Jaanuar-Veerbuar-Eestimaa

Türistid.

Pole ammu kirjutanud, sest olukord pole väga muutunud. Puhata eriti ei saa, sest sporti on rohkem tehtud kui ma oleks ette kujutanud. Päevad mööduvad rannavolle, golfi, ujumise, lainetemurdmise, surfamise, tennise, rattasõidu ja jooksmise taktis. Õhtuti on nüüd vaba aega ka rohkem, sest töötan hostelis üle päeva. Jaanuaris sadas küll üksvahe 10 päeva jutti, aga see oli köömes. Võtsime ka ühtede eesti kodanikega (peamiselt heledapäised daamid) vahel head ja paremat ning käisime rannas ilma lõkketa muusikat kuulamas ja nalja viskamas. Ei leia just tihti kodanikke, kes teavad, mis Noisia tähendab. Raitsiga oleme veel käinud laineid murdmas kui rannad suletud ja lained kõrged ning jaapanlasi upub 3-4 päevas.

Peale vihmaperioodi olin taas valmis liivas hullama, kuid ühel õhtul linnavahel üritasin daamidele muljet avaldada ning vigastasin selga. Vigastus sama nagu mul nii mõnigi kord on juhtunud, kes teavaad, aga kordades hullem. Kaks päeva ei liikunud kulmud ka mitte ja valuvaigisteid sõin grammides, mitte milligrammides. Vastuvõtu tüdruk Frankie leppis mu eest enda ostepaadiga aja kokku ja läksin tema juurde. Pikk jutt lühidalt: tundus palju hullem kui oli ja mees lükkas närvid ja lülid paika. Lähemalt ei hakka lahkama praegu, aga mutetsemiseks pole põhjust.

Austraalia reis on lõpusirgel. Just broneerisin hosteli Kuala Lumpuris ja nädala pärast asun sinnapoole teele. Arvamused ja kokkuvõtte jms kirjutan kui aega saan, sest palju on kirjutada. Pealegi ma võlgnen reisikirja farmielust tegelikult.

 

Golfiguru 1.0

Okou

All, vasakul, tutt.

Pisikesed poisid.

Soul laineharjalt

Jõu- ja iluvõtted.

Pärast vihma enam kuiva jalaga ei saanud.

Kullarannik peale tormi.

Gold Coasti Golfieliit.

Rannavollelaager.

Surfilaager, nõrgem klass.

Surfilaager, tugevam klass.

"Tehke ilus nägu!" ehk eestlased.

Vabal ajal tassin tänaval naisi, hetkel Triinu.

Daamidega liival.

VSOP

Neljas nädal puhkust jookseb siin paradiisi äärel jälle. Põhiliselt oleme Raitsiga käinud kohalike vollemängijatega vollletamas peaaegu iga päev, kui just pole olnud ulme tuul või vihmane. Vihma on visanud vaid paaril päeval, aga üldiselt on täielik suvi soon 25-32 kraadi. Paar korda oleme Raitsiga ka rõdult kala püüdnud ja golfi mängimas käinud ning täna proovisin üle pika aja taas tennist. Pärast mõnepäevaseid spordilaagreid olen ka paar päeva niisama rannas vedelenud ja "puhanud". Kaks päeva olen ka surfilauaga käinud lainete vahel, aga kaks võimalust on nüüd: kas ma olen saamatu või lihtsalt pean rohkem harjutama. Igatahes golfis on mul väga hea tunnetus ja kui nüüd tehnikaga ja teooriaga natuke vaeva näha, siis võiks minust asjagi saada. Igatahes sain kiidusõnu kuulda, kui ma elus teist korda golfi mängides tegin Raitsile ühe punktiga ära (handicap muidugi). Mõni päev algab volle juba 7:30, sest peale lõunat kisub nagunii tuuliseks ja osad peavad tööle minema. Üks päev tegin 10 km rattaga volleplatsideni, 4 tundi vollet, siis 3 tundi golfi ja 12 km rattaga koju ning järgmine päev oli rannalebo.

