Hostelielu

Koduaknast.

Esimene nädal õhtuvalvurina on seljataga. Olen saanud tuttavaks kõigi töötajatega vastuvõtust ning koristustüdrukutega. Meil on siin päris kirju seltskond maja peale. Vastuvõtus töötavad kolm daami ja kaks meest. Heath ja Nathan on kaks austraalia meest, kes vastuvõtus töötavad. Heath on ka hosteli manedžer. Mõlemad lahedad ja sõbralikud tüübid nagu austraallased üldiselt ongi. Piigad on meil kõik euroopast. Rootsi päritolu Sofie, kreekast Frankie ja itaaliast Deny ning nüüd õhtune kotkas eestimaalt. Lisaks on meil koristustüdrukud Carmen hiinast ja taiwani tüdruk, keda siinmaal kutsutakse Barreliks ilma põhjuseta. Õige nime selgekssaamisega läheb mul natuekene aega. Barrel lubas mulle ühel õhtul taiwani roogasid teha, nii et vahepeal saab ehk muud ka süüa kui nuudleid ja lihakooke.

Päeva on läinud puhke- ja sporditaktis. Üldiselt ärkan 8 paiku üles ja siis söön rahulikult hommikust. Seejärel käin vastuvõtust läbi, ajan piigadega juttu. Kuna meil käib neli korda päevas hosteli buss kesklinna ja tagasi, siis olen sellega kas kell 11 või 14 linna sõitnud ning seal ringi kolanud või rannas olnud, olenevalt ilmast muidugi. Mõni päev olen kohalikku randa läinud. Linna peal olen paaris poes ja baaris käinud tööotsi vaatamas, aga siinmaal on ikka nii, et eks pane kirja ja võtame ühendust. Kohalikku surfiklubisse otsitakse ka abilisi ning sinna viskasin oma üliviimisteltud cv ja üks hostelikülaline, kes on klubiliige juba pikemat aega, ütles paar head sõna ka mu kohta. Ehk siis midagi kindlat pole, aga mitu õnge on vees, loodetavasti mitte kaevus. Õhtuti olen käinud jooksmas ja vaese mehe jõusaalis. Peale seda olen hostelirahvaga istunud ja olnud ning siis kella 21st oma kohustusi täitnud.

Õhtuti on hostelis nagu ikka erinevad ettevõtmised. Grillõhtust ma juba rääkisin, aga näiteks on ka filmi-, pitsa- ja pubiõhtud. Võrreldes vana hea Mooroopna hosteliga on YHA palju lõbusam. Ilmselt seetõttu, et siinkandis liigub rohkem erinevaid inimesi ja asub kesklinnale lähemalt ning alati saab välja minna kuhugi. Päris kirju seltskond on siin nädalaga läbi käinud. Juba esimesel õhtul siin hostelis sain tuttavaks ühe vanema meesterahvaga, kelle nime ma siin esialgu ei maini. Noh, ikka austraallane pakub kohe õlut ja läksime ühte kõrvalasuvasse pubisse ning ajasime niisama juttu. Pikapeale sain aru, millise reha otsa ma astusin. Selgus karm tõsiasi, et tema huvi mu vastu oli veidi teistlaadi kui ma alguses arvasin. Mees on nimelt gei ja pani silma peale mulle kohe. Pikk jutt lühidalt, siis üritas ta mind täis joota lootuses midagi saavutada. Aga ütlesin mehele, et ole hea ja ära mitte mõtlegi. Ta on siin hostelis üsna pidev külaline töö tõttu ja nagu ma teiste käest kuulsin on tal alati mõni lemmik ning paistab, et seekord olen mina. Oh rõõmu... Ning üks jaapani toanaaber jättis mulle lahkumishommikul kirja, et lisa mind lõustaraamatusse ja et ma peaksin rohkem naeratama, sest see tegevat mind kenamaks. Aru ma ei saa, peaks vist kiilakaks ajama jälle ja natuke ohtlikuma näo pähe tegema. Kus on daamid kui neid vaja on?

Palju värvikaid tegelasi käib siin läbi ja olen kõikide külalistega vähem või rohkem tutvust teinud. Oma tüdrukutega on juba väga lõbus olla, va Denyga, kellega ma pean südame rindu võtma, et mingigi loogiline lause kokku panna. Kena itaalia piiga ja tema silmadesse võiks uppuda. Üks päev käisin iiri daamidega linnapeal kuni nad surfama läksid ja ma randa suundusin. Viimastel päeval olen olen läbi käinud kanada ja inglise kotkastega, aga nad lahkuvad homme. Tegin nende kulul ka vanu häid kanada nalju (iglus elamine ja sotsiaalabi vaestele), mida nad polnud isegi kuulnud. Pubiõhtul mängisime piljardit nendega ja oma osavusega võitsin nii paaris- kui üksikmängudes. Nende õnneks pidin kella üheksast oma kohuseid täitma ja lasin neil natukene rõõmu tunda. UK punt oli tore, aga nemadki lahkuvad peagi. Samas iga päev on palju uusi külalisi, nii et jutte jätkub. Igaühel on oma jutt, kuidas ja miks Austraaliassse tuli.

