17. juuli ok, 18. juuli rokkis bokserid jalast

Tuulisel hommikul lahkusime Green Mountainsi mägedest ja võtsme ilusa ilma lootuses suuna taaskord Surfers Paradise'ini. Päevasel ajal oli siin muidugi tuuline ja veidi vihmanegi, seega pole mingeid ilusaid kaadreid jagada. KOhe reedesel saabumisõhtul võtsid hostelikutid mu kampa ja käisime niiöelda klubituuril. Ühe tüübil oli olemas kupong, millega sai viide klubisse sisse ja tasuta joogi. Tehtud-mõeldud! Käisime tüüpidega viis klubi läbi, aga kuna mulle muusikaliselt erilist mõju ei avaldanud, siis lahkusin sujuvalt piduliste seltskonnast. Pole kuagi meeldinud valju ja koleda muusikaga ajaveetmiskohad, kuigi piigad olid kenad ja mõned võtsid isegi kontakti üsna lihtsalt.

Pühapäev, 17.juuli - maailma tähtsaim päev. Loomulikult oli ilm sobiv vaid hostelis istumiseks, aga õhtuks võttis juba ilmet. enüüssse võtsime rannajalgpalli koos Bacardi ja koolaga, tegin isiklikult ühe Super Mario kaubamajas (nagu näiteks Pärnus eelmine aasta). Lisaks sellele laulsid kenad daamid rannas pooljuhuslikult mulle sünnipäevaks, kuna nad ise pidasid oma sõbranna sünnipäeva. Päeval hankisin kaks juustukooki ja jagasin neid hostelikotkastega ning kõik rõõmustasid. Hiljem sai ühe hullu inglasega külma basseini hüpatud, kuna ta lihtsalt ei tahtnud usukuda, et meie eestlased teeme seda peaaegu iga päev. Õhtul istusime hosteli laudade vahel ja sakslane ning inglane tegid eile õhtu läbi kino meile. Ühesõnaga võtsime rahulikult mu vananemist.
 

Esmaspäev oli mu viimane reisida koos sakslastega, kuna otsustasin jääda Surfers Paradise'i. Veidi kurb, kuid samas ka võimalus jääle omapäi reisima ja valikuid tegema. Nendego koos oli selles mõttes hea, et käisime ehk kohtades, kuhu ma ise poleks osanudki oma nina pista. Muidugi oli neil auto ka, kuid otsuseid tegime ikka kolmekesi koos arvestades kõigi arvamust. Jätsin nendega hüvasti ning võtsin ühe lisaöö hostelis. Sel päeval käisin ühes teises hostelis uurimas ja õnnestus saada kokkulepe, et teen iga päev 2-3 tundi tööd ja saan hostelis tasuta elada. Hostel on küll natuke kesklinnas väljas, aga see on vaid 40 minutit jalutamist mööda imeilusat randa. Juhatajaga on praegune kokkulepe, et teen kaks nö prooviõhtut ja siis vaatame, aga teised töötajad juba nägid mind ning ütlesid vaid tere tulemast. 

Kilo krevette ja "bug"

NING! Olin viimast päeva koos oma hostelituttavatega, käisime rannas suplemas ning päevitaas ja sadamas, kust ostsime otse kaluritelt värskeid mereande. Ma võtsin soliidselt kilo krevette ja ühe "bugi" testimise mõttes. Raha enam väga loopida pole, aga see oli üks parim investeering üldse. Krevette jätkus veel järgmiseks hommikuks ja "bug" oli isegi maitsvam kui krevetid. AGA päeva parim osa oli see, kui teel kalurite juurde jooksime kokku sellise megega nagu Chuck Liddell. Kaks kuud tagasi ma isegi ei teadnud, mis on UFC, aga elades Numurkahs sain vaadata parimad hooajad ja võitlused. Chuch "The Iceman" Liddell on üks UFC Hall Of Famer. Olin ainuke, kes ta koheselt tänaval ära tundis, sest vaid üks aussi kutt teadis UFC-d, aga ei tundud seda meest ära. Kah mul teadjamees! Mehel oli kiire ja ütles, et teeme kiiresti pildi kui tahad. Ma olin nagu väike laps komipoes vanemate krediitkaardiga.'

 

!!!!!!!!!!!!!!!1111111111111111

PS: tekst kirjutatud natuke purjus olles ja liiva täis klaviatuuriga ( ja  täht ei tööta eriti), aga mul ükskõik, sest ma olen pildil koos Chuck Liddelliga.