In the middle of Nowhere, next to Nothing

Reede 22.04 käisin Thori vaatamas. Päris rahule võib jääda tulemusega, andis palju vihjeid tulevale Avangersile.  Seega ootan seda huviga.

Laupäeval oli aeg jälle linnapeale minna ning Kati, Heleni, Grethe ja Jelgeniga väike disko teha. Olin juba poolel  teel kui helistas üks vanem daam ja küsis, et kas ma olen huvitatud nende juurde farmi tööle tulemast. Kuna  neljapäevane tööotsing jällegi olulist tulemust ei andnud, siis ütlesin, et muidugi! See tähendas seda, et ma pidin  pühapäevaks kella 12ks minema Sheppartoni. Pikast peost nagu Raitsiga reivil käimine vist ei tule midagi välja.  Läks mõni minut mööda ning Helen helistas ja ütles, et ilma triiksärgi ja kingadeta sisse ei lasta. Mitu kinga mul  kaasas oli? Aga mitu särki? Ühesõnaga oligi hea, et sisse ei saa, sest siis jõuan äkki lõunaks kohale.

Jõudsin linna ja daamidel oli sooviks 3 šampust ning läbi sekelduste ma lõpuks saingi kolm ostetud tänu Heleni  suurepärastele teejuhistele. Endale loomulikult nelipakk SC-d. Võtsime daamidega šampust ja tegime mõned ärevamad  kaadrid ning läksime linnapeale. Vahepeal õnnestus Grethega välja selgitada, et ilmselt läheb sama ringi peale ka  tema sõbranna Mari-Liis ning et me võiks koos minna. Natuke kolamist ja otsimist ning leidsime ühe vastuvõetava  koha. Viskasime veits tantsu kuni Jengel saabus. Seejärel läksime vaatama sellist klubi nagu Spice Market, kus  turvamees mulle ütles, et ole hea ja osta kingad ning särk. Ja oligi aeg ette võtta kodutee.

Kodus pakkisin kiirelt asjad ja palusin Amandal mind rongijaama hommikul viia, sest bussid pühade tõttu ei sõitnud  nii vara. Helistasin veel Mari-Liisile, et kas ta ikka tuleb, kuna ta ju ka peo peal oli. Ühe jama tõttu oli ta  sunnitud tulema taksoga ning ostsin siis mõlemile piletid ära. Sõitsime koos ja hirmutasime eesti keelega inimesi.  Ma läksin üks peatus enne Sheppartoni maha ja nägemist!

Ärilõuna.

See sama vanem daam, kes minuga tööasju ajas, tuli mulle rongijaama vastu. Minu uues elukoht mõneks ajaks on nüüd  Mooroopna ja backpackerite hostel. Väike asula, suured poed, golfiväljaku leidsin ka juba, rohkem vist polegi midagi. Igatahes sain ma hostelisse toa ja hommikul minnakse siitsamast tööle. 120 taala nädal hostelis (mis pole küll  kuldne, aga käib kah), 6 taala tööle tagasi sõitmise eest, palk peaks olema 18,75 taala tunnis (umbes 13 euri) ja  tööaeg 7:30-16:00 ning töötan õunaias. Puhkepausid ja lõuna on ka muidugi. Kui ma praegu arvestan, et umbes kuni 25  taala päevas läheb söögile pluss muud kulud, siis peaks päevas üle jääma umbes 95 taala. Ehk nelja nädalaga peaks  olema 1900 taala. Esialgsete plaanide kohaselt olen siin kuu kindlasti, tööd jätkub kaheks. Kui midagi paremat ei  leia, siis olen ilmselt siin edasi.

Aga nüüd küsimus: mis värvi on õunapuud ja mis värvi õunad? Ning mille järgi ma pidin kindlaks tegema, kas õuna  tohib korjata? Rohelised, punased ja värvi järgi. Epic fail contest winner of the month? Jaa! Esimene päev oli üsna  väsitav ilmselt ka seetõttu, et pole ammu trenni teinud. Töö seisneb selles, et mul redel ja korjamiskott ning  korjame ÕIGET värvi PUNASEID õunu neid vigastamata ja muljumata. Aaaah valus! Isegi maha ei tohi kokkuda rääkimata "kõvasti"  pigastamisest kui korjan. Need õunad lähevad ühe Austraalia suurima poeketi Colesi müügilettidele nelja kuu pärast.  Enne seda pestakse, poleeritakse, vahatatakse ning hoitakse külmas kuni müügipäevani. Iseenesest pole raske töö,  lihtsalt ma olen nõrgaks jäänud vigastuse tõttu. 18 taala tunnis pole ka paha. Päeval oli seal umbes 30 korjajat  igast maailma nurgast, aga ma käin hostelist hommikul koos 3 hongkongi tüübiga, kellest kaks on logistikud ja üks  transpordiklienditeenindaja vms. Juhus?

Peale teist päeva oli juba parem tunne. Ülemustega sain asjad aetud ja paberid korda. Korjamine läks ka valutumalt  ja ladusamalt. Päevas korjasin üksinda umbes 1000-1200 kg õunu. Muidugi oli mul täna muusika kaasas ning Noisia  saatel on juba päris lõbus korjata. Üks ülemus tuli kohe uurima, et mida ma kuulan. Pakkus, et technot, aga ma  harisin teda. Ise ta olevat bluusimees, aga kui järgmiseks tuli Liisi Koikson - Sõbrale, siis ta kiitis tema häält.  Mullegi meeldib. Ja mu telefon on ikka jube hea muusikamängimiseks: Nokia 6330i. Homme võtan Alexi antud kõlarid ka  kaasa ja siis hakkame reivima.

Igatahes mu papud on nüüd tööjalanõud ning enam ei lasta mind nendega linnagi, rääkimata klubist. Kohapeal pole  ühtegi poodi, kust saaks midagi viisakamat osta. Õhtul saabusid ka ülejäänud toanaabrid reisilt nende hulgas üks  sakslane Stefan ja eestlane Kaido. Keegi võiks mulle mälupulgaga VSN10, Icicle -  Under The Ice ja London Electrcity - Yikes! albumid saata posti teel, sest mul bandwith otsas. Siin Austraalias on ikka tüütu nende mahupiirangutega, muhvihgi ei saa varastada enam.  Isegi osta ei saa ilma et mahu täis tõmbaks. Ajaa, mul pole töö juures levi telefonil, nii et ärge paanitsega, vaid kasutage kõneposti eesmärgipäraselt.