Üks tore uudis oli ka täna hommikul. Keegi oli tagasisidelehe täitnud ning kirjutanud: „Rennat is awesome!“ Ma aiman, kes see neiu oli, nii et lootust on.

Uus pesa

Minu rand.

Austraalia peakokk

Olukord on siis niisugune, et elan sadamas hostelis, teen kuni paar tundi õhtul tööd siin ja saan tasuta elada. Kui eelmine pühapäev sakslastega siin veel jalutamas käisime, siis nägin kuulutust, et otsitakse inimest, kes teeks õhtul kuni 2,5 tundi tööd ning vastutasuks saaks hostelis elada. Õhtune töö on sisuliselt hostelile pilgu peale viskamine, toolide ja laudade korrastamine, prügi välja viia ja grillõhtutel saan peakokk olla ning muud näputööd. Vahel on vaja pesuruumis ka toimetada, aga tüdrukud on siiani leebed olnud. YHA hostel on minu kogemuste põhjal kallim kui teised ja seetõttu on siin vähem idioote ka. Rand on 100 meetrit ja kai pealt vettehüppeni umbes 20 sammu minu uksest. Kodurand on kesklinnast umbes 4 km ehk paras jalutada. Teisisõnu elukoht on mõneks ajaks olemas ja pärast grillimistõhtut peakokk minuga on elukohta mure kotis. Nüüd võiks siin lähedal mingi tasuva töö ka leida. Härra ülemusele ma istun ja teised põhikohaga töötajad on ka minuga rahul siiani. Südamliku kokkuleppe kohaselt oleks viisakas, kui ma siia vähemalt kolmeks nädalaks jääksin. Sobib vabalt, lihtsalt pean veidi aktiivsemalt mingit tööpoolist otsima. Samas elamine ongi kõige kulukam mu eelarves, süüa võin üsna hõredalt kui vaja. Hosteli nädal on muidu vist 190 taala ja väga viisakas hostel on ka.

Õhtuti olen jooksmas käinud rannas ja reedel käisin linnas diskosid vaatamas. Kahjuks peab tõdema, et Surfers Paradise on ikka masendavalt kommertsliaseerunud linn. Klubide kui selliste ainus erinevus on turvamees ja nimi. Muusikalist erinevust pole üldse ja seda muusikaks nimetada on muidugi vale, aga saate aru küll. Rahvast on küll igast maailma otsast, aga kultuur on selle linna maha jätnud. Isegi mingit mõistliku elusmuusika kohta pole leidnud veel ja kohalike ning hostelirahva juttude järgi ei tasugi siin midagi sellist otsida. Kuna meil käib hosteli ja linna vahet oma buss, siis olen sellega igal hommikul randa sõitnud, seal lugenud ja muusikat kuulanud ning seejärel väikse ookeanilainete murdmise teinud. Esimesed kaks päeva kutsus vetelpääste mind korrale juba, sest ujusin liiga kaugele. Mulle meeldib ujuda kahe laine murdumise vahel, kus on tasasem ning saab hulpida ja ujuda. Kolmandal päeval ütlesin kohe rannavalvepoistele, et ma lähen sinna kahe murdekoha vahele ujuma ja ärgu minu pärast muretsegu, kui ma just kätt ei tõsta. Selle peale nad ütlesid, et eks me vaata, kuidas sa ujud. Lubasin vaid, et kui külghoovus mu lippude vahel liiga kaugele kannab, siis tulen ise välja, pole vaja päästma tulla. Ehk siis 2-3 meetriste lainete keskel olla on päris äge.

17. juuli ok, 18. juuli rokkis bokserid jalast

Tuulisel hommikul lahkusime Green Mountainsi mägedest ja võtsme ilusa ilma lootuses suuna taaskord Surfers Paradise'ini. Päevasel ajal oli siin muidugi tuuline ja veidi vihmanegi, seega pole mingeid ilusaid kaadreid jagada. KOhe reedesel saabumisõhtul võtsid hostelikutid mu kampa ja käisime niiöelda klubituuril. Ühe tüübil oli olemas kupong, millega sai viide klubisse sisse ja tasuta joogi. Tehtud-mõeldud! Käisime tüüpidega viis klubi läbi, aga kuna mulle muusikaliselt erilist mõju ei avaldanud, siis lahkusin sujuvalt piduliste seltskonnast. Pole kuagi meeldinud valju ja koleda muusikaga ajaveetmiskohad, kuigi piigad olid kenad ja mõned võtsid isegi kontakti üsna lihtsalt.

Pühapäev, 17.juuli - maailma tähtsaim päev. Loomulikult oli ilm sobiv vaid hostelis istumiseks, aga õhtuks võttis juba ilmet. enüüssse võtsime rannajalgpalli koos Bacardi ja koolaga, tegin isiklikult ühe Super Mario kaubamajas (nagu näiteks Pärnus eelmine aasta). Lisaks sellele laulsid kenad daamid rannas pooljuhuslikult mulle sünnipäevaks, kuna nad ise pidasid oma sõbranna sünnipäeva. Päeval hankisin kaks juustukooki ja jagasin neid hostelikotkastega ning kõik rõõmustasid. Hiljem sai ühe hullu inglasega külma basseini hüpatud, kuna ta lihtsalt ei tahtnud usukuda, et meie eestlased teeme seda peaaegu iga päev. Õhtul istusime hosteli laudade vahel ja sakslane ning inglane tegid eile õhtu läbi kino meile. Ühesõnaga võtsime rahulikult mu vananemist.
 

