Uus pesa

Minu rand.

Austraalia peakokk

Olukord on siis niisugune, et elan sadamas hostelis, teen kuni paar tundi õhtul tööd siin ja saan tasuta elada. Kui eelmine pühapäev sakslastega siin veel jalutamas käisime, siis nägin kuulutust, et otsitakse inimest, kes teeks õhtul kuni 2,5 tundi tööd ning vastutasuks saaks hostelis elada. Õhtune töö on sisuliselt hostelile pilgu peale viskamine, toolide ja laudade korrastamine, prügi välja viia ja grillõhtutel saan peakokk olla ning muud näputööd. Vahel on vaja pesuruumis ka toimetada, aga tüdrukud on siiani leebed olnud. YHA hostel on minu kogemuste põhjal kallim kui teised ja seetõttu on siin vähem idioote ka. Rand on 100 meetrit ja kai pealt vettehüppeni umbes 20 sammu minu uksest. Kodurand on kesklinnast umbes 4 km ehk paras jalutada. Teisisõnu elukoht on mõneks ajaks olemas ja pärast grillimistõhtut peakokk minuga on elukohta mure kotis. Nüüd võiks siin lähedal mingi tasuva töö ka leida. Härra ülemusele ma istun ja teised põhikohaga töötajad on ka minuga rahul siiani. Südamliku kokkuleppe kohaselt oleks viisakas, kui ma siia vähemalt kolmeks nädalaks jääksin. Sobib vabalt, lihtsalt pean veidi aktiivsemalt mingit tööpoolist otsima. Samas elamine ongi kõige kulukam mu eelarves, süüa võin üsna hõredalt kui vaja. Hosteli nädal on muidu vist 190 taala ja väga viisakas hostel on ka.

Õhtuti olen jooksmas käinud rannas ja reedel käisin linnas diskosid vaatamas. Kahjuks peab tõdema, et Surfers Paradise on ikka masendavalt kommertsliaseerunud linn. Klubide kui selliste ainus erinevus on turvamees ja nimi. Muusikalist erinevust pole üldse ja seda muusikaks nimetada on muidugi vale, aga saate aru küll. Rahvast on küll igast maailma otsast, aga kultuur on selle linna maha jätnud. Isegi mingit mõistliku elusmuusika kohta pole leidnud veel ja kohalike ning hostelirahva juttude järgi ei tasugi siin midagi sellist otsida. Kuna meil käib hosteli ja linna vahet oma buss, siis olen sellega igal hommikul randa sõitnud, seal lugenud ja muusikat kuulanud ning seejärel väikse ookeanilainete murdmise teinud. Esimesed kaks päeva kutsus vetelpääste mind korrale juba, sest ujusin liiga kaugele. Mulle meeldib ujuda kahe laine murdumise vahel, kus on tasasem ning saab hulpida ja ujuda. Kolmandal päeval ütlesin kohe rannavalvepoistele, et ma lähen sinna kahe murdekoha vahele ujuma ja ärgu minu pärast muretsegu, kui ma just kätt ei tõsta. Selle peale nad ütlesid, et eks me vaata, kuidas sa ujud. Lubasin vaid, et kui külghoovus mu lippude vahel liiga kaugele kannab, siis tulen ise välja, pole vaja päästma tulla. Ehk siis 2-3 meetriste lainete keskel olla on päris äge.