Traat, labidas ja ämblikud

Kontor

Nädal on läinud töiselt ja lõbusalt. Postid maas, traadid veetud, sodi koristatud ja nüüd kinnitame noori istikuid traatidele, et need laiusesse kasvaksid ning rohkem õunu „toodaksid“. Õunapuud õitsevad ja päike põletab. Stanthorpe asub merepinnast umbes 950 meetri kõrgusel ja seetõttu on Päike intensiivsem. Samas temperatuur on päeval 25 ja öösel langeb kuni 5 kraadini. Päikesekreem ja vesi on suurimad sõbrad päeva ajal. Vaese mehe jahutust teen ka ehk teen pea ja mütsi märjaks ning kõik on bro.

Põrr põrr

Igaljuhul on meil õunaaias raskemad tööd tehtud: postide mahapanek oli suhteliselt lihtne võrreldes 200 meetriste traatide vedamisega ning postidele kinnitamisega. Lisaks veel väiksemad tööd nagu niisutusvoolikute paigutamine ja koristamine. Järgmised nädalad ilmselt kinnitame noori istukuid tugitraatidele, mis on kõige lihtsam töö, lihtsalt võtab aega. Kuid põnevust jätkub, sest kõik (tegelt ka KÕIK) puud on ämblikke täis ja järgmine tööpäev võtam kaamera ning jäädvustan nii palju kui suudan. Õnneks pole need mürgised, suured ega ohtlikud, aga tüütud sellegipoolest. Samuti on õunaaeda renditud mesilastarud, et tolmendaline toimiks. Mingil põhjusel meeldin ma neile mesilastele, sest tihtipeale armastavad nad minu mütsil või õlgadel aega veeta. Tänase päeva rekord näiteks oli kolm mesilast mütsil. Nad pole agressiivsed ega muud säärast. Vaatasin pikemalt, mida nad teevad ning tundub, et nad puhkavad mu peal jalga ja pesevad ennast nagu kassid. Olen loobunud nende eemale peletamisest juba ja kuna nad siiani pole nõelanud, siis las jääda nii.

Nori meest, mitte mehe mütsi

Töötame mõistlikel aegadel 8st 17ni üldiselt, lõuna tund aega keskpäeval, mille me reeglina veedame süües ja pikutades. Praegune töökorraldus võimaldab ka muusikat kuulata ning kui meil rumalad ideed otsa saavad, siis kuulame muusikat. Vahel alustame hiljem, vahel lõpetame hiljem, kuid näiteks ühes juurviljafarmis töötavad kodanikud 6st 18ni iga päev. Ühelt poolt võiks ka samamoodi lahmida, et rohkem raha saada, aga võib ka ju rahulikult võtta. Palk on soliidne vähemalt, tunnitasu ja 19,2 taala/tunnis. Ning vaatamata esimese nädala raskustele olen praegu peaaegu iga päev tööd teinud. Laupäev oli vaba ning viimane kolmapäev, sest ülemused ei tahtnud, et me ilma järelvaatajata töötame. Ühel päeval käisime radaritorniotsas ajaviiteks ning et eputamispilte teha.

Noortega jõe ääres

Üks saksa piiga tahtis kangesti kalale minna ja laenasin hosteliomanikult õnge ning läksimegi. Muhvigi ei saanud, kuid leidsime paar kohta, kuhu võiks teinekordki minna. Teisipäev on siinmaal „odav teisipäev“ ehk paljud asjdad ja toidud on suure allahindlusega ning sel päeval käisime hosteli rahvaga pitsakas. Kui aus olla, siis see oli mu esimene pitsa, mis ma Austraalias sõin. Kurb on muidugi see, et Halliku pitsale ilmselt pole mõtet võrdväärset otsida. Kolmapäeval olid osadel inimestel ka vaba päev ja istusime hostelihoovis ning pakkusin välja, et lähme kolame kohaliku künka otsas ja raudteesillal. Tehtud-mõeldud! Pärast istusime kiirtee ääres kuni üheni öösel, mis meie jaoks on juba palju ja olime mõnusad. Pildimaterjali seekord jätkub.

FB albumilink Warwicki ja Stanthorpe'i piltidega.

Eestlane vees, teised ei julgenud

Künka otsas, daamidega

Töökotkad

Queenslandi jänesetara

"Are you attracting bees with these shorts or what?"