Esmaspäev oli mu viimane reisida koos sakslastega, kuna otsustasin jääda Surfers Paradise'i. Veidi kurb, kuid samas ka võimalus jääle omapäi reisima ja valikuid tegema. Nendego koos oli selles mõttes hea, et käisime ehk kohtades, kuhu ma ise poleks osanudki oma nina pista. Muidugi oli neil auto ka, kuid otsuseid tegime ikka kolmekesi koos arvestades kõigi arvamust. Jätsin nendega hüvasti ning võtsin ühe lisaöö hostelis. Sel päeval käisin ühes teises hostelis uurimas ja õnnestus saada kokkulepe, et teen iga päev 2-3 tundi tööd ja saan hostelis tasuta elada. Hostel on küll natuke kesklinnas väljas, aga see on vaid 40 minutit jalutamist mööda imeilusat randa. Juhatajaga on praegune kokkulepe, et teen kaks nö prooviõhtut ja siis vaatame, aga teised töötajad juba nägid mind ning ütlesid vaid tere tulemast. 

Kilo krevette ja "bug"

NING! Olin viimast päeva koos oma hostelituttavatega, käisime rannas suplemas ning päevitaas ja sadamas, kust ostsime otse kaluritelt värskeid mereande. Ma võtsin soliidselt kilo krevette ja ühe "bugi" testimise mõttes. Raha enam väga loopida pole, aga see oli üks parim investeering üldse. Krevette jätkus veel järgmiseks hommikuks ja "bug" oli isegi maitsvam kui krevetid. AGA päeva parim osa oli see, kui teel kalurite juurde jooksime kokku sellise megega nagu Chuck Liddell. Kaks kuud tagasi ma isegi ei teadnud, mis on UFC, aga elades Numurkahs sain vaadata parimad hooajad ja võitlused. Chuch "The Iceman" Liddell on üks UFC Hall Of Famer. Olin ainuke, kes ta koheselt tänaval ära tundis, sest vaid üks aussi kutt teadis UFC-d, aga ei tundud seda meest ära. Kah mul teadjamees! Mehel oli kiire ja ütles, et teeme kiiresti pildi kui tahad. Ma olin nagu väike laps komipoes vanemate krediitkaardiga.'

 

!!!!!!!!!!!!!!!1111111111111111

PS: tekst kirjutatud natuke purjus olles ja liiva täis klaviatuuriga ( ja  täht ei tööta eriti), aga mul ükskõik, sest ma olen pildil koos Chuck Liddelliga.

Sildid ja viidad osa 1

Kuna ma hoian alati silmad lahti ja panen kirja mõned pärlid, mida märkan, siis jagan teiega ka mu blogilugejad.

„Your bottom business is our top business!“ - torumehed.

„Clip every trip!“ - turvavöö hoiatus.

„Give me 10 minutes, I'll give you 10 years!“ - ilusalong.

„Drinking kills driving skills!“ - joobes sõitmine.

„Stop. Revive. Survive.“ - puhka pikast autosõidust soovitus.

„Children and over-active adults – don't run!“ - silt mäeseljakul.

„If I tell you that I exercise ... I will wash that mouth with CHOCOLATE!“ - kohvikus.

„On the keyboard of Life always keep one finger on the Escape button!“ - turistinfo päevatsitaat.

„No strangers here! Only friends you haven't met!“ - sõbralik hoiatus hostelis.

Green Mountains

Jack

12. juuli läksime järgmisesse rahvusparki nimega Lamingtoni rahvusparki. Otsisime ühe odava laagripaiga, kuid lõpuks maksma ei pidanudki. Saabudes oli telklaager üsna tühi, kuid järgmisel päeval oli vaid üks vaba koht. Esimese õhtul tegime süüa ja saime tuttavaks naaberpuu opossumiga, kellele panime nimeks Jack. Teadaolevalt ei tohiks loomi toita, aga mina andsin Jacklile paar saiaviilu. Kuuvalges mängisime ühte kaardimängu, mille sakslased mulle õpetasid ning valisime homseks matkarada. Kuna nad püüavad oma autot müüa, siis sakslased matkama ei tahtnud tulla järgmisel päeval, vaid tahtsid autot korrastada ja parandada. Ma sain naabrimehe käest kaardi ja soovitused, milliseid radasid läbida. Valik langes vihmametsa ja koskede rajale umbes 11 km ning sobis soojenduseks küll. Tundus oluliselt lihtsam rada kui Blue Mountainsi omad või Mount Warning.

NII SUUR puu

Esimese matka võtsin ette üksinda ja raja nimi oli Box Forest Circuit, mis lookles mööda vihmametsa ja mööda jõeäärt. Mäletan bioloogia ja geograafia tundidest vihmametsade kohta üsna palju ning lõpuks ise sellises kohas ringi uidates sain kogeda tõelist metsaelamust. Õnneks sai peaaegu terve rada läbitud täielikus üksinduses ja linnulaulu ning muude helide keskel. Vaid üks matkaja tuli vastu lõpu eel. Võtsin rada rahulikult ning ei läbinud seda joostes nagu mu sõpradele sakslastele kombeks. Mul kulus umbes 3 tundi selle läbimiseks ning magustoiduks tegin 3 km pikkuse käigu veel ühe vaateplatvormi otsa, mis valmistas väikese pettumuse.

