Töölaagri lõpp ja jõulud rannas

16. detsembril oli viimane tööpäev, kui saapad ja püksid jalga ja selga panin. Ka ilm oli seda nägu, et siin tulen kiire lõppmäng. Peale lõunat saimegi kodupoole asuda, sest liiga tihedalt viskas vihma. Jätsin kogu pererahvaga hüvasti ja tegin piltigi, et oleks ajalooraamatus midagi vaadata. Kokku kolmteist ja pool (13,5!) nädalat töötasin härra Savio farmis ning kogemuse võrra kindlasti rikkam. Alustasin tööd kui ehitasime uut õunaaita ja panime poste maasse, seejäreld vedasime traate ja kinniasime noored puud nende külge. Järgmine suurem töö oli õite ja õunte harvendamine, mida tehti kokku neli kuud ja natuke rohkemgi. Aga sellest ajast tegin ma kõiki muid töid, kus abikätt oli vaja. Parimad päevad oli vast need, kui traktoriga sai ringi kärutada ja saetud õunatpuid metsa vedada. Samas kivide õhkamispäevad olid ka üsna lõbusad. Sai teha rasket tööd ja niisama looderdada, kuid leidsin endas selle eestlase visaduse, mille ma arvasin juba ammu kadunud olevat. Kokkuvõttes lahkusine heade nootide saatel ja loodan, et see hea tunne oli kahepoolne.

VSOP

Hostelist lahkumine oli ka veidi kurb, sest olin ma seal üks kahest vanimast olijast koos inglise piiga Chloe'ga, kellega ma sain algusest peale hästi läbi. Tegime koos süüagi ja tänu temale tärkas minuski kokkamise pisik. Veel ei tea, kas päris suureks kasvab, kuid idaneb siiski. Reedel oli küll viimane tööpäev, aga laupäevaks rihtisime koos kolme teise pesast lahkuva kotkaga lahkumispeo. Pühapäeval lahkusime neljakesi Brisbane'i suunas. Väikene paraad ja ärasaatmine tegid südame natuke härdaks, aga see on reisimise võlu ja valu. Kui inimesed on kurvad lahkumishetkedel, siis tähendab, et olen hästi teinud.

Kangru tänava pelmeenid

Brisbane'is kolasin natuke linna peal ja käisin kohalikus „linnarannas“, kuid nagu eelmine kordki ei suutnud ma seekord ka midagi ärevat leida. Kuigi inimesi tundus olevat oluliselt rohkem kui eelmine kord, siis ei aidanud seegi. Ühesõnaga suund Smurfiparadiisi. Poolel teel andis Raido teada, et ta teeb pelmeene ja olen oodatud sinnapoole. Rohkem polnud vaja küsidagi. Viskasin kotid hostelisse ja esimese bussiga teisele poole Smurfi ning vana maitsva Kangru tänava retsepti järgi tehtud pelmeene manustama.

Esimene nädal Smurfis oli nagu Võsul puhata. Esimesed kaks päeva otsustasin, et süüa võib keegi teine teha ja sõin kõike head paremat hommikuks-lõunaks-õhtuks ning vedelsin rannas. Alustades Belgia pannkookidega hommikuks ja lõpetades sushiga õhtuks. Kolmapäeval mõtlesin, et lähen uurin kohalikke võrguväljakuid ja leidsin eest pool piiga, kellega kohe paari võtsime ja volletama asusime teiste kodanike vastu. Sain ka kohalike vollekunnidega tuttavaks ja ootavad väga, millal me Raitsiga neile koti pähe tõmbame. Muidugi pole Raits ju palli hoidnud käes juba aastaid, kuid mees näib vormis. Kui tal nüüd puhkus algab, siis lähme vaatame, mitu kulda koju saab toodud. Neljapäeval ja reedel sai samamoodi vollet mängitud. Kuigi ilm polnud teab mis päikseline, siis volletamiseks oli ideaalne, tuul häiris sutsu.

Laupäeval, jõululaupäeval kusjuures, väsinud, magan mõnuga ja ühtäkki kuulen, et keegi mängib akna all pilli ja laulab. Samas hea, kui päeva maha ei maga. Ajasin end üles ja käisin isegi turul ning võtsin banaanileiba ja passion fruit'i. Ja Raits siis küsis, et mis teen. Ütlesin, et söön. Aga palju parem oli ju Raitsi juurde minna, kala püüda, ookeanis pilte teha ja verivorsti süüa. Selline mu jõululaupäev oligi, luuletus kõrvale ja pildid selgituseks.

Jõulud 2011

Mäletan neid aegu,
teistsuguseid kui praegu.
Kui olid põhjapõdrad ja saan
ning lumest rääkis ilmajaam.

Jõuluõhtu möödus rannas,
tuul surfilaudu randa kallas.
Aga õhtuks ikka verivorsti,
sealiha ja head morssi.

Särk, plätud ja lühkarid -
neid kolme vaid vajangi.
Lumest miskit pole kuuldud,
mul ilmselt on luulud!

Vanasti oli lumi, põhjapõder ja saan. Nüüd on liiv, känguru ja surfilaud.

Jõululaupäeval kalal.

Kirju kala.

Raits puhastab kohalikku angerjat.

Jepjep