In the middle of Nowhere, next to Nothing

Reede 22.04 käisin Thori vaatamas. Päris rahule võib jääda tulemusega, andis palju vihjeid tulevale Avangersile.  Seega ootan seda huviga.

Laupäeval oli aeg jälle linnapeale minna ning Kati, Heleni, Grethe ja Jelgeniga väike disko teha. Olin juba poolel  teel kui helistas üks vanem daam ja küsis, et kas ma olen huvitatud nende juurde farmi tööle tulemast. Kuna  neljapäevane tööotsing jällegi olulist tulemust ei andnud, siis ütlesin, et muidugi! See tähendas seda, et ma pidin  pühapäevaks kella 12ks minema Sheppartoni. Pikast peost nagu Raitsiga reivil käimine vist ei tule midagi välja.  Läks mõni minut mööda ning Helen helistas ja ütles, et ilma triiksärgi ja kingadeta sisse ei lasta. Mitu kinga mul  kaasas oli? Aga mitu särki? Ühesõnaga oligi hea, et sisse ei saa, sest siis jõuan äkki lõunaks kohale.

Jõudsin linna ja daamidel oli sooviks 3 šampust ning läbi sekelduste ma lõpuks saingi kolm ostetud tänu Heleni  suurepärastele teejuhistele. Endale loomulikult nelipakk SC-d. Võtsime daamidega šampust ja tegime mõned ärevamad  kaadrid ning läksime linnapeale. Vahepeal õnnestus Grethega välja selgitada, et ilmselt läheb sama ringi peale ka  tema sõbranna Mari-Liis ning et me võiks koos minna. Natuke kolamist ja otsimist ning leidsime ühe vastuvõetava  koha. Viskasime veits tantsu kuni Jengel saabus. Seejärel läksime vaatama sellist klubi nagu Spice Market, kus  turvamees mulle ütles, et ole hea ja osta kingad ning särk. Ja oligi aeg ette võtta kodutee.

Kodus pakkisin kiirelt asjad ja palusin Amandal mind rongijaama hommikul viia, sest bussid pühade tõttu ei sõitnud  nii vara. Helistasin veel Mari-Liisile, et kas ta ikka tuleb, kuna ta ju ka peo peal oli. Ühe jama tõttu oli ta  sunnitud tulema taksoga ning ostsin siis mõlemile piletid ära. Sõitsime koos ja hirmutasime eesti keelega inimesi.  Ma läksin üks peatus enne Sheppartoni maha ja nägemist!

Ärilõuna.

See sama vanem daam, kes minuga tööasju ajas, tuli mulle rongijaama vastu. Minu uues elukoht mõneks ajaks on nüüd  Mooroopna ja backpackerite hostel. Väike asula, suured poed, golfiväljaku leidsin ka juba, rohkem vist polegi midagi. Igatahes sain ma hostelisse toa ja hommikul minnakse siitsamast tööle. 120 taala nädal hostelis (mis pole küll  kuldne, aga käib kah), 6 taala tööle tagasi sõitmise eest, palk peaks olema 18,75 taala tunnis (umbes 13 euri) ja  tööaeg 7:30-16:00 ning töötan õunaias. Puhkepausid ja lõuna on ka muidugi. Kui ma praegu arvestan, et umbes kuni 25  taala päevas läheb söögile pluss muud kulud, siis peaks päevas üle jääma umbes 95 taala. Ehk nelja nädalaga peaks  olema 1900 taala. Esialgsete plaanide kohaselt olen siin kuu kindlasti, tööd jätkub kaheks. Kui midagi paremat ei  leia, siis olen ilmselt siin edasi.

Aga nüüd küsimus: mis värvi on õunapuud ja mis värvi õunad? Ning mille järgi ma pidin kindlaks tegema, kas õuna  tohib korjata? Rohelised, punased ja värvi järgi. Epic fail contest winner of the month? Jaa! Esimene päev oli üsna  väsitav ilmselt ka seetõttu, et pole ammu trenni teinud. Töö seisneb selles, et mul redel ja korjamiskott ning  korjame ÕIGET värvi PUNASEID õunu neid vigastamata ja muljumata. Aaaah valus! Isegi maha ei tohi kokkuda rääkimata "kõvasti"  pigastamisest kui korjan. Need õunad lähevad ühe Austraalia suurima poeketi Colesi müügilettidele nelja kuu pärast.  Enne seda pestakse, poleeritakse, vahatatakse ning hoitakse külmas kuni müügipäevani. Iseenesest pole raske töö,  lihtsalt ma olen nõrgaks jäänud vigastuse tõttu. 18 taala tunnis pole ka paha. Päeval oli seal umbes 30 korjajat  igast maailma nurgast, aga ma käin hostelist hommikul koos 3 hongkongi tüübiga, kellest kaks on logistikud ja üks  transpordiklienditeenindaja vms. Juhus?

