Reivivad eestlased

Reede 15.04

Käisin Altona rannas ja linna peal. Tuul, külm ja tühi koht. Vedelesin küll rannas veidi, aga ilmselgelt on hooaeg läbi.

Laupäev 16.04

Hommikul saabus Raido, kes sõitis reedel Sydneyst Melbourne'i. Reede õhtul jõudis õnnelikult oma sugulaste juurde ja laupäeva hommikul sõitis minu juurde. Muidugi oli meie vahel terve Melbourne ehk umbes 73km. Igastahes saime kallistastud ja surutud ning võtsime suuna Torquay randa, kuna ilm oli sel hetkel veel ilus. Raits muidugi hädaldas, et 20 kraadi pole ikka soe temale. Ma ütlesin selle peale, et ta on ikka lahjaks jäänud kui külma kardab. Torquays käisime ookeanis ujumas ning külm tuul peletas meid eemale. Mõtlesime siis, et üritasime minna golfi mängima. Astusime kohalikku klubisse sisse ja meile öeldi, et 2-3 tunni pärast saate, kuid surfaripüksid ei ole lubatud ning kraega särk on kohustuslik. Teist korda me ei küsinud ja sõitsime tagasi Werribeesse.

Kuna olin just kohalikest golfiradadest mööda sõitnud, siis mõetlesime, et lähme siia. Sõitsime minu juurest läbi ja võtsin vajalikud asjad kaasa, kuna õhtul/öösel oli plaanis linna reivile minna. Raits polnud ju tükk aega head kraami kuulnud ja juhuslikult oli Danny Byrd esinemas. Tehtud-mõeldud!

Werribee golfiklubi oli palju mõistlikum, kuid ka natuke kallim kui teised rajad, kus Raits oli mänginud. Maksime 64 taala 9 raja eest, kuna 3 tunni pärast läks pimedaks. siis enam ei lubatud täis ringi mängida. Minule oli see esimene kord golfi suurel väljakul taguda. Norras sain driving range'is harjutada lööke eelmisel ja üleeelmisel suvel ning greenil mängida on nagu minigolf. Raits on muidu lööjamees juba ja õpetas mindki. Ma sain keha asendi ja liikumise enamvähem õigeks, kuigi jalg ei tahtnud paigal püsida. Sain päris palju targemaks ja osavamaks ning ma usun, et kindlasti tahan veel golfi mängida. Raits ütles ka, et alates esimesest kuni viimase auguni oli areng märgatav.

Pärast golfi sõitsime autoga Raitsi sugulaste juurde, et seal linna peole minna. Tema tädi ja onu olid kodus ning enne meid linna peale pidutsema ei lastud kuni söönud olime. Tädi oli teinue meile nuudleid, kana ja kastet ning saime juua päris õiget keefiri! Kuna pidu kestis ametlikul kella 7 hommikul, siis oli see hea algus. Kõhud täis läksime rongiga linna. Rongijaamas saime ühe usuhlluga rääkida ja harisime teda natukene Eesti religiooni kohapealt ehk siis vana hea nali, et me oleme paganad. Linna oli ligi tund sõita rongiga, kuna peatusi oli palju. Linnas käisime "bottleshopis" ja võtsime 8 paki Woodstocki, kuna Southern Comforti polnud, mida ma oleks tahtnud Raitsile pakkuda. Woodstock kotis läksime Flagstaffi parki ning istusime ja ajasime tavalist näiteringi nilbust kuuvalgel ja opossumite seltsis.

Pidime ka kohtuma kahe eesti piigaga, kellega ma olin eelmisel õhtul kokku leppinud, et saame kokku. Lõpuks selgus, et neid on neli kambas koos ühe kutiga, kes tahab samale reivile minna, kuid kolm piigat tahtsid mingile koledale klubipeole minna. Meid see ei heidutanud muidugi, vaid jäime kindlaks endale. Nemad neljakesi läksid üldse teise linna otsa peole ja me Raitsiga lihtsalt ei viitsinud sinna minna, et neile tere öelda. Läks tunnike mööda ja helistasid, et klubis on täismaja ja nad sisse ei saanudki ning et nad tulevad meie juurde parki. Lõpuks saimegi nelja eestlasega kokku ja vahetasime viisakusi ning siis läksid piigad uuele katsele klubi leida ning mehed läksid reivile All City Bassi.

Klubi oli suhteliselt pisike, aga eesti mehe väitele oligi Melbourne'is see probleem, et inimesed ei kuula drum&bassi eriti. Kohalikud vähemalt mitte, aga välismaalased küll. Imelikud kohalikud sellised, endal Shapeshifters ja üle mere Concord Dawn. Igatahes pidu oli pooleks dubstep ja drum&bass, aga suurem rõhk oli dubstepil, mis pärast 3 tunnist kuulamist ja kargamist väsitas ära. Danny Byrdi set oli muidugi väga hull, kuid seda oli ainult tunniks. Igatahes mul oli nägu kõrvuni ja Raitsil ka hea meel head muusikat kuulata. MC oleks võinud vait olla. Ei mäletagi, millal viimati sellisel mõnusal peol sai käidud. Lasershow oli üsna võimas. Kosheenil vist, aga seal olid teised põhjused, miks see mulle vägaväga meeldis. Peol olime vist kella viieni ja kuna rohkem dubsteppi lihtsalt kuulata ei jaksanud, siis läksime tegime väiksed söögid ja läksime rongi ootama. Esimene rong läks 7:36 ja otsustasin lõpuks ikka mõistlikuma valiku kasuks, et minna ka Raitsi tädi juurde, mitte enda juurde. Kell 9 hommikul jõudsime koju ja magama.

Kui lõpuks kahe paiku ärkasime, siis oli tädi meile kena kirja jätnud ning sooja toidu pliidile. Lisaks saime veel kodutehtud pasteeti, mida siin maal naljalt ei saagi. Sõime kõhud täis, vaatasime telekat natukene, surusime kätt ja läksime jällegi oma teed. Ma usun, et me veel kohtume!

Mul oli veel aega mõelda, et kas võtta ette reis Perthi koos Raitsiga või mitte, kuid otsustasin siiski Melli jääda veel. Katsun tuleval nädal aktiivsemalt töövarianti otsida ja siiski siia jääda. Sain ka teada, et siinkandis on umbes 20-30 eestlast ning nad korraldavad vähemalt Emadpäeval Eesti majas mingi koosviibimise. Piigad pidid pühapäeval linna peale minema ja töökuulutusi vaatama minema. Mõtlesin, et liituks ka nendega, aga nad oli päeva otsa ilmselt taastumas. Käisin tiiru Melli linna peal, võtsin ühe sushi ja sõitsin koju. Viimasele bussile jõudsin õnneks ja igatahes nüüd teab üks india bussijuht mis ja kus Eesti on.