Friday, July 15, 2011

Nambucca - Byron Bay

Nambucca või siis Gumna

Suund sai võetud kuskile Nambucca juurde ning õnnega pooleks leidsime ühe jõekalda, mis pidi teadaolevalt olema tasuta või vähemalt odav telkimiskoht. Mõned karavanid oli seal enne meid ning tundus mõistlik valik. Esialgu jäeti mind laagrit hoidma ning sakslased läksid poodi. Kui nad tagasi jõudsid, siis tulid meie juurde kaks väikest tüdrukud. Üks kahest hakkas poolhirmunud häälega ütlema, et kui .. kui ... me soovime, siis võime nende lõkke juurdeistuma tulla. Seda me ka tegime ning saime tuttavaks kohalikega, kes olid sinna nädalaks perega puhkama tulnud. Ajasime juttu, püüdsime kala öösel, eriti ei näkanud. Sain teada, et seal püütakse kala mullet gutsiga ehk teise kala sisikonnaga, mis haises võikalt. Esimest korda soolikaid konksu otsa keerates oleksin mõõga peaaegu paljastanud. Ning kae üllatust: pimedas võttis soolikaga üsna pea ja sain pisikese brimi, mille tagasi jõkke viskasin.

Järgmine päev tegime lebo päeva. Õnged olid päev otsa vees, ise vedelesime jõekaldal päikese käes, mängisime kaarte, kuulasime muusikat ja jõime kookosekoolajooki. Metsavaht käis ka läbi, kuid edukalt ignoreerisin tead istudes jõekaldal naabertelgi ees. Sain ka oma esimese väärtkala ehk brimi. Lõpuks ometi! Õhtuks olid meie naabrid kuskile läinud, kuigi nende telgid ja elamine olid puutumata. Igatahes rohkem me neid ei näinud ning õhtul olime pimedas ja oma onnides ning autos.


Järgmine peatus Byron Bay

8. juuli hommikul äratus laagris ja suund Coffs Harbourile, kus käisime sadamas ja künka otsas lootuses vaalasid ja/või delfiine näha ning kaugelt isegi nägime, kuid ei midagi imelist. Õhtul jõudsime Byron Baysse, otsisime odavaima hosteli ja broneerisime kolmeks ööks. Hostelist sai tasuta laenutada rattaid ja surfilaudu, mis tähendas ainult head.




Esimese päeva võtsin ette taaskord rattaga ja üksinda. Ronisin ühe
Tädi pintsliga sai mu kätte
kaljunuki peale, kus kalamehed kala püüdsid, käisin paaris vaatetornis ja lõpuks Austraalia kõige idapoolsemas punktis. Sealt edasi ronisin natuke ühe majaka juurde, kust 3 taala eest sai burgerit mugitud. Ilusad rannad olid, kuid talviselt tühjad. Kõik käisid jopedega ja mina paljalt nende seas. Kurat, 20+  kraadi sooja ikka ju. Inimesi ikka liikus ja mina oma ägeda rattaga nende seas. Käisin muidugi ookeanis ujumas ka. Õhtuks olid meile hosteli poolt kupongid tasuta õhtusöögile kohalikus pubis Cheeky Monkey. Lisaks nendele oli Sebastian veel saanud lisakupongid ühe reisiagendi käest ning seega saime suupärase õhtusöögi. Pubis või pigem klubis oli naisteõhtu ehk meeste striptiis. Teenindaja piiga maalis kõigile külastajatele roosaga triibud, aga mul õnnestus teda paar korda vältida, kuni vahele jäin. Ainuke mure oli, et mehi oli oluliselt rohkem ja stripparid valiti külastajate seast. Pikk jutt lühidalt: läksin kolasin linna peal ning leidsin ühe kõrtsi, kus tehti elusmuusikat ning kuulasin seda nii kaua kui kestis ning siis magama hostelisse.

Teise päeva tegime rannapäevaks koos surfilaudadega. Eelmisel päeval sai rannaribadele pilgud peale visatud ja läksime ühte rahulikumasse, et saaks rahus proovida. Võtsime kolme peale kaks bodyboardi ja ühe pika surfilaua. Ütleme nii, et hea, et pilte ei tehtud, sest nii palju huumorit pole ammu seal rannas vast nähtud. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et surfata pole sama, mis lumelauga sõita. Eks jõuab veel mõne surfitunni võtta ja ehk on lootust. Nagu pole osad inimesed loodud autot juhtima, pole osad inimesed loodud surfama.



1 comment:

  1. Väga hea..
    meil siin praegu surfilaager Roostal :)

    ReplyDelete