Peale teist päeva oli juba parem tunne. Ülemustega sain asjad aetud ja paberid korda. Korjamine läks ka valutumalt  ja ladusamalt. Päevas korjasin üksinda umbes 1000-1200 kg õunu. Muidugi oli mul täna muusika kaasas ning Noisia  saatel on juba päris lõbus korjata. Üks ülemus tuli kohe uurima, et mida ma kuulan. Pakkus, et technot, aga ma  harisin teda. Ise ta olevat bluusimees, aga kui järgmiseks tuli Liisi Koikson - Sõbrale, siis ta kiitis tema häält.  Mullegi meeldib. Ja mu telefon on ikka jube hea muusikamängimiseks: Nokia 6330i. Homme võtan Alexi antud kõlarid ka  kaasa ja siis hakkame reivima.

Igatahes mu papud on nüüd tööjalanõud ning enam ei lasta mind nendega linnagi, rääkimata klubist. Kohapeal pole  ühtegi poodi, kust saaks midagi viisakamat osta. Õhtul saabusid ka ülejäänud toanaabrid reisilt nende hulgas üks  sakslane Stefan ja eestlane Kaido. Keegi võiks mulle mälupulgaga VSN10, Icicle -  Under The Ice ja London Electrcity - Yikes! albumid saata posti teel, sest mul bandwith otsas. Siin Austraalias on ikka tüütu nende mahupiirangutega, muhvihgi ei saa varastada enam.  Isegi osta ei saa ilma et mahu täis tõmbaks. Ajaa, mul pole töö juures levi telefonil, nii et ärge paanitsega, vaid kasutage kõneposti eesmärgipäraselt.

Hinnakiri

Toon näiteks ja emale rahustuseks mõned kohalikud hinnad. Nüüd, kus ma pean lausa ise poes käima ja süüa tegema, sain täitsa ise osta nänni kokku. Mida ma neist asjadest tegin võite vaid arvata, aga kokasaatesse mind ei kutsutud. Kroonisõpradele veel eesti rahaski igaks juhuks. Kokkuvõtteks võib öelda, et tuleb sushit süüa.

Nimi	AUD	EUR	EEK	Kommentaar
Piim 2L	2,99	2,21	34,50	Jube imeliku maitsega
Külmutatud lihakook 4tk	6,99	5,15	80,66	Nomnom
Oliiviõli 0,5L	4,79	3,53	55,27
3 paari lihtsalt sokke	9,99	7,37	115,27	Lihtsalt sokid
Hakitud kanaliha 500g	5,49	4,05	63,35	Suht kanane isegi
Jogurt (6 x 200g)	6,17	4,55	71,19	Pole päris jogurt
Sulatud juustuviilud 250g	4,98	3,67	57,46	Mmmmm
Maisipulgad 425g	2,49	1,84	28,73	Mmmmm
Peldikupaber 1000 lehte	1,09	0,80	12,58	Jube õhuke
Nuudlisupp 70g	1,57	1,16	18,12	Peaagu turbokad, aga parem
Müslibatoonid 12tk	2,69	1,98	31,04	Mmmmm banaaniga
Tomat 550g	4,4	3,24	50,77
Mingi müslisöök 750g	3,99	2,94	46,04	Aga päris hea hommikul
BBQ kaste	2,52	1,86	29,08	Mu uus lemmik
Munad 12tk	2,71	2,00	31,27
Makaronid 500g	1,99	1,47	22,96
Buss/tramm/rong päevakas	11	8,11	126,93	Üks pilet kehtib kõigil sõiduvahenditel
Buss/tramm/rong 2H	7	5,16	80,77
Kinopilet	16	11,80	184,62	Kaks korda käinud juba
Rongipilet Melbourne-Shepparton	18	13,27	207,70	190 km, 2,5h
Sushi ampsukas	2,6	1,92	30,00	Pilt lõustakas
Sushi kandik	7	5,16	80,77	Keskmisel oli 7-8 AUD
Lemmikküpsised	2,39	1,76	27,58	Arnotts Kingston Cream 200g

Linnapeal osa 2

Teisipäeval sõitsin linna, et käia vestlusel, mis tagantjärele oli mõttetu reis ning tänaseks selgus, et see on sisuliselt uksest ukseni müügitöö ning ma surusin neil kätt ja soovisin edu. Aga kuna kell oli vähe ja ilm oli ilus, siis tegin jällegi tuuri linna peal. Seekord kavatsesin üles otsida Eureka Skydecki, mis asub teisel pool jõge ning sealpool ma polnud käinud veel. Enne tegin väikse sushi ning läksin Skydecki otsima. Muidugi ei leidnud seda kohe, kuigi see oli kõige kõrgem maja. Punane ja roheline ka polnud, lihtsalt ühtegi silti polnud. Küsisin isegi ühelt kullerilt ja tema, selle asemel, et maja näidata, seletas, et mine sealt ja sealt.

Aga kohale ma jõudsin. Ma ei teadnud midagi sellest Eureka Skydeckist, aga ma oletasin, et see on ilmselt mingi katus, kus peal saab ehk jalutada ja hea vaade linnale. Eksisin. See on kõrguselt teine hoone Austraalias. Pilet ülemisele 88. korrusele oli soolane ja veel soolasem oli klaasist põrandal pildistamine ja pilt ise, aga kus ma siis sain käimata jätta. Tegin hunniku pilte ja katsetasin oma uut seebikat ning polnud pahad tulemused. Lõustakas on pildid nagunii vähendatud, kuid originaalis on päris kenad, seebika kohta.