Stanthorpe'i elu

Midagi drastilist juhtunud pole ja pilte ka pole hetkel lisada. Õinaaita ehitasime kaks ja pool päeva, sest sadama hakkas. Selle nädala alguses pidime hoolega tööd tegema seal samamoodi, aga tuleb välja, et nad ei oska oma „tootmist“ planeerida. Seega olime olime tööta kuni täna, kolmapäevani. Samas käisime ühe piigaga kahel vabal päeval ühe hobifarmeri juures abiks. Ta rajab just uusi hernepõldusid ning aitasime teda nii 5-6 tundi päevas kahel päeval ning saime sulas 20 taala tunnis. Maksud sain ka kenasti tagasi ning nüüd võib juba vingemat kraami osta poest. Nali! Menüü on ikka jämedam, aga laristama ei hakka, sest Suure Plaani jaoks on iga kopikas tähtis.

Laupäeval käisime hostelirahvaga kohalikes pubides. Neil oli see traditsiooniks ja mitte midagi ootamata läksin kaasa nendega. Õhtu ainuke pluss oli vast see, et saime tasuta piljardit mängida ja mingi restoran pubi kõrval jagas oma toidujääke, mis olid üsna head küüslaugulihapallid.Üldiselt kui joomiseks läks, siis ma tulin koju ära. Aga öösel sai kino ja ema võib selle osa vahele jätta. Umbes kell 4 öösel ärkasin ka mingi sahmimise peale üles ja üks pubiline oli ennast minu ja saksa piigade tuppa sattunud. Ilmselt magas seal, kuid nüüd oli ta püsti tõusnud ja urineeris vapralt samasse voodisse. Ma korra mõtlesin, et kas ma ikka magan või olen üleval, aga kui ta hakkas sinna voodisse tagasi heitma, siis ma kinni ei hoidnud. Viskas pikali, tundis elust mõnu natuke ja siis ma võtsin tal kratist kinni (jah, just nii) ja viskasin ta välja. Piigad oli ähmi täis, aga ma eestlasliku rahuga viskasin madratsi ja voodirided õue ning läksin magama. Hommikul tuli omaniku naine aru pärima ja kuulis sama juttu. Tuli välja, et sama tüüp oli oma majas toanaabri peale samamoodi urineerinud. Ühesõnaga läksid nad esimese bussiga teadmata suunas.

Jälle on mul õnnestunud ennast sakslastega ümbritseda, sest just sõin õhtust viie sakslasega ühes lauas ning sealhulgas polnud mu toanaabreid. Ja viimasel ajal tundub 26. aastasena, et jube vanaks olen jäänud. Kui hostelisse tulevad ikka 18-19. aastased, siis on ikka veider tunne küll korraks. Samas on vanus vaid number.

Warren Buffeti biograagia läheb ludinal, sest nii värvikas ja täpne kirjeldus alates tema lapsepõlvest on ikka uskumatu lugu küll. Vabadel päevadel olen seda lugenud aias ning enda arendamise eesmärgil kirjutan üles kõik sõnad ja väljendid, mida ei tea ning tõlgin ära. Seoses oma „õpi uusi mänge“ plaaniga olen üritanud õpetada turakat teistele. UK kotkad õpetasid mulle ühe hea kaardimängu, mille nime ma ei tea. Midagi sitapea ja Uno mängide vahepealset. Mingil õhtul peaks veel „kanastra“ vms ette võtma uuesti, sest paistab, et sakslaste seas on see populaarne ja igaüks on kuulnud vähemalt kui mängida ei oska. Backgammoni tegin ka endale selgeks: üsna põnev ja kiire mäng vähemalt. UK kotkastega loopisime kossu ka üks päev ning lauatennist samuti. Vähemalt on nemad vähe spordilembesemad kui ülejäänud hostelirahvas. Laupäeval käisin phe künka otsas, kuid sealne vaade oli masendav, eelkõige külma tuule tõttu. Ega siin suurt midagi teha pole kui ennast harida ja trenni teha. Ehk lähme mingi päev golfigi mängima UK kotkastega, sest nad tundsid huvi kui ütlesin, et siin rajad on (täname Kimmot).

