Järve ja ookeani vahel

Myall Lakes National Park, Dee's Corner - Eesti lippu hoitud!

Kahjuks vahepeal polnud head võimalust internetti kasutada: pulgal polnud levi ja teistmoodi ning ilma piltidega polnud ka erilist mõtet midagi näidata. Pilt on ju tuhat sõna ning ma pole nii osav kirjutaja.

 

Järve ja ookeani vahel, düüni kõrval.

Enne Sydneyst lahkusmist käisime vaatasime veel kuulas Bondi ranna üle. Ilm kahjuks väga rannane polnud, seega tegime paar turistikat ja läksime oma teed suunaga Myall Lakesi rahvusparki. Imelikul kombel läks meil jube kaua aega sinnajõudmisega ehk saabusime sisuliselt kottpimedas laagripaika otsima ning leidsime sellise koha nagu Dee's Corner. Teadmata, kus ja mis täpselt oleme, panin ma oma telgi siva üles ja sakslased tegid auto magamisvõimaliseks ning enne magaminekut otsustasime minna vaatama, et kaugel see ookean on, kuna mere või siis ookeanikohin oli selgelt kuulda. Laager sai pandud kohe järvekalda lähedale, mis kahjuks oli üleujutatud ning üsna vesine nagu hommikul selgus. Myall Lakes NP pidi kaardi järgi olema suurte järvedega ning kohe ookeani lähedal. Ja nii oligi: umbes 200m jalutada üle düünide oligi meie päris oma ookean. Lisaks sellele leidsime hommikul, et mu telk oli sidunupuu all.

Jahutamas

Niisiis, 30.06 oli esimene täispikk päev Dee's Corneris. See pidi muide isegi kohalike seas olema koht, mida eriti ei teata ja see, et me olime sinna jõudnud oli kohalike seas üsna üllatav. Hommikul vaatasime põgusalt metsaradasid ja võtsime kõige pikema ette koos Sebastaniaga. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid pooleldi maanteel, pooleldi kruusateel, kuid kahjuks suurt silmailu polnud kuni Myalli järvekaldani jõudsime ja sealt Johnsonsi Lookoutini. Ainus rõõm oli sidrunupuu, mille mäe otsas leidsime ja mina otsustasin edasise käigu pooleli jätta ning läksin tagasi laagrisse, Sebastian jätkas teekonda (tagantjärele ma millestki ilma ei jäänud). Laagripaigas oli meiega liitunud kaks sakslast, kes just saabusid karavaninaabrite autoga, Michael ja Nikki. Michael oli juba naabritega jutule saanud ja naabrimees viis meid kalale oma autoga, kuid kahjuks me järvest midagi ei saanud. Kalamees rääkis, et järve veetase on liiga kõrge ja me ei ulatu kaladenigi ning suhteliselt mõttetu üritus on järvest kala püüda.

Järgmisel päeval oli suhteliselt nutune vihmane ilm, kuid lõunaks oli juba ilus ja suvine nagu siin talvel ikka kombeks. Kuna kottpimeduseni polnud eriti palju jäänud, siis läksime kohalikku külasse Tea Gardnens / Hawks Nest (kaksiklinn üle jõedelta) ja mõtlesime, et ronime Hawks Nest poolsaare otsa. Rannas kõndides leidsin liivast „klaasroosi“ ja hea harjumusena võtsin kaasa ning otsustasin esimesele ettejuhtuvale kalamehele anda, et too selle rannast minema viiks. Seeläbi kohtasin rannast kalameest nimega Wayne ning kuna ma mäkke eriti ei viitsinud ronida sel päeval (ei tundnud väga põnev), siis jäin Wayniga jutustama. Mees on kohalik, püüdis ookeanist kala. Saime paar stringrayd ehk midagi sellist, mida isegi koertele ei

Pesa

anta. Rääkisime elust, olust ja muust sellisest ning lõpptulemusena jõime 0-kalorilist õlut. Mees teenib elatist majade ehitajana, vabal ajal kihutab rattaga, seetõttu 0 kaloriõlu. Kui Nancy ja Sebastian mäelt tagasi tulid, siis me olime juba üsna jutukad. Ütlesin, et saame tunni pärast parklas kokku. Endal telefoni ega kella polnud, aga juhtus nii, et Wayne lubas mu ära visata. Kuna kala eriti ei võtnud peale stingrayde, siis istusime tema neljarattalisse ning ta tegi poolsaarele tiiru peale ning läksime Tea Gardenisse, kus ta elab. Tee peal ostis mulle nelipaki Wild Turkeyt ja õlut ning sõitsime kahe ta sõbra juurest läbi, kes ei suutnud imestada, et ma olen Eestist sellisesse kohta jõudnud nagu Tea Gardens. Üks sõber isegi küsis, et kas Eesti on üldse olemas veel seoses Nõukogude okupatsiooniga ning ma harisin teda veidi sel teemal. Tund oli ammu möödas juba selle aja peale, kuid lõpuks viskas Wayne mu laagripaika ära ja ulatas viimased õlled. Lõpp hea, õlu hea. Jagasime veel kontakte ja lubas mulle tööd anda, kui ma kunagi peaks tagasi tulema sinnakanti. Eks me näe, lubajaid olen juba liiga palju kohanud. Surusime kätt ja nägemiseni!