Mõningaid fakte:
1) Eureka Skydeck on lõunapoolkera kõige kõrgem avalik vaatluskoht.
2) Maja on 297,3 meetrit kõrge.
3) Lift liigub kiirusega 9 m/s.
4) Maksumus umbes 500 miljonit AUD.
5) Maja tipp võib kõikuda kuni 600 mm ja 90. ning 91 korrusel on kaks 300,000 liitrist veepaaki, mis aitavad maja stabiliseerida.

Pärast tornis käimist võtsin suuna linna peale ja märkasin, et mingi paljas mees võimleb tänaval rahvale. Lähemalt vaadates selgus, et asi on võimlemisest kaugel. Ma tegin ühe video ka selle kohta, mille töötlemisega läheb aega ja üleslaadmisega veel rohkem. Ütleme nii, et mõned painded panid mind ebamugavalt tundma.

Liikusin edasi Federation Square'ile ja üks kena piiga tuli pakkus mulle flaier ja võitis hea esineja nimega Adam Ethan Crow. Pilet oli vaid 10 taala tavalise 20 asemel ja mõtlesin, et miks siis mitte. Ostsin poest nelipaki Southern Comforti ja läksin oma lemmikparki Flagstaffi pingile õhtupäikest võtma kajakate keskel. Kell 19 oli show ja asus väga põranda all väikses klubis. Nagu selgus toimuvad seal maalused reivid, kuhu peaks isegi minema. Koht oli küll ehtne maalune urgas. Igatahes show oli äge, ma naersin ribadeks ennast. Mees rääkis oma elust, alkoholist, vägivaldsest isast, naistest ja preestritest läbi sellise roosa prisma, et isegi kõige julmem pilt tema elust oli naljakas.

Uurisin ka, mida eesti piigad teevad ja nad oli parajasti linna peal ning istusime ühel suvalisel pingil ja ajasime juttu Heleni ja Katiga. Viimasest bussist Werribees olin ma nagunii maha jäänud juba ja seega ootas mind 4km jalutamist rongijaamast koju igal juhul olenemata sellest, mis kellase rongiga ma bussijaama jõuan. Vähemalt oli kaks kena piigat rongis. Muusika ja SC saatel jõudsin pool kaks öösel koju.

Öine Melbourne (klikkides avaneb korralik pilt):

Reivivad eestlased

Reede 15.04

Käisin Altona rannas ja linna peal. Tuul, külm ja tühi koht. Vedelesin küll rannas veidi, aga ilmselgelt on hooaeg läbi.

Laupäev 16.04

Hommikul saabus Raido, kes sõitis reedel Sydneyst Melbourne'i. Reede õhtul jõudis õnnelikult oma sugulaste juurde ja laupäeva hommikul sõitis minu juurde. Muidugi oli meie vahel terve Melbourne ehk umbes 73km. Igastahes saime kallistastud ja surutud ning võtsime suuna Torquay randa, kuna ilm oli sel hetkel veel ilus. Raits muidugi hädaldas, et 20 kraadi pole ikka soe temale. Ma ütlesin selle peale, et ta on ikka lahjaks jäänud kui külma kardab. Torquays käisime ookeanis ujumas ning külm tuul peletas meid eemale. Mõtlesime siis, et üritasime minna golfi mängima. Astusime kohalikku klubisse sisse ja meile öeldi, et 2-3 tunni pärast saate, kuid surfaripüksid ei ole lubatud ning kraega särk on kohustuslik. Teist korda me ei küsinud ja sõitsime tagasi Werribeesse.

Kuna olin just kohalikest golfiradadest mööda sõitnud, siis mõetlesime, et lähme siia. Sõitsime minu juurest läbi ja võtsin vajalikud asjad kaasa, kuna õhtul/öösel oli plaanis linna reivile minna. Raits polnud ju tükk aega head kraami kuulnud ja juhuslikult oli Danny Byrd esinemas. Tehtud-mõeldud!

Werribee golfiklubi oli palju mõistlikum, kuid ka natuke kallim kui teised rajad, kus Raits oli mänginud. Maksime 64 taala 9 raja eest, kuna 3 tunni pärast läks pimedaks. siis enam ei lubatud täis ringi mängida. Minule oli see esimene kord golfi suurel väljakul taguda. Norras sain driving range'is harjutada lööke eelmisel ja üleeelmisel suvel ning greenil mängida on nagu minigolf. Raits on muidu lööjamees juba ja õpetas mindki. Ma sain keha asendi ja liikumise enamvähem õigeks, kuigi jalg ei tahtnud paigal püsida. Sain päris palju targemaks ja osavamaks ning ma usun, et kindlasti tahan veel golfi mängida. Raits ütles ka, et alates esimesest kuni viimase auguni oli areng märgatav.

