Miks miks miks

Miks noor haritud mõistliku töökohaga naisevõtu eas olev mees ärkab ühel päeval ja ütleb endale, et nüüd on kõik ja aeg on minna?

Umbes kui olin 12. aastane oli mul võimalus mängida Utopiat ja seal tutvusin küll virtuaalselt paljude huvitavate inimestega üle maailma. Mõned säravamad on jäänud siiamaani vähemalt "msni tuttavateks" ja mõned on isegi lõustaraamatus minu üles leidnud või vastupidi. Nende inimestega on nagu heade sõpradegagi, et pole oluline kui kaua ja kui pikk maa meie vahel on, sest ma mõistame juba teineteist poole sõna pealt. Veider, kuidas mingi suvaline inimene kuskilt näiteks Ameerikast võib olla lähedasem kui su oma naaber. Mitte, et ma nüüd ainult virtuaalseid sõpru oman, aga ka päris elus on nii, et leian teatud inim- ja huvigruppidest mõne üksiku, kellega tekib omapärane side. Just Austraaliasse ärasaatmise üritustel tundsin, et nii palju erinevaid inimesi on mind selle hetkeni saatnud.

Alates põhikoolist olen võtnud osa erinevatest ettevõtmistest. Näiteks kergejõustiku trennis käisin umbes kaks aastat enne kui üks klassivend käest kinni võttis ja tema ise soovitusel mind võrkpalli trenni viis. Naljakas fakt on seegi, et perearst oli öelnud, et mul pole üldse soovitatav sporti teha, sest mul oli väiksena astma. Põhikooli ajal osalesin paljudel olümpiaadidel nagu näiteks matemaatika, füüsika, inglise keel ja bioloogia. Samuti võtsin osa maleringist, näiteringist ja arvutiringist. Samuti käisin sellises nö looduslaste ringis, kellega käisime erinevatel väljasõitudel rahvusparkides ja mujal. Samuti sel ajal mängisin Utopiat ning olin mõnede jutukakanalite operaator. Ning ärgem unustagem rate.ee moderaatoriks olemist. Veel olin aktiivne trumm & bassi foorumis ning tegin ka ise muusikat, kuid ei midagi põhjapanevat. Ülikooli aegu lõpetasin Utopia mängimise ning alustasin World of Warcraftiga. Meniski vigastuse tõttu lõpetasin keskkooli ajal spordikoolis käimise, kuigi järgmise aastal võitsime teise satsiga Eesti esiliigas esikoha. Ülikooli aegu osalesin mitmetel konverentsidel ja seminaridel. Alati võtsin kõikvõimalikke õppeaineid juurde, mida pakuti. Olin ka kursavanem ning see oli päris huvitav, kuna olin lüli kooli ja tudengite vahel. Samuti korraldasime Logistikaseminar 2007 hotellis Strand, mis on siiani olnud suurima Logistikaseminar ning seda mäletatakse hea sõnaga.

Nende ettevõtmiste läbi oli mul võimalik kohtuda paljude erinevate inimestega, kes on mul aidanud oma maailmapilti oluliselt laiemaks lükata. Olen ikka hoidnud kontakti inimestega, kellega koos on midagi tehtud. Minu meelest näed inimesi tõeliselt, kuid teha midagi koos. Olgu sees siis mingi arvutimäng, spordivõistlus või konverents. Alati olen märganud paari või kolme indiviidi,kes millegipoolest mulle istuvad või silma jäävad.

Pärast kõrgkooli lõpetamist asusin tööle ja kolma aastat pärast tööl käimist jõudis kätte selline segane periood. Olukord oli selline, kus kaks mu parimat sõpra olid maailmas laiali ja kolmas heietas samuti mõtteid reisima minemisest. VIimane suvi enne ärasõitu oli tõeliselt masendav kui nii võib öelda. Üks Norras, teine Austraalias, kolmas kuskil metsas tööl suvi läbi. Õnneks oli see suvi aeg, millal kohtasin kõige ägedamat tüdrukut, mis aitas mul ilmselt suve oluliselt lahedamalt "üle elada". Sügis jõudis kätte ja tööl oli rasked ajad. Masu oli lõppemas ja tööd oli palju. Lisaks läksid kaks noort töökaaslast Austraaliasse. Ühte ma asusin asendama, kuna olin nagunii tema suvine puhkuseasendaja. Seda seepärast, et ma praktika ajal tegin tema tööd ja maja peale oli suhteliselt ainuke, kes seda tööd üldse teha oskas või tahtis. Teisest küljest andis see mulle hea vahelduse oma tööga, sest ma asendasin aastas umbes 2-3 kuud teist tööd ja enda tööd tegin teised 8 ning üks kuu siis endale puhkuseks.