Naise käed

Supp ei maitsenud hästi, sest ilmselt on 13 inimest viiele kohale vähe ja sain kanafarmis töötada neli päeva ning sellise jamaga ma nõus küll polnud. Esmaspäeval niitsin maja ümbert muru töö väikese tasu eest ning kolmapäevaks olin ühe kohalikuga kokkuleppinud, et lähen aitan teda talunike turule appi samuti väikese tasu eest, kuid see jäi ära. Teisipäeval 06.09 läksin kohalikku tööbüroosse, kuna seal saab arvuteid tasuta kasutada kui otsid tööd. Tädi oli juba tuttav, kuna üksvahe ma juba käisin seal niisama huvi pärast ja linnaga tutvumise käigus astusin sisse. Ei jõudnud veel kümmet minutidki olla kul leidsin ühe tööpakkumise, mis asus Warwickist 60 km kaugusel Stanthorpe'is. Helistasin ja uurisin: menüüs olid pikad päevad 7 päeva nädalas ning läbi hosteli käiakse tööl. Küsiti veel, kui pikk ma olen ja kust pärit. Vastuse peale küsis kohe, et kuidas mul suhted alkoholi ja narkootikumidega on, sest eelmine punt kodumaalasi olevat ohtralt joonud ja isegi üüriraha joodi maha. Elagu! 195 taala nädalas oli küll oluliselt kallim ja ilmselgelt polnud seal oma tuba ootamas, kuid kindel töö ja transport tööle oli olemas. Ütlesin, et õhtul tulen ja tehtud-mõeldud!

Saabusin õhtul ning mu uus elukoht on nüüd Stranthorpe ja Queensland Backpackers hostel. Kahjuks polnud palk kanafarmist veel õhtuks üle kantud, aga lubasin omanikule, et järgmine õhtu saab, sest ei tahtnud oma kriisikontot vägistada. Ta küsi ainult, et kas sobib kui ma saksa tüdrukutega ühes toas olen. Mis arvate, mis ma vastasin? Jälle kahe saksa piigaga ühes toas. Elame praegu kuueses majas, kus on oma vannituba, wc, kliimaseade ja isegi mööblit. Ning piigadega on alati tore, sest nad ei norska. Minu meelest peaks sisseregistreerimisel olema esimene küsimus, et kas inimene norskab ja siis vastavalt kas norskajad ühte tuppa panna või minema saata. Ma ei leia, et ma peaks norskajaid kannatama, kui ma magan nagu väike laps ja mind äratab väga vähe asju peale äratuskella

Töö ise on 8-17 ja töötame taas õunafarmis, kuid seekord ehitame ühte farmi. Nimelt kolm aastat tagasi oli siinkandis suur lumetorm ning kogu selle pere õunafarm hävines ning sellest ajast peale on nad uuesti üles ehitanud seda. Praegu tegeleme uute tugipostide maasse panemisega. Hostelist on veel kaks kutti ja kaks tüdrukut, kes seal samas farmis töötavad. Kutid ja mina aitama poste maasse panna ehk elan labidaga terve päeva. Võrreldes õunte korjamisega on see ikka ränk raske töö ja eriti mulle, sest mul on alati õnnestunud füüsilisest tööst kõrvale hiilida. Nüüd siis saan ilmselgelt kõigi viiliste eest. Esimese päeva lõpus käsi ei tundud ja oli see vist mu vanaema, kes ütles, et mul on naise käed. Näe on jah, sest hõõrumisest tekivad villid jube kiirest ja sõrmed muutuvad hellaks jube kiiresti. Õnneks pole siinkandis väga palav päeva ajal ja kuuldavasti isegi suvel pidavat siin suhteliselt leebe olema. Samas pole ka 10 nädalat mingit tööd teinud, eks siis tundub kõik raske. Vähemalt pole väga suurt tampi taga ja saab suhteliselt rahulikus tempos töötada. Praegu on eriti kiire aeg, kuna üks puuriga bobcat ja haaratsiga traktor on jube kõrge tunnitaksiga ning seetõttu töötame seitse päeva nädalas kuni postid on maas. Peale seda hakkame tuginööre ja muid asju tegema. Ilmselt ma jään siia nii kauaks kui võimalik ja praeguse seisuga peaks tööd jätkuma oktoobri lõpuni. Saan oma viisapäevi juurde ja ilmselt ka tehtud selle aja peale ning hiljem suunduda Cairnsi.

Täna on neljapäev ja sain oma kanafarmist palga kätte ning käisin laristamas muidugi, sest need samad kümme nädalat polnud sissetulekut. Makse pole ka veel tagasi saanud, kuid see peaks juhtuma järgmine nädal. Kuid kostitasin täna end hea ja paremaga ning teiset hostelielanikud olid juba huvitatud minu toa külastamisest ja degusteerimisest. Nüüd on töö ja sissetulek olemas. Linn ise on väike, isegi väiksem kui Watwick. Paar mäge on ka ümberringi, kuhu otsa võiks ronida, kuid paar nädalat selleks kindlasti aega ei ole. Paistab, et kujuneb rutiiniks töö-pood-söök-magama. Aga kuna Mikko tegi mu elu plaani mõneks ajaks ära või tegelikult andis mulle kindlustunde, siis kogu see töö ja elu on ajutine. Ning üldiselt läheb peale seda siin töötamist jällegi vaid paremaks kuna sihtmärgiks on ju Cairns.