Pärast golfi sõitsime autoga Raitsi sugulaste juurde, et seal linna peole minna. Tema tädi ja onu olid kodus ning enne meid linna peale pidutsema ei lastud kuni söönud olime. Tädi oli teinue meile nuudleid, kana ja kastet ning saime juua päris õiget keefiri! Kuna pidu kestis ametlikul kella 7 hommikul, siis oli see hea algus. Kõhud täis läksime rongiga linna. Rongijaamas saime ühe usuhlluga rääkida ja harisime teda natukene Eesti religiooni kohapealt ehk siis vana hea nali, et me oleme paganad. Linna oli ligi tund sõita rongiga, kuna peatusi oli palju. Linnas käisime "bottleshopis" ja võtsime 8 paki Woodstocki, kuna Southern Comforti polnud, mida ma oleks tahtnud Raitsile pakkuda. Woodstock kotis läksime Flagstaffi parki ning istusime ja ajasime tavalist näiteringi nilbust kuuvalgel ja opossumite seltsis.

Pidime ka kohtuma kahe eesti piigaga, kellega ma olin eelmisel õhtul kokku leppinud, et saame kokku. Lõpuks selgus, et neid on neli kambas koos ühe kutiga, kes tahab samale reivile minna, kuid kolm piigat tahtsid mingile koledale klubipeole minna. Meid see ei heidutanud muidugi, vaid jäime kindlaks endale. Nemad neljakesi läksid üldse teise linna otsa peole ja me Raitsiga lihtsalt ei viitsinud sinna minna, et neile tere öelda. Läks tunnike mööda ja helistasid, et klubis on täismaja ja nad sisse ei saanudki ning et nad tulevad meie juurde parki. Lõpuks saimegi nelja eestlasega kokku ja vahetasime viisakusi ning siis läksid piigad uuele katsele klubi leida ning mehed läksid reivile All City Bassi.

Klubi oli suhteliselt pisike, aga eesti mehe väitele oligi Melbourne'is see probleem, et inimesed ei kuula drum&bassi eriti. Kohalikud vähemalt mitte, aga välismaalased küll. Imelikud kohalikud sellised, endal Shapeshifters ja üle mere Concord Dawn. Igatahes pidu oli pooleks dubstep ja drum&bass, aga suurem rõhk oli dubstepil, mis pärast 3 tunnist kuulamist ja kargamist väsitas ära. Danny Byrdi set oli muidugi väga hull, kuid seda oli ainult tunniks. Igatahes mul oli nägu kõrvuni ja Raitsil ka hea meel head muusikat kuulata. MC oleks võinud vait olla. Ei mäletagi, millal viimati sellisel mõnusal peol sai käidud. Lasershow oli üsna võimas. Kosheenil vist, aga seal olid teised põhjused, miks see mulle vägaväga meeldis. Peol olime vist kella viieni ja kuna rohkem dubsteppi lihtsalt kuulata ei jaksanud, siis läksime tegime väiksed söögid ja läksime rongi ootama. Esimene rong läks 7:36 ja otsustasin lõpuks ikka mõistlikuma valiku kasuks, et minna ka Raitsi tädi juurde, mitte enda juurde. Kell 9 hommikul jõudsime koju ja magama.

Kui lõpuks kahe paiku ärkasime, siis oli tädi meile kena kirja jätnud ning sooja toidu pliidile. Lisaks saime veel kodutehtud pasteeti, mida siin maal naljalt ei saagi. Sõime kõhud täis, vaatasime telekat natukene, surusime kätt ja läksime jällegi oma teed. Ma usun, et me veel kohtume!

Mul oli veel aega mõelda, et kas võtta ette reis Perthi koos Raitsiga või mitte, kuid otsustasin siiski Melli jääda veel. Katsun tuleval nädal aktiivsemalt töövarianti otsida ja siiski siia jääda. Sain ka teada, et siinkandis on umbes 20-30 eestlast ning nad korraldavad vähemalt Emadpäeval Eesti majas mingi koosviibimise. Piigad pidid pühapäeval linna peale minema ja töökuulutusi vaatama minema. Mõtlesin, et liituks ka nendega, aga nad oli päeva otsa ilmselt taastumas. Käisin tiiru Melli linna peal, võtsin ühe sushi ja sõitsin koju. Viimasele bussile jõudsin õnneks ja igatahes nüüd teab üks india bussijuht mis ja kus Eesti on.

Böö nädal

Böö nädal, sest lastel on koolivaheaeg ja kuna ma siin olen, siis nad üritavad igal hetkel mind jalkat või midagi mängima meelitada. Õpetasin Piperile kaardimänge üks õhtu. Nüüd ta oskab hiina ja vene turakat mängida. Kahjuks polnud tal mulle midagi õpetada, mida ma ei teadnud. Mängisime nokkadega ka umbes sellist mängu nagu meil on Eestimaa. Loomulikult sain pähe, sest küsimused olid Austraalia kohta, mis siis, et lastevariant. Hommikuti olen nokkadele pannkooke teinud, nii et nad on mul suured sõbrad. Pisike Matilda ainult minu peale loodabki kui mängida või pannkooke soovib, sest teised väga ei hooli temast. Ühel päeval mängisime Black Opsi ja sain kuueaastaselt pähe :(

