Midagi drastilist juhtunud pole ja pilte ka pole hetkel lisada. Õinaaita ehitasime kaks ja pool päeva, sest sadama hakkas. Selle nädala alguses pidime hoolega tööd tegema seal samamoodi, aga tuleb välja, et nad ei oska oma „tootmist“ planeerida. Seega olime olime tööta kuni täna, kolmapäevani. Samas käisime ühe piigaga kahel vabal päeval ühe hobifarmeri juures abiks. Ta rajab just uusi hernepõldusid ning aitasime teda nii 5-6 tundi päevas kahel päeval ning saime sulas 20 taala tunnis. Maksud sain ka kenasti tagasi ning nüüd võib juba vingemat kraami osta poest. Nali! Menüü on ikka jämedam, aga laristama ei hakka, sest Suure Plaani jaoks on iga kopikas tähtis.
Laupäeval käisime hostelirahvaga kohalikes pubides. Neil oli see traditsiooniks ja mitte midagi ootamata läksin kaasa nendega. Õhtu ainuke pluss oli vast see, et saime tasuta piljardit mängida ja mingi restoran pubi kõrval jagas oma toidujääke, mis olid üsna head küüslaugulihapallid.Üldiselt kui joomiseks läks, siis ma tulin koju ära. Aga öösel sai kino ja ema võib selle osa vahele jätta. Umbes kell 4 öösel ärkasin ka mingi sahmimise peale üles ja üks pubiline oli ennast minu ja saksa piigade tuppa sattunud. Ilmselt magas seal, kuid nüüd oli ta püsti tõusnud ja urineeris vapralt samasse voodisse. Ma korra mõtlesin, et kas ma ikka magan või olen üleval, aga kui ta hakkas sinna voodisse tagasi heitma, siis ma kinni ei hoidnud. Viskas pikali, tundis elust mõnu natuke ja siis ma võtsin tal kratist kinni (jah, just nii) ja viskasin ta välja. Piigad oli ähmi täis, aga ma eestlasliku rahuga viskasin madratsi ja voodirided õue ning läksin magama. Hommikul tuli omaniku naine aru pärima ja kuulis sama juttu. Tuli välja, et sama tüüp oli oma majas toanaabri peale samamoodi urineerinud. Ühesõnaga läksid nad esimese bussiga teadmata suunas.
Jälle on mul õnnestunud ennast sakslastega ümbritseda, sest just sõin õhtust viie sakslasega ühes lauas ning sealhulgas polnud mu toanaabreid. Ja viimasel ajal tundub 26. aastasena, et jube vanaks olen jäänud. Kui hostelisse tulevad ikka 18-19. aastased, siis on ikka veider tunne küll korraks. Samas on vanus vaid number.
Warren Buffeti biograagia läheb ludinal, sest nii värvikas ja täpne kirjeldus alates tema lapsepõlvest on ikka uskumatu lugu küll. Vabadel päevadel olen seda lugenud aias ning enda arendamise eesmärgil kirjutan üles kõik sõnad ja väljendid, mida ei tea ning tõlgin ära. Seoses oma „õpi uusi mänge“ plaaniga olen üritanud õpetada turakat teistele. UK kotkad õpetasid mulle ühe hea kaardimängu, mille nime ma ei tea. Midagi sitapea ja Uno mängide vahepealset. Mingil õhtul peaks veel „kanastra“ vms ette võtma uuesti, sest paistab, et sakslaste seas on see populaarne ja igaüks on kuulnud vähemalt kui mängida ei oska. Backgammoni tegin ka endale selgeks: üsna põnev ja kiire mäng vähemalt. UK kotkastega loopisime kossu ka üks päev ning lauatennist samuti. Vähemalt on nemad vähe spordilembesemad kui ülejäänud hostelirahvas. Laupäeval käisin phe künka otsas, kuid sealne vaade oli masendav, eelkõige külma tuule tõttu. Ega siin suurt midagi teha pole kui ennast harida ja trenni teha. Ehk lähme mingi päev golfigi mängima UK kotkastega, sest nad tundsid huvi kui ütlesin, et siin rajad on (täname Kimmot).
No comments:
Post a Comment