Vähemalt leidsin siit hostelist ühe raamatu, mida võiks lugeda – Warren Buffetist „The Snowball of Warren Buffer And The Business Of Life.“ Esimesed peatükid on mind juba haakinud. Ah, muide, ma arvan, et Austraalias olles olen lugenud rohkem kui ülikooli ajal kokku, mis on väga hea. Lihtsalt raske on mingit head raamatut leida. Käisin Warwickist raamatukogus uurimas, et äkki saaks laenutada, aga seal peab liikmeks hakkama ehk 50 taala maksma. Ma köhatasin ja lahkusin. Surfersis lugesin Dexteri kolm raamatut ning tõesti peab sarja tõsisemalt käsile võtma. Ma ei tea, kas on hea või halb, aga mõned Dexteri ja Dark Passangeri mõttelennud tekitasid deja vu tundeid. Veel võin soovitada Andre Fowler „The Most Dangereous Man In The World“, mis räägib Wikileaksi loojast Julian Assange'ist ja Wikileaksi loomisest. Mulle meeldis ka Andrew Mcgahani „Underground“, mis algab tuumapommi lõhkemisega Canberras. Ja ma vist olen maininud kuskilt, et mu absoluutne lemmik on nüüdsest Luke Rhinehearti „The Dice Man“, mille esimesed 15-20 peatükki olid nagu väljalõige mu elust enne Austraaliasse tulekut. Noh, kui välja arvata, et ma pole rikas New Yorki psühholoog, aga palju mõtteid, mis seal raamatus läbi käisid ja rääkimata elamine Täringureeglite järgi on palju juurde andnud mulle.

Ah pilte pole küll jagada praegu, aga tegutsen selle nimel. Mõnda aega pole ma enam nii aktiivne internetiavarustes. Eelmine nädalavahetus oli tore nendega, kellega Skype'is ja Lõustakas jutustada sai, eriti oma Tulevaste Laste Emaga. Ma muutsin oma netipaketi ära kolme dollari päevadeks ehk maksan kolm dollarit päevas kui kasutab, kuid see on piiranguteta. Kõlab hästi kuni leiad end kohast nimega Stanthorpe ja netikiirused on umbes samad nagu meil sissehelistamisega – 20 aastat tagasi. Vähemalt sain Surfers Paradise'is väga palju hea ja uut muusikat hankida, sest enne seda polnud erilist võimalust. Õnneks on see suvi olnud helde hea kraamiga ning kui miski muu mul head meelt ei tekita päeva jooksul, siis õhtul saab salaja teki all muusikat kuulata. Kes vihjeid tahab, siis andke teada.

Tere kool

Nägemist Surfers Paradise, tere Warwick!

Tormav Broadbeach

19-21.08 toimus Broadbeach Jazz Festival, kuhu ma vapralt tõttasin, et midagi põnevamat kuulata kui kohalikku klubisodi. Huvitavaid elamusi muusikameeltele sain kindlasti, kuid kahjuks oli ilm üsna heitlik ja tormine ning seetõttu ehk polnud päris festivali tunnet. Veider (või Surfersi Paradise'i poolt vaadatune mitte) oli see, et ma olin sisuliselt ainuke noor sellel festivalil. Ma arvan, et koos minuga oli kõigi muusikasõprade keskmine vanus umbes 70 aastat, minuta 75. Queenslandi noortebändid olid üsna asjalikud ja Claire Walters on kõige armsama häälega laulja üldse.

Rennat ja kolm blondiini.