Esmaspäeval käisin linnas ja sain oma kohaliku pangakonto ja -kaardi ning internetpanga andmed. Kuigi sellel kaardil polnud midagi, see vähemalt töötas. Swedbank imeb lurinal. Mingil veidral põhjusel ei saanud ei krediit- ega deebetkaardiga maksta ega raha välja võtta. Kirjutasin siis panka kirja selle küsimusega ja tunde hiljem tuli pakkumine võtta laenu. Selle peale saatsin teise kirja veel ning siis öeldi, et nemad ei oska midagi teha. Kolmapäeval õnneks kõik toimis jälle. kurat teab. Kõik töölubajad ei vastanud midagi. Hea mees, kes lubabki? Siin maal on ikka lubajaid rohkem kui tegijaid kuni eestlased tulid. Käisin ka Eesti Majas, aga seal oli vaid silt, et pühapäeval on Õnne 13.

Teisipäeval sadas. Ei saanud toast väljagi. Mellis uputas ka kuuldavasti. Mitte nagu Tartus küll, aga natuke vähem. Siinkohale tervitan tartlasi/maakaid!

Kolmapäeval käisin kohalikus Solarises ja kinos Sucker Punchi vaatamas. Peab tunnistama, et midagi jäi ikkagi puudu, kuigi visuaalselt oli see ikka võimas. Eriti draakonistseen. Õhtul rääkisin Raitsiga ja ta tuleb laupäeval Melbourne'i ja siis olenevalt ilmast oleme rannas või rannas. Hästi läheb, siis peaks kaks eesti piigat ka meiega liituma.

Neljapäeval tegin rattaga umbes 30 km tiiru mööda metsi. Leidsin mingi mõisa, golfirajad ja loomaaia. Tunne kodukanti reist jällegi. Kõik sai alguse sellest, kui vaatasin Google Earthist, et kus ma siis täpselt olen. Werribee Park ja Werribee Mansion on need kohad, kuhu ma oma otsaga jõudsin, loomaaeda enam ei jõudnud. Paistis, et saab rattaga ära käia ja läksingi. Pole kaks kuud niimoodi minna andnud ja päris läbi võttis pärast sõitu. Jalg on enamvähem hetkel. Äkki saab nädalavahetusel palligi mängida. Vähemalt randa peaks saama ja kui Raitsi auto vastu peab, siis saame äkki Great Ocean Roadil ära käia.

Igatahes ma vedasin endaga kihla (jälle), et kui reedeks midagi kindlamat ei selgu, kui et "me võtame ühendust", siis lähen Raitsiga Perthi. Seal soojem ja vabalt saab mingit ajuvaba töö teha. Nii nad räägivad vähemalt. Pealegi on koos lõbusam.

Ajaa, suvalise tüdruku pilt:

Esimene "trenn", netball ja aussie jalka

Reedel 08.04 käisime õhtul kohalikus pubis ühe Amanda tuttavaga austraalia jalgpalli vaatamas. Ta seletas mulle reegleid ja võtsime kohalikku õlut. Õnnestus juua sellised asju nagu Pure Blonde ja Carlton Draft. Pure Blonde polnud üldse paha õlle kohta, draft oli mõru. Kodus võitsin veel sellist kohalikku poppi õlut nagu Beez Neez, mis on meega. See oli päris mõnusa maitsega. Aga siiski Southern Comfort on parim jook, mida ma olen saanud siiamaani.


Laupäev 09.04 käisime Amanda, Ryani ja Matildaga noorte netballi võistluseid vaatamas. Sain üle pika aja natukene palli loopida ja saalis liikuda, kuigi liiges teeb ikka haiget veidi ja päeva lõpuks on veel paistes. Rattaga sain sõita küll, aga käimisega annab ikka tunda. Pärast netballi "söötsin" väikse Matildaga trampliinil ja tegin selle kohta väikse klipi ka, sest see on lihtsalt äge. Iga päev ta küsib mind mängima. "She is just mental!" nagu Amanda isegi ütleb. Ta on nii osav nii netballis, kriketis ja trampliinil. Söödab ka juba nagu võrkpallur ja ise alles kuuene. Netballi võistlustel võttis endast suurematelt palli ära nagu polekski kedagi vastas. Pro!

Pühapäeval oli üsna sügisene ilm ja päeval olime kodus. Mängisin Matildaga Black Opsi PS3 peal ja sain haledalt kotti. Õhtul käisime kohaliku spordiklubi grillõhtul, pakuti burgerit ja õlut ning sain natuke austraalia jalkat proovida. Lõin isegi paar väravat noorte nokkade vastu mängides.

Homme lähen siis linna peale asju ajama. Saan oma kohaliku NABi pangakaardi ja ehk ka TFNi kätte, aga viimane pole kindel. Lisaks sain laupäeval võistlusdte ajal veel ühe Amanda tuttavaga jutule, et neil oleks vaja kedagi, kes autodega sõidaks parklast pesulasse ja hooldusesse ning tagasi. Pidi esmaspäeval ka teada andma. Nad toovad maale uusi mersusid ja bemme. Andke andeks kui ma mõne bemmiga lihtsalt vastu seina sõidan, eriti X5ga. Ühte kohta pean jutule minema ja kolm ülejäänut pidid ise ühendust võtma. Üks viiest peaks ikka õnnestuma.