Aastavahetus oli rahulik, õhtul tegin 23ni hostelis tööd ja võtsin napsu uus-meremaa perega, kes mind väga külla ootab nende juurde. Seejärel linna ja sain kokku Elina ja Karliga taaskord, kes ka peale jõule minu juures hostelis viibisid. Aastavahetuseks sain siia Oti, kes tuli ka aastavahetust tähistama. Hiljem jõlkusin rannas ja vaatasin ilutulestikku koos vollekuningatega ning päris hiljem Raitsiga käisime kõrtsus. Aasta alguses astus siit läbi ka Hulkur Rasmus, kellega rannas kokku saime ja muljetasime Austraaliast. Võib vast lisada, et ma olen Smurfaris juba liiga palju eestlasi kohanud. Suvalises baaris on alati mõni eestlane, rääkimata rannas või tänaval.

Üleeile panin oma kojutuleku ka paika ja praegu on seis selline, et 20.02 alustan koduteed siitsamast Kullarannikult. Esimene nädalane peatus on Kuala Lumpuri ja sealt edasi London, kus seekord olen vaid natuke ning siis Amsterdam kolm päeva ja Lõuna-Hollandisse olen ka minemas. Täpset Tallinnasse saabumist ei tea veel, sest lihtsalt pole broneerinud veel midagi. Kolm tundi kolasin ja otsisin ning kokkuvõttes sain 550 euriga kuni Amsterdamini, mis on oluliselt odavam kui ma alguses planeerisin. Teisest küljest ei saa ma paari soovitud ettevõtmist teoks teha, sest järgmised reisid vajavad ka finantsi. Ega ükski asi siit ära ei kao, kuigi 2012 on kellal nüüd. Jõuab veel igale poole! Paar pilti ka:

Vollekunnid

Mis lained? Ei tohi ujuda.. ?

HAMMERTIME

Töölaagri lõpp ja jõulud rannas

16. detsembril oli viimane tööpäev, kui saapad ja püksid jalga ja selga panin. Ka ilm oli seda nägu, et siin tulen kiire lõppmäng. Peale lõunat saimegi kodupoole asuda, sest liiga tihedalt viskas vihma. Jätsin kogu pererahvaga hüvasti ja tegin piltigi, et oleks ajalooraamatus midagi vaadata. Kokku kolmteist ja pool (13,5!) nädalat töötasin härra Savio farmis ning kogemuse võrra kindlasti rikkam. Alustasin tööd kui ehitasime uut õunaaita ja panime poste maasse, seejäreld vedasime traate ja kinniasime noored puud nende külge. Järgmine suurem töö oli õite ja õunte harvendamine, mida tehti kokku neli kuud ja natuke rohkemgi. Aga sellest ajast tegin ma kõiki muid töid, kus abikätt oli vaja. Parimad päevad oli vast need, kui traktoriga sai ringi kärutada ja saetud õunatpuid metsa vedada. Samas kivide õhkamispäevad olid ka üsna lõbusad. Sai teha rasket tööd ja niisama looderdada, kuid leidsin endas selle eestlase visaduse, mille ma arvasin juba ammu kadunud olevat. Kokkuvõttes lahkusine heade nootide saatel ja loodan, et see hea tunne oli kahepoolne.

VSOP

Hostelist lahkumine oli ka veidi kurb, sest olin ma seal üks kahest vanimast olijast koos inglise piiga Chloe'ga, kellega ma sain algusest peale hästi läbi. Tegime koos süüagi ja tänu temale tärkas minuski kokkamise pisik. Veel ei tea, kas päris suureks kasvab, kuid idaneb siiski. Reedel oli küll viimane tööpäev, aga laupäevaks rihtisime koos kolme teise pesast lahkuva kotkaga lahkumispeo. Pühapäeval lahkusime neljakesi Brisbane'i suunas. Väikene paraad ja ärasaatmine tegid südame natuke härdaks, aga see on reisimise võlu ja valu. Kui inimesed on kurvad lahkumishetkedel, siis tähendab, et olen hästi teinud.

Kangru tänava pelmeenid

Brisbane'is kolasin natuke linna peal ja käisin kohalikus „linnarannas“, kuid nagu eelmine kordki ei suutnud ma seekord ka midagi ärevat leida. Kuigi inimesi tundus olevat oluliselt rohkem kui eelmine kord, siis ei aidanud seegi. Ühesõnaga suund Smurfiparadiisi. Poolel teel andis Raido teada, et ta teeb pelmeene ja olen oodatud sinnapoole. Rohkem polnud vaja küsidagi. Viskasin kotid hostelisse ja esimese bussiga teisele poole Smurfi ning vana maitsva Kangru tänava retsepti järgi tehtud pelmeene manustama.