Teiseks päevaks võtsime eesmärgks mäetippu ronida, kust kirjade järgi pidi avanema vaade idarannikule. Kahjuks polnud see vaade suurt midagi väärt. Raja nimeks Tooloona Circuit ja pikkus 19,7 km ning umbes 6 tundi. Alustasime hommikul vara, sest ma ei saa aru, mis mõtet on valges magada. Nagunii läheb juba peale viit õhtul nii pimedaks, et ei näe põielgi käia. Nii et ma panin paika, et ma stardin kell 8 hommikul kas teiega või ilma. Imekombel saimegi täpselt kell 8 minema laagrist. Peale lühiajalist matkamist sai mulle selgeks, et sõbrad sakslased on rohkem kiirjalutajad ja lobisejad kui silmade ja peaga olendid. Noh, reisil oldud aja jooksul olen nii mõndagi õppinud oma reisikaaslaste suhtes ning kõik algsed jutud „matkamisest“ ei ole päris nii nagu alguses räägitud. Lühidalt sakslaste matkamine/telkine on soe dušš ja söömine nagu restoranis, aga need jutud jätan kunagi hiljem kodus rääkimiseks. Igatahes kuna Nancy lihtsalt ei suutnud vaikselt metsas olla ja ainult lobises Sebastaniga, siis ma jäin tuimalt maha neist, et saaks rahus ja vaikuses vihmametsa imesid kuulda ja märgata. Lisaks oli mul plaan minna kahe kose juurest läbi, mida eelmisel päeval ei külastanud.

Seoses sellega tegin kolm viga. Esiteks polnud mul kaarti, teiseks lõikasin ühest oluliselt kohas märkamata silti, mida otsisin ning kolmandaks jäin sakslastest oluliselg kaugemale maha. Lõpptulemus oli see, et olin kaardita ning läksin umbes 3 km mööda teist rada. Leidsin küll enda eelmise päeva kosekesed üles, aga edasi tundus, et see on juba käidud rada. Ilmselgelt on jube halvasti kui keset paksu vihmametsa tunned ära eelmisel päeval käidud raja. Kui ma lõpuks esimese viidani jõudsin sain sellele kinnitust. Egas midagi, mis valesti, see uuesti. Tegin oma esimese tuunikala ja sinepikastme võileiva ja asusin õigele poole astuma. Ühtegi hingelist ei näinud ma kuni jõudsin sihtmärgini, mis võis olla umbes 20 km ning sealt oli veel 7 km tagasi laagripaika. Alles mäe otsas nägin gruppi vanadaame, kes vapralt ketsi kulutasid. Mäeotsas sõin oma võiduvõileiva ja asusin tagasiteele. Kogu see ring oli mööda sügavat vihmametsa õnneks küll vihmata see päev, kuid hämmastav on lõpuks viibida kohas, mida oled vaid piltidelt ja õpetajatelt näinud ja kuulnud. Kõik eelmised „vihmametsad“ pole suurt midagi võrreldes Green Mountainsi omadega. 

Lõpp hea, kõik hea, jõudsin laagrisse isegi valges pärast umbes 27 km rännakut vihmametsades. Käisin veel rikaste villasid piilumas, mis asuvad mäeseljakul ning vaatega Mount Warningu poole.

Kragerö saun tuleb meelde 

 Lisamaterjalid

Mount WARNING

Mount Warning – Surfers Paradise

Viimased "sammud"

Kui midagi kõlab veel kurjakuulutavamalt kui Mount Warning, siis andke teada. Mount Warning on vana vulkaan, kust on võimalik talvisel ajal Austraalia esimest päikesetõusu (suvel on selleks punktiks Cape Hume vist). Jõudsime mäe jalamile enne lõunat ja käisime tipus ära. Rada oli 4,4 km pikk ning pidev tõus mööda vihmametsa ja viimane 400m oli väike kaljuronimine. Me jõudsime tippu umbes 1,5 tunniga ning alla tulime 2 tundi. Mulle mägedest allatulemine pole kunagi istunud. Ma võin päev otsa mäkke ronida, aga alla tulla ei taha mitte kuidagi, sest see on põlvedele niivõrd koormav, et allajõudes on minust vaid laip. Mäe otsas oli näha väga kaugel silmapiiril isegi Brisbane (umbes 160km) ning Surfers Paradise, mis oli meie järgmine läbisõidukoht.

