Okou

All, vasakul, tutt.

Pisikesed poisid.

Soul laineharjalt

Jõu- ja iluvõtted.

Pärast vihma enam kuiva jalaga ei saanud.

Kullarannik peale tormi.

Gold Coasti Golfieliit.

Rannavollelaager.

Surfilaager, nõrgem klass.

Surfilaager, tugevam klass.

"Tehke ilus nägu!" ehk eestlased.

Vabal ajal tassin tänaval naisi, hetkel Triinu.

Daamidega liival.

VSOP

Neljas nädal puhkust jookseb siin paradiisi äärel jälle. Põhiliselt oleme Raitsiga käinud kohalike vollemängijatega vollletamas peaaegu iga päev, kui just pole olnud ulme tuul või vihmane. Vihma on visanud vaid paaril päeval, aga üldiselt on täielik suvi soon 25-32 kraadi. Paar korda oleme Raitsiga ka rõdult kala püüdnud ja golfi mängimas käinud ning täna proovisin üle pika aja taas tennist. Pärast mõnepäevaseid spordilaagreid olen ka paar päeva niisama rannas vedelenud ja "puhanud". Kaks päeva olen ka surfilauaga käinud lainete vahel, aga kaks võimalust on nüüd: kas ma olen saamatu või lihtsalt pean rohkem harjutama. Igatahes golfis on mul väga hea tunnetus ja kui nüüd tehnikaga ja teooriaga natuke vaeva näha, siis võiks minust asjagi saada. Igatahes sain kiidusõnu kuulda, kui ma elus teist korda golfi mängides tegin Raitsile ühe punktiga ära (handicap muidugi). Mõni päev algab volle juba 7:30, sest peale lõunat kisub nagunii tuuliseks ja osad peavad tööle minema. Üks päev tegin 10 km rattaga volleplatsideni, 4 tundi vollet, siis 3 tundi golfi ja 12 km rattaga koju ning järgmine päev oli rannalebo.

Aastavahetus oli rahulik, õhtul tegin 23ni hostelis tööd ja võtsin napsu uus-meremaa perega, kes mind väga külla ootab nende juurde. Seejärel linna ja sain kokku Elina ja Karliga taaskord, kes ka peale jõule minu juures hostelis viibisid. Aastavahetuseks sain siia Oti, kes tuli ka aastavahetust tähistama. Hiljem jõlkusin rannas ja vaatasin ilutulestikku koos vollekuningatega ning päris hiljem Raitsiga käisime kõrtsus. Aasta alguses astus siit läbi ka Hulkur Rasmus, kellega rannas kokku saime ja muljetasime Austraaliast. Võib vast lisada, et ma olen Smurfaris juba liiga palju eestlasi kohanud. Suvalises baaris on alati mõni eestlane, rääkimata rannas või tänaval.

Üleeile panin oma kojutuleku ka paika ja praegu on seis selline, et 20.02 alustan koduteed siitsamast Kullarannikult. Esimene nädalane peatus on Kuala Lumpuri ja sealt edasi London, kus seekord olen vaid natuke ning siis Amsterdam kolm päeva ja Lõuna-Hollandisse olen ka minemas. Täpset Tallinnasse saabumist ei tea veel, sest lihtsalt pole broneerinud veel midagi. Kolm tundi kolasin ja otsisin ning kokkuvõttes sain 550 euriga kuni Amsterdamini, mis on oluliselt odavam kui ma alguses planeerisin. Teisest küljest ei saa ma paari soovitud ettevõtmist teoks teha, sest järgmised reisid vajavad ka finantsi. Ega ükski asi siit ära ei kao, kuigi 2012 on kellal nüüd. Jõuab veel igale poole! Paar pilti ka:

Vollekunnid

Mis lained? Ei tohi ujuda.. ?

