Naise käed

Supp ei maitsenud hästi, sest ilmselt on 13 inimest viiele kohale vähe ja sain kanafarmis töötada neli päeva ning sellise jamaga ma nõus küll polnud. Esmaspäeval niitsin maja ümbert muru töö väikese tasu eest ning kolmapäevaks olin ühe kohalikuga kokkuleppinud, et lähen aitan teda talunike turule appi samuti väikese tasu eest, kuid see jäi ära. Teisipäeval 06.09 läksin kohalikku tööbüroosse, kuna seal saab arvuteid tasuta kasutada kui otsid tööd. Tädi oli juba tuttav, kuna üksvahe ma juba käisin seal niisama huvi pärast ja linnaga tutvumise käigus astusin sisse. Ei jõudnud veel kümmet minutidki olla kul leidsin ühe tööpakkumise, mis asus Warwickist 60 km kaugusel Stanthorpe'is. Helistasin ja uurisin: menüüs olid pikad päevad 7 päeva nädalas ning läbi hosteli käiakse tööl. Küsiti veel, kui pikk ma olen ja kust pärit. Vastuse peale küsis kohe, et kuidas mul suhted alkoholi ja narkootikumidega on, sest eelmine punt kodumaalasi olevat ohtralt joonud ja isegi üüriraha joodi maha. Elagu! 195 taala nädalas oli küll oluliselt kallim ja ilmselgelt polnud seal oma tuba ootamas, kuid kindel töö ja transport tööle oli olemas. Ütlesin, et õhtul tulen ja tehtud-mõeldud!

Saabusin õhtul ning mu uus elukoht on nüüd Stranthorpe ja Queensland Backpackers hostel. Kahjuks polnud palk kanafarmist veel õhtuks üle kantud, aga lubasin omanikule, et järgmine õhtu saab, sest ei tahtnud oma kriisikontot vägistada. Ta küsi ainult, et kas sobib kui ma saksa tüdrukutega ühes toas olen. Mis arvate, mis ma vastasin? Jälle kahe saksa piigaga ühes toas. Elame praegu kuueses majas, kus on oma vannituba, wc, kliimaseade ja isegi mööblit. Ning piigadega on alati tore, sest nad ei norska. Minu meelest peaks sisseregistreerimisel olema esimene küsimus, et kas inimene norskab ja siis vastavalt kas norskajad ühte tuppa panna või minema saata. Ma ei leia, et ma peaks norskajaid kannatama, kui ma magan nagu väike laps ja mind äratab väga vähe asju peale äratuskella

Töö ise on 8-17 ja töötame taas õunafarmis, kuid seekord ehitame ühte farmi. Nimelt kolm aastat tagasi oli siinkandis suur lumetorm ning kogu selle pere õunafarm hävines ning sellest ajast peale on nad uuesti üles ehitanud seda. Praegu tegeleme uute tugipostide maasse panemisega. Hostelist on veel kaks kutti ja kaks tüdrukut, kes seal samas farmis töötavad. Kutid ja mina aitama poste maasse panna ehk elan labidaga terve päeva. Võrreldes õunte korjamisega on see ikka ränk raske töö ja eriti mulle, sest mul on alati õnnestunud füüsilisest tööst kõrvale hiilida. Nüüd siis saan ilmselgelt kõigi viiliste eest. Esimese päeva lõpus käsi ei tundud ja oli see vist mu vanaema, kes ütles, et mul on naise käed. Näe on jah, sest hõõrumisest tekivad villid jube kiirest ja sõrmed muutuvad hellaks jube kiiresti. Õnneks pole siinkandis väga palav päeva ajal ja kuuldavasti isegi suvel pidavat siin suhteliselt leebe olema. Samas pole ka 10 nädalat mingit tööd teinud, eks siis tundub kõik raske. Vähemalt pole väga suurt tampi taga ja saab suhteliselt rahulikus tempos töötada. Praegu on eriti kiire aeg, kuna üks puuriga bobcat ja haaratsiga traktor on jube kõrge tunnitaksiga ning seetõttu töötame seitse päeva nädalas kuni postid on maas. Peale seda hakkame tuginööre ja muid asju tegema. Ilmselt ma jään siia nii kauaks kui võimalik ja praeguse seisuga peaks tööd jätkuma oktoobri lõpuni. Saan oma viisapäevi juurde ja ilmselt ka tehtud selle aja peale ning hiljem suunduda Cairnsi.