Öösel mäkke ronida on midagi muud

Mägi ülevaadatud, läksime ühte piknikupaika, kus ametlikult telkida ei tohi, kuid kuna meie plaan oli öösel mäkke ronida, siis lootsime õnnele, et metsavahti õhtupimeduses enam ei tule. Eesmärk oli näha esimesena Austraalia päikesetõusu. Päike tõuseb praegu umbes 6:30 ja arvestasime igaksjuhuks varuga, et kell 4:00 peaks hiljemalt mäkketõusu alustama. Äratus 3:30 ning auto ja telgi pakkimine õnnestus ning 4:05 saime juba tõusuga alustada. Kell neli öösel on muidugi täielik pimedus. Pole sellist asja nagu valge öö ja me olime ju paksus vihmametsas, kus isegi päeva ajal on pimedavõitu. Ma sain hea hoo sisse eelmisest ning kuna Nancy on veidi aeglane tõusja, siis ma läksin reipa sammuga sakslaste eest ära. Jõudsin tippu enamvähem sama ajaga, mis eelmisel päevalgi. Tee peal sain sabast kinni ühel itaalia paarikesel, kellega koos viimaste rasket tõusu võtsime ning valgustasime teineteise ronimist. Mäetipus oli veel umbes kümmekond inimest, kes olid seal öö veetnud, et päikesetõusu näha. Kõik külmetasid, nii et seda nägu ning siis tuli eestlane rõõmsalt ja võttis riidest lahti, et kuiv särk selga panna. Päikesetõusuni oli jäänud umbes tund ning kõik vaatlejad istusid sügavas vaikuses ja ootuses.

Jah, on üsna raske panna sõnadesse seda pilti, kui päike tõuseb ja sa oled esimene, kes seda näeb. Eriti peale kaks korda sama mäe otsa ronimist 24 tunni jooksul ning üks ots kottpimedas. Katsusin ka pildile saada päikesetõusu ning tõesti jääb pildist väheseks.

Kui ime otsa sai, oli aeg edasi liikuda suunaga Surfers Paradise. Enne seda tegime väikese värskenduspeatuse, kuna daamidel oli vaja ennast korda teha. Mina muidugi käisin nagu põline eestlane ikka teeks jões ujumas ja pesemas. See päev rokkis ikka mõnuga: öömatk mäetippu, maaliline päikesetõus esireas, külmas jões ujumine, peas Noisia –Regurgitate ning suunaga ühe kenama ranna poole – Surfers Paradise.

Port Macquarie ja Byron Bay kahvatuvad minu jaoks selle linna kõrval. Täpselt selline koht, mida olen näinud piltidel ja filmides, kuid nüüd ma sain seal kõndida. Pilvelõhkujad ning neist 20 sammu kaugusel lõputu rand. Sinna lähen ma peaaegu kindlasti tagasi, vist. Esimest korda Austraalias olles sain tunda tõelist põletavat Päikest nagu teil vist Eestimaal praegu on, kui ei saja. Kuna ma puha luik alles, siis pidin ennast isegi riietega katma, et mitte ära päris ära põleda. Ookeanis sain ka ujuda ning sain tunda, mis on ookeanihoovus. Läksin vette ujumiseks ettenäthud lipukeste vahelt ning pärast natukest suplemist leidsin ennast umbes 200 meetrit lipukeste tsoonist eemal ilma, et ise oleks märganud. Korraks ehmatas ära isegi, kuid õnneks oskan ujuda ja ookeanilainetes upumata seilata.

Pildid Myalli äärest kuni Surfers Paradise'ini.

Nambucca - Byron Bay

Nambucca või siis Gumna

Suund sai võetud kuskile Nambucca juurde ning õnnega pooleks leidsime ühe jõekalda, mis pidi teadaolevalt olema tasuta või vähemalt odav telkimiskoht. Mõned karavanid oli seal enne meid ning tundus mõistlik valik. Esialgu jäeti mind laagrit hoidma ning sakslased läksid poodi. Kui nad tagasi jõudsid, siis tulid meie juurde kaks väikest tüdrukud. Üks kahest hakkas poolhirmunud häälega ütlema, et kui .. kui ... me soovime, siis võime nende lõkke juurdeistuma tulla. Seda me ka tegime ning saime tuttavaks kohalikega, kes olid sinna nädalaks perega puhkama tulnud. Ajasime juttu, püüdsime kala öösel, eriti ei näkanud. Sain teada, et seal püütakse kala mullet gutsiga ehk teise kala sisikonnaga, mis haises võikalt. Esimest korda soolikaid konksu otsa keerates oleksin mõõga peaaegu paljastanud. Ning kae üllatust: pimedas võttis soolikaga üsna pea ja sain pisikese brimi, mille tagasi jõkke viskasin.

Järgmine päev tegime lebo päeva. Õnged olid päev otsa vees, ise vedelesime jõekaldal päikese käes, mängisime kaarte, kuulasime muusikat ja jõime kookosekoolajooki. Metsavaht käis ka läbi, kuid edukalt ignoreerisin tead istudes jõekaldal naabertelgi ees. Sain ka oma esimese väärtkala ehk brimi. Lõpuks ometi! Õhtuks olid meie naabrid kuskile läinud, kuigi nende telgid ja elamine olid puutumata. Igatahes rohkem me neid ei näinud ning õhtul olime pimedas ja oma onnides ning autos.

Järgmine peatus Byron Bay

8. juuli hommikul äratus laagris ja suund Coffs Harbourile, kus käisime sadamas ja künka otsas lootuses vaalasid ja/või delfiine näha ning kaugelt isegi nägime, kuid ei midagi imelist. Õhtul jõudsime Byron Baysse, otsisime odavaima hosteli ja broneerisime kolmeks ööks. Hostelist sai tasuta laenutada rattaid ja surfilaudu, mis tähendas ainult head.