Igatahes pärast suve ja pikka külma talve oli mul talvepuhkus. Kaks päeva olin kodus ja mõtlesin, et nüüd või mitte midagi. Ma oleks peaaegu läinud aasta varem oma parima sõbraga, kuid loobusin, kuna tahtsin selle suve eestis olla, kuna 25. juubel oli koputamas. Sügisel ei läinud ma töökaaslastega kaasa, sest olin oma tüdrukuga koos. Nüüd polnud mul mitte kedagi jäänud ja tethud-mõeldud - ostsin piletid Austraalisesse ära! Kahe kuu pärast oli minek.

Olin rääkinud aegajalt oma sõbraga seal ja te veenis mind iga kord kui SKype'is rääkisime. Mõtlesin, et temaga koos oleks üsna tore ringi reisida mööda Austraaliat. Lisaks otsisin üles oma vanad tuttavad Austraaliast ning võtsin ühendust. Üks naine, kellega ma 13 aastat (!) olin kohtunud mängus olles ise 12. aastane oli nii rõõmus, et ma tulen ja lubas mu enda hoole alla võtta. Nüüdseks on ta vist 40. aastane ja kolme lapse ema. Veider, kas pole? Olen ennegi läinud reisile ja kohtunud inimestega, keda pole eluski näinud. Samas ilmselt olen ma nendega rohkem "koos olnud" ja rääkinud kui ehk mõne klassikaaslasega. Käisin Kreekal ja Taanis niimoodi ning ka mul on mõned inimesed külas käinud Rootsist, Portugalis ja Hollandist. See on lihtsalt see tunne, et sa tunned inimest pärast esimest kahte minutit terve elu ning ma pole siiamaani oma kõhutundega eksinud.

Veel mõned põhjused, miks nüüd reisile minna on mu vanus ja kuskilt tekkinud tunne reisida. Palju inspireerivaid filme ja inimesi on viimasel ajal teele juhtunud.


Mainiks ära mõned filmid:

1) http://vimeo.com/14074949 - lühifilm ühes fotograafist.
2) http://www.imdb.com/title/tt1068680/ - Yes Man. Jim Carrey vihkajad palun saage üle endast.
3) http://www.imdb.com/title/tt1347100/ - That's it, that's all.
4) http://www.imdb.com/title/tt1202339/ - 20 Seconds of Joy.

Ma ei tea veel, mis ma teha tahan, aga see polnud see. Niisiis oli vaja midagi muud. Mul on olnud erinevad etapid elus, kus ma olen millagagi tegelenud ja siis huvi kadudes või midagi saavutades olen loobunud ja midagi uut leidnud. Utopia, võrkpall, näitering, male, keskkool, ülikool, Warcraft. Vaatame, mis maailmal pakkuda on ja eks me näe, mis saab. Vaatab-reisib nagu ütlesin ärasaatmisel.

Ärasaatmisi oli ka tihedalt. Näiteringi kodanikega meie juhendaja juurest tegime tillid paljad viimase sauna. Tööl viimane päev ja lehvitused. Kadrinas tegime viimase assamblee väikese rummiga. Siis väikene istumine Tallinnas ning viimasel õhtul viimane reid Warcraftiga. Ei tasu ju sildu ära põletada kui tagasi peaksin tulema. Kui midagi läbi saab, on kena ära lõpetada. Tänan kõiki osalemast erinevatel üritustel!

Igatahes lähen ma avatud meelde, väikese raha ja suure huviga Aussiemaale ning siin blogis kirjutan ja joonistan oma tegemistest. Ja ma rõhutan, et ma ei lähe sinna surema. Pealegi olen ma täpselt sama kaugel kui enne - hiireklikk ja kõik! Lihtsalt ei saa enam külla tulla nii lihtsalt.

PS osa:
1) kirjavigu ma üldiselt ei loe üle ja laused ei pruugi loogiliselt kõlada, aga loodan, et on jälgitav. Mul mõte jookseb tihtipeale ühest äärest teise. Pilte lisan kuidas saan.
2) algalon on mu kasutaja siin, sest see on ühe kõige ägedama tegelase nimi WArcraftis :P