Linnapeal osa 2

Teisipäeval sõitsin linna, et käia vestlusel, mis tagantjärele oli mõttetu reis ning tänaseks selgus, et see on sisuliselt uksest ukseni müügitöö ning ma surusin neil kätt ja soovisin edu. Aga kuna kell oli vähe ja ilm oli ilus, siis tegin jällegi tuuri linna peal. Seekord kavatsesin üles otsida Eureka Skydecki, mis asub teisel pool jõge ning sealpool ma polnud käinud veel. Enne tegin väikse sushi ning läksin Skydecki otsima. Muidugi ei leidnud seda kohe, kuigi see oli kõige kõrgem maja. Punane ja roheline ka polnud, lihtsalt ühtegi silti polnud. Küsisin isegi ühelt kullerilt ja tema, selle asemel, et maja näidata, seletas, et mine sealt ja sealt.

Aga kohale ma jõudsin. Ma ei teadnud midagi sellest Eureka Skydeckist, aga ma oletasin, et see on ilmselt mingi katus, kus peal saab ehk jalutada ja hea vaade linnale. Eksisin. See on kõrguselt teine hoone Austraalias. Pilet ülemisele 88. korrusele oli soolane ja veel soolasem oli klaasist põrandal pildistamine ja pilt ise, aga kus ma siis sain käimata jätta. Tegin hunniku pilte ja katsetasin oma uut seebikat ning polnud pahad tulemused. Lõustakas on pildid nagunii vähendatud, kuid originaalis on päris kenad, seebika kohta.

Mõningaid fakte:
1) Eureka Skydeck on lõunapoolkera kõige kõrgem avalik vaatluskoht.
2) Maja on 297,3 meetrit kõrge.
3) Lift liigub kiirusega 9 m/s.
4) Maksumus umbes 500 miljonit AUD.
5) Maja tipp võib kõikuda kuni 600 mm ja 90. ning 91 korrusel on kaks 300,000 liitrist veepaaki, mis aitavad maja stabiliseerida.

Pärast tornis käimist võtsin suuna linna peale ja märkasin, et mingi paljas mees võimleb tänaval rahvale. Lähemalt vaadates selgus, et asi on võimlemisest kaugel. Ma tegin ühe video ka selle kohta, mille töötlemisega läheb aega ja üleslaadmisega veel rohkem. Ütleme nii, et mõned painded panid mind ebamugavalt tundma.

Liikusin edasi Federation Square'ile ja üks kena piiga tuli pakkus mulle flaier ja võitis hea esineja nimega Adam Ethan Crow. Pilet oli vaid 10 taala tavalise 20 asemel ja mõtlesin, et miks siis mitte. Ostsin poest nelipaki Southern Comforti ja läksin oma lemmikparki Flagstaffi pingile õhtupäikest võtma kajakate keskel. Kell 19 oli show ja asus väga põranda all väikses klubis. Nagu selgus toimuvad seal maalused reivid, kuhu peaks isegi minema. Koht oli küll ehtne maalune urgas. Igatahes show oli äge, ma naersin ribadeks ennast. Mees rääkis oma elust, alkoholist, vägivaldsest isast, naistest ja preestritest läbi sellise roosa prisma, et isegi kõige julmem pilt tema elust oli naljakas.

Uurisin ka, mida eesti piigad teevad ja nad oli parajasti linna peal ning istusime ühel suvalisel pingil ja ajasime juttu Heleni ja Katiga. Viimasest bussist Werribees olin ma nagunii maha jäänud juba ja seega ootas mind 4km jalutamist rongijaamast koju igal juhul olenemata sellest, mis kellase rongiga ma bussijaama jõuan. Vähemalt oli kaks kena piigat rongis. Muusika ja SC saatel jõudsin pool kaks öösel koju.

Öine Melbourne (klikkides avaneb korralik pilt):