Esimese päeva võtsin ette taaskord rattaga ja üksinda. Ronisin ühe

Tädi pintsliga sai mu kätte

kaljunuki peale, kus kalamehed kala püüdsid, käisin paaris vaatetornis ja lõpuks Austraalia kõige idapoolsemas punktis. Sealt edasi ronisin natuke ühe majaka juurde, kust 3 taala eest sai burgerit mugitud. Ilusad rannad olid, kuid talviselt tühjad. Kõik käisid jopedega ja mina paljalt nende seas. Kurat, 20+  kraadi sooja ikka ju. Inimesi ikka liikus ja mina oma ägeda rattaga nende seas. Käisin muidugi ookeanis ujumas ka. Õhtuks olid meile hosteli poolt kupongid tasuta õhtusöögile kohalikus pubis Cheeky Monkey. Lisaks nendele oli Sebastian veel saanud lisakupongid ühe reisiagendi käest ning seega saime suupärase õhtusöögi. Pubis või pigem klubis oli naisteõhtu ehk meeste striptiis. Teenindaja piiga maalis kõigile külastajatele roosaga triibud, aga mul õnnestus teda paar korda vältida, kuni vahele jäin. Ainuke mure oli, et mehi oli oluliselt rohkem ja stripparid valiti külastajate seast. Pikk jutt lühidalt: läksin kolasin linna peal ning leidsin ühe kõrtsi, kus tehti elusmuusikat ning kuulasin seda nii kaua kui kestis ning siis magama hostelisse.

Teise päeva tegime rannapäevaks koos surfilaudadega. Eelmisel päeval sai rannaribadele pilgud peale visatud ja läksime ühte rahulikumasse, et saaks rahus proovida. Võtsime kolme peale kaks bodyboardi ja ühe pika surfilaua. Ütleme nii, et hea, et pilte ei tehtud, sest nii palju huumorit pole ammu seal rannas vast nähtud. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et surfata pole sama, mis lumelauga sõita. Eks jõuab veel mõne surfitunni võtta ja ehk on lootust. Nagu pole osad inimesed loodud autot juhtima, pole osad inimesed loodud surfama.

Port Macqaurie

Sealed Rocks

6.07 saabusime Port Macqaurie'sse. Hommikul tegime kiire peatuse sellises kohas nagu Sealed Rocks ja tegime paar turistikat. 

Port Macqaurie oli piltide peal koht, mida tuleks igal juhul külastada. Reisieelarve on mul juba igatipidi lõhki, aga see polegi nii tähtis. Võtsime kaks ööd hostelis nimega Ozzie Pozzie või midagi sarnast. Igatahes saime igati viisaka hosteli, kus oli tasuta internet, hommikusöök ning bassein. Tundub, et üks pensionieas vanahärre on enda kodust hosteli teinud, et veidi pensionilisa teenida. Lahe vanapapi oli igal juhul, edu talle.

Esimesel õhtul viskasime kohalikule kandile pilgu peale, et teaks, mida homme teha. Asja tegi lihtsamaks rattarent, kus 5 taala eest sai ratta terveks päevaks ning kiivri ka. Hommikul panin oma marsruudi paika ja sakslased oma ning läksime avastama. Ma läksin nendest lahku, kuna noh vahel tuleb paarikesele privaatsust ka anda. Leppisime kokku, et kella kolmeks lähme koaalahaiglasse, kuna siis on tuur ja saab koaalasid toita.

Port Macqaurie stiilseim rattur

Oma eesmärgiks võtsin käia ära veinivabrikus, õllevabrikus ning terve rannajoon koos vihmametsa ja kaljudega läbi käia. Mida rohkem plaanid, seda mõttetum see on. Ehk siis veinivabrik oli suletud just sellel päeval, õllevabrik oli tegelikult vaid ladu ja vihmamets oli väike nutsakas ning tasuline. Parem valik oli paari mäe otsa ronida ja mõned tunnid ookeaniääres rannas olla. Tehtud! Ühel mäel sain jutule vanapaariga. Polnud just lihtne mägi, kuhu turnida, aga vanapaar oli vapralt sabas mul. Tegin neist pilti ja nemad minust ning vahetasime viisakusi teemadel kust pärit ja mis teen jms.

Edasi võtsin suuna koaalahaiglasse. Haigla on loodud selleks, et ümberkaudsetest piirkondadest saaks viga saanud koaalad tuua ravile ja hiljem loodusesse. Sain lugeda ja näha paljusid väga hirmsate ja koledate saatustega koaalade lugusid. Kõige õudsam oli vast koaala, kes oli metsatulekahju ajal puu sisse põlenud (head isu kõigile), kuid lõpuks toodi ta ravile ning vapralt on paranenud ning varsti saab loodusesse. Kuna ma olin üsna õhukeselt riides ning ujumas käinud ja õues vilistas rõve tuul, siis otsustasin pärast pooletunnist koaalahaiglas ootamist minna hostelisse. Söötmiseni kahjuks ei jõudnud oodata, kuna enne seda oli tunniajane tuur, millest suutsin vaid pool olla. Enne õhtut käisin kai peal kala proovimas, aga ilmselgelt landiga võin hostelibasseinis õnne proovida.