Esimene nädal Smurfis oli nagu Võsul puhata. Esimesed kaks päeva otsustasin, et süüa võib keegi teine teha ja sõin kõike head paremat hommikuks-lõunaks-õhtuks ning vedelsin rannas. Alustades Belgia pannkookidega hommikuks ja lõpetades sushiga õhtuks. Kolmapäeval mõtlesin, et lähen uurin kohalikke võrguväljakuid ja leidsin eest pool piiga, kellega kohe paari võtsime ja volletama asusime teiste kodanike vastu. Sain ka kohalike vollekunnidega tuttavaks ja ootavad väga, millal me Raitsiga neile koti pähe tõmbame. Muidugi pole Raits ju palli hoidnud käes juba aastaid, kuid mees näib vormis. Kui tal nüüd puhkus algab, siis lähme vaatame, mitu kulda koju saab toodud. Neljapäeval ja reedel sai samamoodi vollet mängitud. Kuigi ilm polnud teab mis päikseline, siis volletamiseks oli ideaalne, tuul häiris sutsu.

Laupäeval, jõululaupäeval kusjuures, väsinud, magan mõnuga ja ühtäkki kuulen, et keegi mängib akna all pilli ja laulab. Samas hea, kui päeva maha ei maga. Ajasin end üles ja käisin isegi turul ning võtsin banaanileiba ja passion fruit'i. Ja Raits siis küsis, et mis teen. Ütlesin, et söön. Aga palju parem oli ju Raitsi juurde minna, kala püüda, ookeanis pilte teha ja verivorsti süüa. Selline mu jõululaupäev oligi, luuletus kõrvale ja pildid selgituseks.

Jõulud 2011

Mäletan neid aegu,
teistsuguseid kui praegu.
Kui olid põhjapõdrad ja saan
ning lumest rääkis ilmajaam.

Jõuluõhtu möödus rannas,
tuul surfilaudu randa kallas.
Aga õhtuks ikka verivorsti,
sealiha ja head morssi.

Särk, plätud ja lühkarid -
neid kolme vaid vajangi.
Lumest miskit pole kuuldud,
mul ilmselt on luulud!

Vanasti oli lumi, põhjapõder ja saan. Nüüd on liiv, känguru ja surfilaud.

Jõululaupäeval kalal.

Kirju kala.

Raits puhastab kohalikku angerjat.

Jepjep

Tormas nii, et hoia mütsist kinni

Eelmine kolmapäev (07.12) oli üsna tähtis päev. Nimelt oli mul selleks ajaks kaheksa kuud Austraalias kolatud ja kolm kuud mu armsas õunafarmis tööd rabatud. Teisisõnu on mul kindlalt nii 88 päeva kui kolm kuud kohustuslikke tööpäevi farmis igast otsast koos. Tehtud! Meenutasime just toanaabri Jordaniga, et kui me kolm kuud tagasi siia tulime, et siis olime hädas kui palju aega ja farmitööd on vaja ikka teha. Eile tegime tähtsa päeva puhul kõige suuremad ja paremad pitsad ning meenutasime möödunud aegu. Teen ka pikema kokkuvõtte kui taas inimeste seas olen ja härra ülemus on paberile allakirjutanud. Järgmine nädal on seega oodata mahlakat ja ilustamata eluolu Stanthorpe'is.

Lõunapaus

Igatahes oli meil eelmine nädal siin vihmanädal ja pakane. Viimase 123 aasta kõige külmem päev – 10 koma midagi kraadi. Lisaks sellele kallas terve nädala peaaegu, aga õnneks tööpäevi väga ei kaotanud kokkuvõttes. Niigi olin nädalavahetus enne vihma pistu tõbine – pilt oli, häält mitte. Ilmselgelt ei tasu 30 kraadisest kuumusest konditsioneeri alla istuma minna, sest kõri hääletab paeltega ja loobub töötamas. Boonusena sain kaasa ka köha ja pisikese palaviku ning mineviku kogumuste põhjal otsustasin vabaks võtta mõned päevad. Imesin kommi ja sõin puuvilju. Kiivid kaotasid oma mõtte kui lõpuks mangod kätte sain. Aitäh Eeva!