PS: kui blogi värvid on veidrad, siis teate ju küll miks

Luiged rannas ja linnapeal

Teisipäeval 05.04 oli lõpuks ometi päike paistmas ja pakkisin oma asjad kokku ning läksing St Kilda randa. Sel hetkel sai mulle ka selgeks, et kohvriga on ääretult tüütu liikuda ja juba mõtlesin, et peaks ikkagi matkakoti soetama, kuid ilmselt kõik asjad sinna ei mahuks. Aga juhtus nii, et helistas mulle lõpuks Amanda, kelle juurde pidin Melbourne'i saabudes minema. Ta saatis mulle oma aadressi ja pidime õhtul tema juures kokku saama. Ilm oli hea ja olin vast kaks tundi rannas luike tegemas enne kui tundus, et peaks särgi tagasi selga panema, sest luigele ei tee intensiivne päike väga head. Olin täiesti ainuke suvitaja terve ranna peale kui mõned koerajalutajad välja arvata. Vesi oli kahjuks üsna külm ja ujumise jätsin seekord vahele. Hoiatusildid olid ka sellised, et ei tea, kas tasub üldse proovida. Hoiatussildid on üldse ägedad siin. Sisuliselt on enamlevinud lause siltidel: "penalties apply!. Näiteks rongis oli kolm erinevat hoiatust selle väikse lisaga.

Amanda oli küll tööl kella 17ni, kuid lapsed kodus alates kolmest ja koht asus teisel poole Melbourne'i. Astusin trammi peale, et St Kildast kesklinna minna ja sealt rongiga piirkonda nimega Werribee ehk Where I Be nagu ma kohalikele seletasin. Tund aega rongiga sõitu kesklinnast ja ma sõitsin paar peatust mööda ühelt ristmikult. Ei jõua kõiki infoteated jälgida kui aknast on palju vahtida. Rongijaamast oli päris hea maa jalutada küll, aga nõrgad sõidavad bussidega. Pealegi näeb niimoodi rohkem, kuid kahjuks oli see üsna igav tee. Kant, kuhu pidin minema on umbes nagu Viimsi uuselamud, kus aadressid on linnunimed ja keegi midagi ei tea, aga aadressi järgi jõudsin õige teeotsa juurde, kust Amanda mind peale võttis.

Amandat ma tean juba umbes 12 aastat alates sellest ajast kui ma ise 13 olin ja sellist mängu nagu Utopia mängisin. Oleme ikka õrnalt kontakti hoidnud, kuid pärast seda kui Raido ja Kätlin Aussiemaale sõitsid, siis ma kirjutasin talle, et pole võimatu, et ma isegi tulen sinna. Tema vaid ütles, et tule millal tahad ja kauaks tahad ning nüüd ma olengi siin. Seis on nüüd selline, et elan tema juures ning mulle anti lausa oma tuba. Amandal on neli last: Matilda (6), Piper (9), Oscar (7) ja Ryan (11). Ning kõrvalmajas elab nende vanaema. Kena väike majake vaikses rajoonis.

Esimesel avasime kohtustusliku Vana Tallinna, mis alati välismaalastele meeldinud on. Proovisime ka kohalikku bourbon & cola jooki, mis oli üsna hea isegi. Õhtul pakuti austreid, mida ma polnud kunagi söönud ja toores auster tuli mul kohe välja, õnneks ainukesena. Samas peekoniga küpsetastud auster oli üsna hea.

Amanda oli päevasel ajal tööl ja lapsed koolis 15ni ning seega oli mul aega ka tööd otsida ja ringi kolada. Sõitsin rattaga kohaliku ümbruskonna läbi, aga siinkandis polnud tõesti midagi vaadata või pildistada. Lihtsalt mõned kadedaks ajavad majad. Kui lapsed koju jõudsid, siis muidugi sain nendega mängida. Matilda on heas mõttes hull, sest ta ainult elab trampliinil nii umbes 2-3 tundi peale kooli. Igatahes mängisime sellist mängu, et mina söödan talle ja ta viskas hüppamise ajal palli korvi. Ühel teisel õhtul õpetasid Piper ja Matilda mulle netballi, mis on siinkandis väga populaarne ning Oscar õpetas mulle kriketit. Jube äge kui 6-7 aastased õpetavad sind ja sa ei saa mitte kuidagi hakkama. Kuigi kriketis ma lõpuks võitsin neid :P

Netball on umbes nagu korvpall meil Euroopas peamiselt naiste mäng. Mehed mängivad jalgpalli, mis on hoopis erinev nii euroopa kui ka ameerika jalgpallist. Täna on reede ja õhtul lähme ühe tuttava juurde mängu vaatama ning pühapäeval lähme suurele staadionile mängu vaatama. Ning laupäeval on meil plaanis minna vaatama netballi koolidevahelisi võistlusi, kus Ryan osaleb. Ryan on muide tütarlaps tegelikult. Ning samuti peaksime külastama mingid randa, mille nime ma ei mäleta enam.