HAMMERTIME

Töölaagri lõpp ja jõulud rannas

16. detsembril oli viimane tööpäev, kui saapad ja püksid jalga ja selga panin. Ka ilm oli seda nägu, et siin tulen kiire lõppmäng. Peale lõunat saimegi kodupoole asuda, sest liiga tihedalt viskas vihma. Jätsin kogu pererahvaga hüvasti ja tegin piltigi, et oleks ajalooraamatus midagi vaadata. Kokku kolmteist ja pool (13,5!) nädalat töötasin härra Savio farmis ning kogemuse võrra kindlasti rikkam. Alustasin tööd kui ehitasime uut õunaaita ja panime poste maasse, seejäreld vedasime traate ja kinniasime noored puud nende külge. Järgmine suurem töö oli õite ja õunte harvendamine, mida tehti kokku neli kuud ja natuke rohkemgi. Aga sellest ajast tegin ma kõiki muid töid, kus abikätt oli vaja. Parimad päevad oli vast need, kui traktoriga sai ringi kärutada ja saetud õunatpuid metsa vedada. Samas kivide õhkamispäevad olid ka üsna lõbusad. Sai teha rasket tööd ja niisama looderdada, kuid leidsin endas selle eestlase visaduse, mille ma arvasin juba ammu kadunud olevat. Kokkuvõttes lahkusine heade nootide saatel ja loodan, et see hea tunne oli kahepoolne.

VSOP

Hostelist lahkumine oli ka veidi kurb, sest olin ma seal üks kahest vanimast olijast koos inglise piiga Chloe'ga, kellega ma sain algusest peale hästi läbi. Tegime koos süüagi ja tänu temale tärkas minuski kokkamise pisik. Veel ei tea, kas päris suureks kasvab, kuid idaneb siiski. Reedel oli küll viimane tööpäev, aga laupäevaks rihtisime koos kolme teise pesast lahkuva kotkaga lahkumispeo. Pühapäeval lahkusime neljakesi Brisbane'i suunas. Väikene paraad ja ärasaatmine tegid südame natuke härdaks, aga see on reisimise võlu ja valu. Kui inimesed on kurvad lahkumishetkedel, siis tähendab, et olen hästi teinud.

Kangru tänava pelmeenid

Brisbane'is kolasin natuke linna peal ja käisin kohalikus „linnarannas“, kuid nagu eelmine kordki ei suutnud ma seekord ka midagi ärevat leida. Kuigi inimesi tundus olevat oluliselt rohkem kui eelmine kord, siis ei aidanud seegi. Ühesõnaga suund Smurfiparadiisi. Poolel teel andis Raido teada, et ta teeb pelmeene ja olen oodatud sinnapoole. Rohkem polnud vaja küsidagi. Viskasin kotid hostelisse ja esimese bussiga teisele poole Smurfi ning vana maitsva Kangru tänava retsepti järgi tehtud pelmeene manustama.

Esimene nädal Smurfis oli nagu Võsul puhata. Esimesed kaks päeva otsustasin, et süüa võib keegi teine teha ja sõin kõike head paremat hommikuks-lõunaks-õhtuks ning vedelsin rannas. Alustades Belgia pannkookidega hommikuks ja lõpetades sushiga õhtuks. Kolmapäeval mõtlesin, et lähen uurin kohalikke võrguväljakuid ja leidsin eest pool piiga, kellega kohe paari võtsime ja volletama asusime teiste kodanike vastu. Sain ka kohalike vollekunnidega tuttavaks ja ootavad väga, millal me Raitsiga neile koti pähe tõmbame. Muidugi pole Raits ju palli hoidnud käes juba aastaid, kuid mees näib vormis. Kui tal nüüd puhkus algab, siis lähme vaatame, mitu kulda koju saab toodud. Neljapäeval ja reedel sai samamoodi vollet mängitud. Kuigi ilm polnud teab mis päikseline, siis volletamiseks oli ideaalne, tuul häiris sutsu.

Laupäeval, jõululaupäeval kusjuures, väsinud, magan mõnuga ja ühtäkki kuulen, et keegi mängib akna all pilli ja laulab. Samas hea, kui päeva maha ei maga. Ajasin end üles ja käisin isegi turul ning võtsin banaanileiba ja passion fruit'i. Ja Raits siis küsis, et mis teen. Ütlesin, et söön. Aga palju parem oli ju Raitsi juurde minna, kala püüda, ookeanis pilte teha ja verivorsti süüa. Selline mu jõululaupäev oligi, luuletus kõrvale ja pildid selgituseks.