Eestlane vihmametsas

02.07 hommikul läksime Michaeliga hommikul vara randa kala püüdma lootuses ka delfiine ja/või vaalasid näha. Juulist-augustini suunduvad vaalad Queenslandi poole ning teevad kohalikes rannikuvetes möllu ja huumorit nagu meile lubati. Sel hommikul nägimegi delfiine üsna ranniku lähedal. Päeval käisime ookeanis ujumas, vesi oli kuuldavasti 20 kraadi ja lained olid mõnusad. Ookeanis supelda on ikka võimas! Hiljem läksime vihmametsa kolama, kuid kahjuks ei jõudnud väga kaugele, kuna vihmavee tõttu olid teed üleujutatud ning me pääsenud sihtmärgini, kuid esimesed vihmametsameetrid on käidud. Õhtul käisisme veel meestega järvel kala proovimas, aga ei muhvigi. Paistab, et kalamehejutt pidas seekord paika. Vähemalt oli ilus õhtu, kuid poleks olnud imbetsille, kes olid paadi rentinud ja mängisid keset rahvuspargi järve vägaväga koledat muusikat vägaväga valjult.

Eestlane ookeanis

Samuti käis meie juurest läbi ranger eks siis meie mõistes midagi metsavahi sarnast. Ühesõnaga käis ta kasseerimas raha. Näiteks maksab üks öö rahvuspargi territooriumil 10 taala inimese kohta ning 7 taala auto kohta. Küsimuse peale, et kaua me oleme siin olnud, siis ütlesime muidugi, et eile pimedas tulime ja täna lahkume. Metsavahid käivad stiilis kord nädalas, seega väike risk ikka mängus. Maksime 37 taala „ühe“ öö eest. Lisaks selle ei tohi rahvuspargis metsast ise puid korjata ja nendest lõket teha ning meil paluti kõik korjatud varandus metsa tagasi viia. Sel õhtul oli meil vist kõige suurem lõke kogu seal oldud aja jooksul. Kokkuvõttes olime 5 ööd seal muidu ja rohkem metsavahti ei näinud.

Austraalia meisterkokk

Kuna me ei raatsinud ilusa ilma ootuses ära minna (ilmateade lubas), siis õnneks oligi järgmisel päeval nagu tellitult rannailm, kuid seda vaid kell 8 hommikul. Sebastian sai ookeanist kala, nime ei mäleta enam, midagi snapperi sarnast. Kui me randa jõudsime olid pilved ennast kenasti sisse seadnud ja külm meretuul ka väga ei aidanud rannatunde tekkimisele kaasa. Mina ei viitsinud rannas kannatada ja läksin laagrisse ja istusin seal tuulevaikuses päikese käes ning uurisin idaranniku kaarte, neli sakslast külmetasid rannas. Naaberkaravani kalamees tuli kalalt ja tõi meile õhtusöögiks umbes 4 kilose lõhe ja kaks väiksemat taylorit. Teine naaber tõi veel meile korralikke küttepuid, kui kuulis, et ta sõber andis meile osa kalanoosist. Uhkusega võin öelda, et ma puhastasin ja fileerisin kalad ära ning selle õhtu austraalia peakokk olin mina. Jube hea kalafileed tulid lõkkel grillides ja küpsetasin kartulit ka kõigile. Kellelgi paha ei hakanud, seega võiks hakata peakokaks küll. Ma olen ikka öelnud, et ma oskan süüa teha küll, aga ma lihtsalt ei ole väga proovinud. Nüüd olude sunnil on kõiksugu söödavaid ja vähemsöödavaid eineid tehtud. Üldiselt teeb Nancy süüa meie pundis ja mina ning Sebastian abistame.

Mis vahite, nokad? Köhige saia!

Järgmisel hommikul lahkusime esimesest laagripaigast. Nähtud loomade nimekiri hakkab ka täienema. Opossum on juba tavaline asukas, kaugelt nähtud vaalasid ja delfiine, laagris tilbendasid päeva ajal metsikud kalkunid ja muud linnulised. Õhtuti oli alati mõni dingo hiilimas ringi. Teel Port Macquire'i poole nägime esimest känguru ja seal lähme ka muid loomi vaatama ja katsuma.

Veel kaadreid.