Tööotsingud on nagu on hetkel. Kui ühel õhtul Amanda tuttavate juures kana sõime, siis tuli jutuks nii Eesti elu ja olu ning selgus, et tema poeg töötab ühes suures transpordi firmas. Rääkisin siis talle, et kust ma tulen ja mida teinud olen ning ta andis mulle oma firma personalijuhi kontakti. Võtsin nende ühendust ning saatsin oma resümee ja kaaskirja ning nad lubasid ühendust võtta. Teades, et see tähendab Austraalia puhul umbes päev kuni mitte kunagi, siis lappasin SEEKis läbi veel mingi 300 töökuulutust ning saatsin 4-5le sobivale avalduse ning riputasin oma resümee sinna ülesse. Õhtul helistas mulle SEEKkist üks kena daam ja küsis paar täpsustavat asja ning paistab, et väike lootus on kuskil. Alati saab farmi minna tööle, aga ma tahaks veel Melbourne'is kolada.

Jetlaggg ja trammid

Alustame siis sellest, et peale esimest ööd Melbourne'i südalinnas liikusin järgmisel hommikul suunaga St Kilda rand. Kaardil tundus see hulga lähemal, kui tegelikult oli, aga kes kurat ikka bussiga sõidab kui saab jala käia. Võtsin oma kaardi ette ja läksin kiirelt mere äärde ja sealt liikusin siis järgmisesse hostelisse. Kahju, et ilm tuuline oli, muidu käisid juba mõtted, et peaks ookeani suplema minema. Eriti ei viitsinud kohvrit liiva sees ka lohistada. Kohale ma jõudsin Coffee Palace hostelisse.















Ma ennist arvasin, et jetlag on mingi sõnakõlks, aga pärast kohalejõudmist oli mul selline uni, et magasin terve päeva ja õhtul jätkus ka veel und. Vahepeal käisin piilusin mereäärde, aga sadama hakkas ning see plaan sai märjaks. Pidasin veel plaani, et mida vaja esmaspäeva linnas teha on. TFN numbri sain internetis tehtud, vormistamine võtab kuni 28 päeva (!). Viisat pole passi vaja kui viisa number on paberil olemas. Pangakonto sain NAB pangas ka tehtud, millega aitas üks kena hollandi piiga. Pangakaardi peaks nädalapärast saama ja internetipanga sain kohe tööle. Muidugi nimi "NAB" tuletab meelde "nub", mida vahel öeldigi "nab". Eks me näe...

Hommikul pakutakse siin hostelis pannkooke ja koos vahtrasiirupiga (mis on küll tehtud suhkrust ja veest) olid need tervitatavad. Igatahes tegin Melbourne'i kesklinnale ringid peale. Käisin kaks peatänavat igatipidi läbi: Swantson ja Bourke. Tasuta trammiliiniga tegin kohustusliku turistika ka läbi. Igatahes Melbourne'i kesklinn on tihedalt täis kõigi maade poode, söögikohti ja inimesi. Poodelda pole minu teema, aga huvilistel oleks seal päevade kaupa kolada. Põhiline liiklemine on trammidega, mis maksavad natukene. Samas sõidab ümber kesklinna tasuta tramm ja see tutvutab teatud kohti ning annab nõu liiklemise osas. Samuti on ka selline bussiliin, mis sõidab natuke teist ringi, kuid selle peale ma ei jõudnud.

Tänaval peatuda ei tohi, muidu hakatakse kohe teed juhatama. Kusjuures minu käest küsiti täna kolm korda teed, kaks korda raha ja iga kord vabandati kui mulle otsa joosti, kuigi ma ise käisin pea laiali ringi. Ise sain kaardiga hakkama. Käisin kinos ka, et Sucker Punchi !!! vaadata, aga see on alles Londonis. Siia jõuab minu arvates mingi aasta pärast. Linna peal saab ka rattaga sõita: maksab natukene, aga kui 30 minuti jooksul järgmisesse rattavahetuspunkti jõuad, siis saad tasuta uuele ringile minna.

Viskasin ühte huvitavasse portaali ka tööotsimise kuulutuse, et leiaks midagi erialast 1-3 kuuks ja õhtuks tuligi palve saata cv. Päeva tsitaat: olen poes, võtan kogemata ostukorvi kassas kaasa, et see maha panna. Tuleb mees, kes korve kokku korjab ja ütleb: "Oh, no need, give me that!" Mina: "I am sorry." Tema: "That's what my wife says."

Pildimaterjal (lõustakas lisa nagu ikka):































Palmid ja pilvelõhkujad.

















Pisike peegel.
















Eile õhtuks kebab, täna lõunaks sushi, õhtuks praetud oad!