Järgmise päeva pearoaks oli kohalik loomaaed, kus nägi peaaegu kõiki kõige tuntumaid Austraalia loomi. Pildid las räägivad seekord:

Pole just lihtne poiss: Inland Taipan

Kokkuvõtteks võiks öelda, et piltidel oli PM palju kenam, kuid praegu on ka talvehooaeg. Umbes sama nagu Võsul on, sest suvel oleks seal oluliselt rohkem kodanikke liikumas ja palju soojem ilm. Egas midagi, hommikul minek ja suund Coffs Harbourile, kus käisime sadamas ja künka otsas lootuses vaalasid ja/või delfiine näha. Kaugel ka ühte vaalaskit nägime, kuid liiga kaugel, et minu kaameraga pildile saada.

Järve ja ookeani vahel

Myall Lakes National Park, Dee's Corner - Eesti lippu hoitud!

Kahjuks vahepeal polnud head võimalust internetti kasutada: pulgal polnud levi ja teistmoodi ning ilma piltidega polnud ka erilist mõtet midagi näidata. Pilt on ju tuhat sõna ning ma pole nii osav kirjutaja.

 

Järve ja ookeani vahel, düüni kõrval.

Enne Sydneyst lahkusmist käisime vaatasime veel kuulas Bondi ranna üle. Ilm kahjuks väga rannane polnud, seega tegime paar turistikat ja läksime oma teed suunaga Myall Lakesi rahvusparki. Imelikul kombel läks meil jube kaua aega sinnajõudmisega ehk saabusime sisuliselt kottpimedas laagripaika otsima ning leidsime sellise koha nagu Dee's Corner. Teadmata, kus ja mis täpselt oleme, panin ma oma telgi siva üles ja sakslased tegid auto magamisvõimaliseks ning enne magaminekut otsustasime minna vaatama, et kaugel see ookean on, kuna mere või siis ookeanikohin oli selgelt kuulda. Laager sai pandud kohe järvekalda lähedale, mis kahjuks oli üleujutatud ning üsna vesine nagu hommikul selgus. Myall Lakes NP pidi kaardi järgi olema suurte järvedega ning kohe ookeani lähedal. Ja nii oligi: umbes 200m jalutada üle düünide oligi meie päris oma ookean. Lisaks sellele leidsime hommikul, et mu telk oli sidunupuu all.

Jahutamas

Niisiis, 30.06 oli esimene täispikk päev Dee's Corneris. See pidi muide isegi kohalike seas olema koht, mida eriti ei teata ja see, et me olime sinna jõudnud oli kohalike seas üsna üllatav. Hommikul vaatasime põgusalt metsaradasid ja võtsime kõige pikema ette koos Sebastaniaga. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid pooleldi maanteel, pooleldi kruusateel, kuid kahjuks suurt silmailu polnud kuni Myalli järvekaldani jõudsime ja sealt Johnsonsi Lookoutini. Ainus rõõm oli sidrunupuu, mille mäe otsas leidsime ja mina otsustasin edasise käigu pooleli jätta ning läksin tagasi laagrisse, Sebastian jätkas teekonda (tagantjärele ma millestki ilma ei jäänud). Laagripaigas oli meiega liitunud kaks sakslast, kes just saabusid karavaninaabrite autoga, Michael ja Nikki. Michael oli juba naabritega jutule saanud ja naabrimees viis meid kalale oma autoga, kuid kahjuks me järvest midagi ei saanud. Kalamees rääkis, et järve veetase on liiga kõrge ja me ei ulatu kaladenigi ning suhteliselt mõttetu üritus on järvest kala püüda.

Järgmisel päeval oli suhteliselt nutune vihmane ilm, kuid lõunaks oli juba ilus ja suvine nagu siin talvel ikka kombeks. Kuna kottpimeduseni polnud eriti palju jäänud, siis läksime kohalikku külasse Tea Gardnens / Hawks Nest (kaksiklinn üle jõedelta) ja mõtlesime, et ronime Hawks Nest poolsaare otsa. Rannas kõndides leidsin liivast „klaasroosi“ ja hea harjumusena võtsin kaasa ning otsustasin esimesele ettejuhtuvale kalamehele anda, et too selle rannast minema viiks. Seeläbi kohtasin rannast kalameest nimega Wayne ning kuna ma mäkke eriti ei viitsinud ronida sel päeval (ei tundnud väga põnev), siis jäin Wayniga jutustama. Mees on kohalik, püüdis ookeanist kala. Saime paar stringrayd ehk midagi sellist, mida isegi koertele ei