See nädal möödus sisuliselt tormivarjus istudes, kuna tsüklon tuuseldas. Tugev tuul ja palju vihma terve nädal. Alles reedel sai taas randa minna, kuid laupäeval jällegi sadas. Hostelis käis nagu ikka palju erinevaid huvitavaid kodanikke läbi ja osadega sai rohkem tuttavamaks, teistega vähem. Paar huvitavat kontakti sain ka kui peaksin Cairnsi kanti jõudma. Kuna väljas polnud suurt võimalust viibida, siis võtsin käsile tööotsimise, sest rahad lõppemas ja peaaegu kümme nädalat reisitud ja rannas puhatud. Võtsin ühendus paljudega nii eposti kui telefoni teel. Tagasihelistamist ja kirjadele vastamist polnud muidugi mõtet loota ning seetõttu käisin ise varvastele. Ning pärast paaripäevast erinevate töökuulutuste kogumist ja uurimist hakkasin laupäeval helistama ning teise kõnega õnnestus saada farmi tööle, seekord kanalasse. Saab kindlasti huvitav olema. Laupäeval teatasin ülemusele ja vastuvõtu- ning majapidamispiigadele ning kurbusega jätsin nendega hüvasti pühapäeva hommikul. Mõnes mõttes on hea lahkuda, kui inimesed ei taha, et sa lahkuksid, sest siis asja õigesti aetud. Igal juhul olen ma sinna hostelisse tagasi oodatud. Oma lemmikpiigat kahjuks ei näinud, kuna ta oli puhkusel, kuid ilmselt tuleb Itaaliasse minna. Ta oli jube kuri, kui ma ilma hüvasti jätmata lahkusin.

Sõitsin Brisbane'i rongiga ja käisin linna peal paar tundi. Vastab tõele, et Brisbane'is suurt midagi pole teha, aga olgem ausad, ma olin seal vaid 3 tundi. Siltide järgi pidi nädala pärast hakkama Brisbane'i festival, kuid kahjuks olen ma sel ajal keset metsi sellises kohas nagu Warwick.

Surfers Paradise'i kaadrid.

Warwick

Uus kodu

Jutu järgi pidin elama asuma hotelli, mida ma muidugi ei uskunud, kuid tõsi see on. Hotelliomanik tuli bussijaama vastu mulle ja kolmele prantsuse kotkale ning tõi hotelli. See pole nüüd teab mis luksushotell saunade ja spaadega, aga selline vanem hubane väikehotell. Nädal eest maksan 120 taala ning elamiseks sain oma toa kõigi mugavustega (kapp ja kraanikauss). Warwick ise on pisike koht, 13 000 elanikku ja täpselt samasuguse ülesehitusega nagu enamus väikelinnasid. Kesklinn, äärelinn, sirged tänavad ja suurt midagi vaadata. Vähemalt on Warwick veidi ilmekam, kuna linnal on siiski 150 aastane ajalugu ja tükikesi vanalinnast vedeleb linnapildis. Eks lähiajal kuuleb ja näeb, mis siin teha on. Siia sattusin töökuulutuse tõttu, mis lubas tööd kanalas, mille pani Gumtreesse see sama omanik, kuid ta alles õpib seda asja ning seetõttu pingutas ta väheke üle. See tähendab, et ta ajas kokku siia 13 inimest, kuigi kanalas on tegelt vaja viite. Kuuldavasti olevat grupp eestlasi siit läbi käinud ja neid olla kiidetud ning ma olin automaatselt heas nimekirjas. Joan ehk hotelliomanik rääkis mulle kohalikust elust ja andis paar firmanime, kes siin logistikaga tegelevad, sest üks neist otsib parajasti kedagi. Täna käisin tööbüroost läbi ja jätsin neile oma cv ja andmed. Esimesel õhtul pakuti mulle veel 7 erinevat hiina rooga, kuna ma olevat näljase näoga olnud. Ju siis vist!

Kanala asub 45 minutilise sõidu kaugusel kahjuks ja töökorralduse tõttu töötame hommikul kella kuuest kella neljani õhtul. Ehk siis taaskord ärkan enne 5 hommikul nagu vanadel headel aegadel. Tööpäevad on 10 tunnised ja tänase seisuga olen kolm päeva tööd teinud seal. Praegu tehakse ettevalmistustöid järgmiseks hooajaks. Praegu olen igasugused vähem ja rohkem kanasitaseid töid teinud, kuid peamiselt survepesu nii väljas kui sees, kuna pikk poiss ju ulatab. Esimesel päeval haises päris koledalt, aga enam ei tunnegi peaaegu, hommikul korraks enne kui tuppa astume. Vähemalt on varustus ja vahendid olemas, nii et pole vaja enda uhkeid riideid määrida. Palk on 20 taala tunnis. Ühesõnaga mõistlik variant paistab siin olevat, kui korralduspool hotellis välja jätta. Töötajaid on rohkem, seega osad saavad kolm päeva nädalas, osad neli päeva. Eks me näe, kuidas see supp maitsema hakkab. Vähemalt saab veits teenida ja kui asjad lõunasse kisuvad, siis tuleb lahkuda.