Jõulud 2011

Mäletan neid aegu,
teistsuguseid kui praegu.
Kui olid põhjapõdrad ja saan
ning lumest rääkis ilmajaam.

Jõuluõhtu möödus rannas,
tuul surfilaudu randa kallas.
Aga õhtuks ikka verivorsti,
sealiha ja head morssi.

Särk, plätud ja lühkarid -
neid kolme vaid vajangi.
Lumest miskit pole kuuldud,
mul ilmselt on luulud!

Vanasti oli lumi, põhjapõder ja saan. Nüüd on liiv, känguru ja surfilaud.

Jõululaupäeval kalal.

Kirju kala.

Raits puhastab kohalikku angerjat.

Jepjep

Uus pesa

Minu rand.

Austraalia peakokk

Olukord on siis niisugune, et elan sadamas hostelis, teen kuni paar tundi õhtul tööd siin ja saan tasuta elada. Kui eelmine pühapäev sakslastega siin veel jalutamas käisime, siis nägin kuulutust, et otsitakse inimest, kes teeks õhtul kuni 2,5 tundi tööd ning vastutasuks saaks hostelis elada. Õhtune töö on sisuliselt hostelile pilgu peale viskamine, toolide ja laudade korrastamine, prügi välja viia ja grillõhtutel saan peakokk olla ning muud näputööd. Vahel on vaja pesuruumis ka toimetada, aga tüdrukud on siiani leebed olnud. YHA hostel on minu kogemuste põhjal kallim kui teised ja seetõttu on siin vähem idioote ka. Rand on 100 meetrit ja kai pealt vettehüppeni umbes 20 sammu minu uksest. Kodurand on kesklinnast umbes 4 km ehk paras jalutada. Teisisõnu elukoht on mõneks ajaks olemas ja pärast grillimistõhtut peakokk minuga on elukohta mure kotis. Nüüd võiks siin lähedal mingi tasuva töö ka leida. Härra ülemusele ma istun ja teised põhikohaga töötajad on ka minuga rahul siiani. Südamliku kokkuleppe kohaselt oleks viisakas, kui ma siia vähemalt kolmeks nädalaks jääksin. Sobib vabalt, lihtsalt pean veidi aktiivsemalt mingit tööpoolist otsima. Samas elamine ongi kõige kulukam mu eelarves, süüa võin üsna hõredalt kui vaja. Hosteli nädal on muidu vist 190 taala ja väga viisakas hostel on ka.

Õhtuti olen jooksmas käinud rannas ja reedel käisin linnas diskosid vaatamas. Kahjuks peab tõdema, et Surfers Paradise on ikka masendavalt kommertsliaseerunud linn. Klubide kui selliste ainus erinevus on turvamees ja nimi. Muusikalist erinevust pole üldse ja seda muusikaks nimetada on muidugi vale, aga saate aru küll. Rahvast on küll igast maailma otsast, aga kultuur on selle linna maha jätnud. Isegi mingit mõistliku elusmuusika kohta pole leidnud veel ja kohalike ning hostelirahva juttude järgi ei tasugi siin midagi sellist otsida. Kuna meil käib hosteli ja linna vahet oma buss, siis olen sellega igal hommikul randa sõitnud, seal lugenud ja muusikat kuulanud ning seejärel väikse ookeanilainete murdmise teinud. Esimesed kaks päeva kutsus vetelpääste mind korrale juba, sest ujusin liiga kaugele. Mulle meeldib ujuda kahe laine murdumise vahel, kus on tasasem ning saab hulpida ja ujuda. Kolmandal päeval ütlesin kohe rannavalvepoistele, et ma lähen sinna kahe murdekoha vahele ujuma ja ärgu minu pärast muretsegu, kui ma just kätt ei tõsta. Selle peale nad ütlesid, et eks me vaata, kuidas sa ujud. Lubasin vaid, et kui külghoovus mu lippude vahel liiga kaugele kannab, siis tulen ise välja, pole vaja päästma tulla. Ehk siis 2-3 meetriste lainete keskel olla on päris äge.