Täna on neljapäev ja sain oma kanafarmist palga kätte ning käisin laristamas muidugi, sest need samad kümme nädalat polnud sissetulekut. Makse pole ka veel tagasi saanud, kuid see peaks juhtuma järgmine nädal. Kuid kostitasin täna end hea ja paremaga ning teiset hostelielanikud olid juba huvitatud minu toa külastamisest ja degusteerimisest. Nüüd on töö ja sissetulek olemas. Linn ise on väike, isegi väiksem kui Watwick. Paar mäge on ka ümberringi, kuhu otsa võiks ronida, kuid paar nädalat selleks kindlasti aega ei ole. Paistab, et kujuneb rutiiniks töö-pood-söök-magama. Aga kuna Mikko tegi mu elu plaani mõneks ajaks ära või tegelikult andis mulle kindlustunde, siis kogu see töö ja elu on ajutine. Ning üldiselt läheb peale seda siin töötamist jällegi vaid paremaks kuna sihtmärgiks on ju Cairns.

Vähemalt leidsin siit hostelist ühe raamatu, mida võiks lugeda – Warren Buffetist „The Snowball of Warren Buffer And The Business Of Life.“ Esimesed peatükid on mind juba haakinud. Ah, muide, ma arvan, et Austraalias olles olen lugenud rohkem kui ülikooli ajal kokku, mis on väga hea. Lihtsalt raske on mingit head raamatut leida. Käisin Warwickist raamatukogus uurimas, et äkki saaks laenutada, aga seal peab liikmeks hakkama ehk 50 taala maksma. Ma köhatasin ja lahkusin. Surfersis lugesin Dexteri kolm raamatut ning tõesti peab sarja tõsisemalt käsile võtma. Ma ei tea, kas on hea või halb, aga mõned Dexteri ja Dark Passangeri mõttelennud tekitasid deja vu tundeid. Veel võin soovitada Andre Fowler „The Most Dangereous Man In The World“, mis räägib Wikileaksi loojast Julian Assange'ist ja Wikileaksi loomisest. Mulle meeldis ka Andrew Mcgahani „Underground“, mis algab tuumapommi lõhkemisega Canberras. Ja ma vist olen maininud kuskilt, et mu absoluutne lemmik on nüüdsest Luke Rhinehearti „The Dice Man“, mille esimesed 15-20 peatükki olid nagu väljalõige mu elust enne Austraaliasse tulekut. Noh, kui välja arvata, et ma pole rikas New Yorki psühholoog, aga palju mõtteid, mis seal raamatus läbi käisid ja rääkimata elamine Täringureeglite järgi on palju juurde andnud mulle.

Ah pilte pole küll jagada praegu, aga tegutsen selle nimel. Mõnda aega pole ma enam nii aktiivne internetiavarustes. Eelmine nädalavahetus oli tore nendega, kellega Skype'is ja Lõustakas jutustada sai, eriti oma Tulevaste Laste Emaga. Ma muutsin oma netipaketi ära kolme dollari päevadeks ehk maksan kolm dollarit päevas kui kasutab, kuid see on piiranguteta. Kõlab hästi kuni leiad end kohast nimega Stanthorpe ja netikiirused on umbes samad nagu meil sissehelistamisega – 20 aastat tagasi. Vähemalt sain Surfers Paradise'is väga palju hea ja uut muusikat hankida, sest enne seda polnud erilist võimalust. Õnneks on see suvi olnud helde hea kraamiga ning kui miski muu mul head meelt ei tekita päeva jooksul, siis õhtul saab salaja teki all muusikat kuulata. Kes vihjeid tahab, siis andke teada.