Pesa

anta. Rääkisime elust, olust ja muust sellisest ning lõpptulemusena jõime 0-kalorilist õlut. Mees teenib elatist majade ehitajana, vabal ajal kihutab rattaga, seetõttu 0 kaloriõlu. Kui Nancy ja Sebastian mäelt tagasi tulid, siis me olime juba üsna jutukad. Ütlesin, et saame tunni pärast parklas kokku. Endal telefoni ega kella polnud, aga juhtus nii, et Wayne lubas mu ära visata. Kuna kala eriti ei võtnud peale stingrayde, siis istusime tema neljarattalisse ning ta tegi poolsaarele tiiru peale ning läksime Tea Gardenisse, kus ta elab. Tee peal ostis mulle nelipaki Wild Turkeyt ja õlut ning sõitsime kahe ta sõbra juurest läbi, kes ei suutnud imestada, et ma olen Eestist sellisesse kohta jõudnud nagu Tea Gardens. Üks sõber isegi küsis, et kas Eesti on üldse olemas veel seoses Nõukogude okupatsiooniga ning ma harisin teda veidi sel teemal. Tund oli ammu möödas juba selle aja peale, kuid lõpuks viskas Wayne mu laagripaika ära ja ulatas viimased õlled. Lõpp hea, õlu hea. Jagasime veel kontakte ja lubas mulle tööd anda, kui ma kunagi peaks tagasi tulema sinnakanti. Eks me näe, lubajaid olen juba liiga palju kohanud. Surusime kätt ja nägemiseni!

Eestlane vihmametsas

02.07 hommikul läksime Michaeliga hommikul vara randa kala püüdma lootuses ka delfiine ja/või vaalasid näha. Juulist-augustini suunduvad vaalad Queenslandi poole ning teevad kohalikes rannikuvetes möllu ja huumorit nagu meile lubati. Sel hommikul nägimegi delfiine üsna ranniku lähedal. Päeval käisime ookeanis ujumas, vesi oli kuuldavasti 20 kraadi ja lained olid mõnusad. Ookeanis supelda on ikka võimas! Hiljem läksime vihmametsa kolama, kuid kahjuks ei jõudnud väga kaugele, kuna vihmavee tõttu olid teed üleujutatud ning me pääsenud sihtmärgini, kuid esimesed vihmametsameetrid on käidud. Õhtul käisisme veel meestega järvel kala proovimas, aga ei muhvigi. Paistab, et kalamehejutt pidas seekord paika. Vähemalt oli ilus õhtu, kuid poleks olnud imbetsille, kes olid paadi rentinud ja mängisid keset rahvuspargi järve vägaväga koledat muusikat vägaväga valjult.

Eestlane ookeanis

Samuti käis meie juurest läbi ranger eks siis meie mõistes midagi metsavahi sarnast. Ühesõnaga käis ta kasseerimas raha. Näiteks maksab üks öö rahvuspargi territooriumil 10 taala inimese kohta ning 7 taala auto kohta. Küsimuse peale, et kaua me oleme siin olnud, siis ütlesime muidugi, et eile pimedas tulime ja täna lahkume. Metsavahid käivad stiilis kord nädalas, seega väike risk ikka mängus. Maksime 37 taala „ühe“ öö eest. Lisaks selle ei tohi rahvuspargis metsast ise puid korjata ja nendest lõket teha ning meil paluti kõik korjatud varandus metsa tagasi viia. Sel õhtul oli meil vist kõige suurem lõke kogu seal oldud aja jooksul. Kokkuvõttes olime 5 ööd seal muidu ja rohkem metsavahti ei näinud.

Austraalia meisterkokk

Kuna me ei raatsinud ilusa ilma ootuses ära minna (ilmateade lubas), siis õnneks oligi järgmisel päeval nagu tellitult rannailm, kuid seda vaid kell 8 hommikul. Sebastian sai ookeanist kala, nime ei mäleta enam, midagi snapperi sarnast. Kui me randa jõudsime olid pilved ennast kenasti sisse seadnud ja külm meretuul ka väga ei aidanud rannatunde tekkimisele kaasa. Mina ei viitsinud rannas kannatada ja läksin laagrisse ja istusin seal tuulevaikuses päikese käes ning uurisin idaranniku kaarte, neli sakslast külmetasid rannas. Naaberkaravani kalamees tuli kalalt ja tõi meile õhtusöögiks umbes 4 kilose lõhe ja kaks väiksemat taylorit. Teine naaber tõi veel meile korralikke küttepuid, kui kuulis, et ta sõber andis meile osa kalanoosist. Uhkusega võin öelda, et ma puhastasin ja fileerisin kalad ära ning selle õhtu austraalia peakokk olin mina. Jube hea kalafileed tulid lõkkel grillides ja küpsetasin kartulit ka kõigile. Kellelgi paha ei hakanud, seega võiks hakata peakokaks küll. Ma olen ikka öelnud, et ma oskan süüa teha küll, aga ma lihtsalt ei ole väga proovinud. Nüüd olude sunnil on kõiksugu söödavaid ja vähemsöödavaid eineid tehtud. Üldiselt teeb Nancy süüa meie pundis ja mina ning Sebastian abistame.

Mis vahite, nokad? Köhige saia!

Järgmisel hommikul lahkusime esimesest laagripaigast. Nähtud loomade nimekiri hakkab ka täienema. Opossum on juba tavaline asukas, kaugelt nähtud vaalasid ja delfiine, laagris tilbendasid päeva ajal metsikud kalkunid ja muud linnulised. Õhtuti oli alati mõni dingo hiilimas ringi. Teel Port Macquire'i poole nägime esimest känguru ja seal lähme ka muid loomi vaatama ja katsuma.

Veel kaadreid.