Batman chillib

Tööd rabasin teha kuurides ja aias koos noorima perepojaga. Kui mingi projekt oli küpsemas, siis oli tema ikka see mees, kes võttis mind appi. Koristasime kuure ja katusealused rämpsust ja metalljuppidest. Igal hommikul kui teised kotkad harvendama viiakse ootab mind väikene teadmatus, et mis põnevat täna teha saab. Kuuride ja nende ümbruse korrastamine oli hariv, sest igalt poolt leidsin erinevaid ämblikke, sisalikke ja muid veidraid olevusi. Kivihunnikute ja muus sodi vahel oli ikka see moment, et ei tea millised ja mitu ussi siit alt välja tuleb. Pildile kõike ei saanud, sest pole aega klõpsida. Lisaks tegime veel suure koristustöö peretütre maja ümber, mis eelmisest omanikust oli jäetud sööti kui nii võib öelda. Kujutage ette botaanikaaaeda, kasvuhoonet ja majaümbrust, mida pole mitu head aastat korrastatud. Kasvuhoone lammutasime maha, botaanikaaia istutasime ringi ja muud puud-põõsad sõitsime buldooseriga siledaks. Ma arvan, et mina olengi uus Don Kirk. See oli ka esimene projekt, kus härra pereisa esimest korda kiidusõnu lausus. Ainult kolm kuud läks aega.

Jalutu sisalik

Viimane suur projekt oli õunakastide survepesu ja viimased tööpäevad sel nädalal mööduvad ilmselt õunu harvendades, mis mulle üldse enam ei istu. Palju ägedam oli igasugu erinevaid talutöid teha ja nii ei hakanud kunagi igav. Aga neli päeva kannatab välja, vist. Reedel viimane tööpäev ja seejärel katsun pühapäeval bussil jõuda, et Smurfi Paradiisi tagasi minna. Samasse hostelisse, kuid seekord on Raits ka Paradiisis, mis tähendab, et ....

Keksin ka väheke: sel esmaspäeval sain nelja erineva inimese käest kiita, et kui tasemel ja aksendivaba mu inglise keel on. Alustades farmi peadirektoriga ja lõpetades uute toakaaslastega. Peab mainima, et tunnen isegi, et kõnekeel on väga heast veel paremaks läinud. Ma isegi teen juba vahet peaagu kõigil inglise keele aksentidel ja isegi farmeritest saan juba poole sõna pealt aru, mida nad tegelikult räägivad. Mäletan, kui ma sakslastega Idarannikut väisasin ja siis nad tihtipeale küsisid, et kust ma selliseid sõnu ja väljendeid tean. Täname siinkohal oma õpetajaid Merike Sikku ja Hegi Soosaart. 

Viimased kaks nädalat

Ehk kohustuslikud farmipäevad on mul koos ja töötan veel siinkandis kaks nädalat ning seejärel pagen tagasi ookeani äärde Smurfiparadiisi. Hea uudis on ka, et saan YHA hostelisse tagasi tööle õhtusesse vahetusse. Härra hosteliülemus saatis kirja ja ütles, et juba hea oleks, kui ma tagasi tuleks ikka.Raits on ka seal ennast kenasti sisse seadnud ning . Viimased kaks nädalat on läinud kiirelt ja olen farmis teinud mitmesuguseid töid alates oksade vedamisisest, millega on nüüd ühelpool kuni aiatöödega. Parematel päevadel saime püssigi lasta. Harvendamisest oligi juba veidkene kõrini ja seega hea vaheldus. Paar päeva olin haige ka nii et ei tulnud hiirepiuksugi, Ilmselt ei ole maailma parim mõte 35 kraadisest kuumast kliimaseadme all istuma tulla.

Nädalavahetusel tegime eestlastega kõva peo ja järgnev päev jätkus samas taktis. Vähemalt nendega, kellega ma siin olen ja piigad teisesest hostelist on ikka suurepärane segu. Kaks päeva südamest pisareteni naeda ei ole ikka lihtne. Meid peetakse üldjuhul hulludeks, aga hostelirahvas hakkab meie rõkkava naeruga juba vaikselt harjuma. Viimane nädalavahetus saatsime eesti piigad Maarja, Birgiti, Mariti ja Merlini Austraaliat avastama. Nagu ma olen öelnud korduvalt, et reisiv eestlane on ikka hoopis teistsugune eestlane. Olen ka vapralt oma kohalike loomade kollektsiooni täiendanud. Siinkohal mõned eredamad nagu redback spider, red-bellied black sbake ja kohalik sisalik.

Muud kaadrid.

Red-bellied black snake

Sisalik, mingi

Redback spider