Melbourne ehk plaanid on mõtetud

Heathrow lennujaamas läks üsna libedalt. Seljakotti sooviti lähemalt näha, sest mu silmatilkade pudel meenutas neile superliimi ja härra palus mul neid silma tilgutada, et ma neid ninapidi ei veaks. Ilmselt ei soovita inimesi superliimiga lennukisse lasta. Ei tea, mida kõike sellega teha annaks. Tegin ka kiire tiiru lennujaama poodides, aga ei midagi erilist. Paar head raamatut leidsin, aga kuna mul polnud kotis ruumi üldse ja üks raamat juba on olemas, siis jätsin ostmata.

Pool tundi enne väravate avamist suundusin ootama ja minu vastu istus hiinlasest vanem härra ja küsis, et kas see on Shanghaisse minev lennuk. Ja nii me siis sattusime rääkima. Ümberringi ainult hiinlased ja me kahekesi inglise keeles ajasime juttu. Tuli välja, et ta on strateegilise ärijuhtimise õppejõud Greenwichi Ülikoolis Londonis ja sõidab Hiinasse loenguid andma. Hantang Qi oli mehe nimi. Küsis ka minu reisi kohta ja nii kuulis ta siis minu suurest Austraalia ettevõtmisest ja oli üsna kade nagu ta ütles. Rääkisime ka sellest, et mis mul seal plaanis on ja kuidas ma olen erinevate mänguritega kohtunud. Tema jaoks oli see uskumatu, et ma olen käinud kohtumas inimestega, keda ma eluski pole näinud. Tema ise pole kunagi niimodi "pimedalt" kohtumisele läinud. Lõpuks leidsime, et koos midagi tehes õpib ilmselt inimest paremini tundma, kuigi kohtunud pole, kui näiteks mingle pimekohtingule ilma igasuguse eelinfota minna. Pervertidest ja pedofiilides rääkimata. Rääkisin talle Eestist ja ajaloost veidi. Ta isegi teadis, kus Eesti enamvähem asub ja ka seda, et olime Nõukogude Liidu võimu all ning venelastest, kes Eestis elavad. Igati mõistlik vanahärra. Andis mulle oma visiitkaardigi, et kui ma kunagi pikemalt Shanghais või Londonis jälle juhtun olema, et siis tasub alati kirjutada. Temale oli üks väheseid kordi niimoodi täiesti võõraga kohtuda ja tuttavaks saada. Surusime kätt enne lennukisse istumist ja läksime oma kohtadele.

Heathrowst lendasin Shanghaisse CHina Eastern lennufirmaga ja lennuk oli ikka paganama suur KOhe pakuti juua ja süüa ning kuna aeg oli õhtune, siis polnud kaugel ka uneaeg. Magasin rõõmsalt kuni hakkasime maanduma. Kell tuli õigeks keerata, kuid Shanghais oli juba samuti õhtu. Jätsin professoriga hüvasti ning läksin läbi piiripunkti. Shanghai lennujaam on küll tohutu, kuid inimesi oli suhteliselt vähe. Läksin oma värava juurde ja proovisin internetti saada, kuid ei õnnestunud. Võtsin ühe kohaliku õli ja mahla ning jäin ootama oma lendu.

Lend oli umbes sama pikk kui eelminegi, ärkasin taas hommikul. Hea, kui ikka oskan nipsust magama jääda. Kell oli saanud 10:00 Melbourne'is ja ilm oli ilus. Lennujaamas sain kenasti läbi ja isegi kohvri sain kätte. Kahjuks mingil põhjusel ei tulnud mulle vastu austraallane , kelle juurde pidin minema. Kõigist inimestest, kellega ma olen kohtunud, on tema esimene, kes kohale ei ilmunud. Eks pidi midagi juhtuma, sest ta ei vastanud sõnumile ka, mille juba Londonist saatsin. Ema ja isa - ärge muretsege!

Igastahes võtsin suuna Melbourne'i linna poole, kuhu sai lennujaamast otsebussiga ja otsisin üles ühe hosteli ning jäin selleks päevaks sinna. Lennuväsimus ja ajatsoonide nihe ilmselt jõudis kohale ning kui tuppa sain, siis tuli kohe räme uni. Hiljem liitusid nelases toas minuga veel üks AUstraallane ja kaks inglast, kellega tuba jagasime. Inglased olid toredad, austraallane vaikne. Õhtul tegin veel väikse tiiru hosteli ümber ja hankisin mobiilse interneti, kohaliku mobiilinumbri, süüa ja adapteri, et saaks voolu kui vaja. Homme uus päev, eks vaatame, kuhu edasi. Võtsin ka Raidoga ühendust, aga ta saatis mu kukele kui me eesti numbrilt helistasin. Veel ei saanud kohalikku numbrit tööle, aga hommikul ajan asja korda.

Igatahes on nädalavahetus ja kõik asutused on kinni. Mul on vaja saada viisatempel (mida oleks võinud lennujaamas küsida), TFN ja pangakonto avada, kuid neid kõiki asju saab teha alles esmaspäeval. Seega tuleb homme Melbourne'i avastada. Kohalike jutu järgi toimub siin mingi komöödiafestival. Võtan suuna ranna poole ja vaatame, mis tee peale jääb.