Mount WARNING

Mount Warning – Surfers Paradise

Viimased "sammud"

Kui midagi kõlab veel kurjakuulutavamalt kui Mount Warning, siis andke teada. Mount Warning on vana vulkaan, kust on võimalik talvisel ajal Austraalia esimest päikesetõusu (suvel on selleks punktiks Cape Hume vist). Jõudsime mäe jalamile enne lõunat ja käisime tipus ära. Rada oli 4,4 km pikk ning pidev tõus mööda vihmametsa ja viimane 400m oli väike kaljuronimine. Me jõudsime tippu umbes 1,5 tunniga ning alla tulime 2 tundi. Mulle mägedest allatulemine pole kunagi istunud. Ma võin päev otsa mäkke ronida, aga alla tulla ei taha mitte kuidagi, sest see on põlvedele niivõrd koormav, et allajõudes on minust vaid laip. Mäe otsas oli näha väga kaugel silmapiiril isegi Brisbane (umbes 160km) ning Surfers Paradise, mis oli meie järgmine läbisõidukoht.

Öösel mäkke ronida on midagi muud

Mägi ülevaadatud, läksime ühte piknikupaika, kus ametlikult telkida ei tohi, kuid kuna meie plaan oli öösel mäkke ronida, siis lootsime õnnele, et metsavahti õhtupimeduses enam ei tule. Eesmärk oli näha esimesena Austraalia päikesetõusu. Päike tõuseb praegu umbes 6:30 ja arvestasime igaksjuhuks varuga, et kell 4:00 peaks hiljemalt mäkketõusu alustama. Äratus 3:30 ning auto ja telgi pakkimine õnnestus ning 4:05 saime juba tõusuga alustada. Kell neli öösel on muidugi täielik pimedus. Pole sellist asja nagu valge öö ja me olime ju paksus vihmametsas, kus isegi päeva ajal on pimedavõitu. Ma sain hea hoo sisse eelmisest ning kuna Nancy on veidi aeglane tõusja, siis ma läksin reipa sammuga sakslaste eest ära. Jõudsin tippu enamvähem sama ajaga, mis eelmisel päevalgi. Tee peal sain sabast kinni ühel itaalia paarikesel, kellega koos viimaste rasket tõusu võtsime ning valgustasime teineteise ronimist. Mäetipus oli veel umbes kümmekond inimest, kes olid seal öö veetnud, et päikesetõusu näha. Kõik külmetasid, nii et seda nägu ning siis tuli eestlane rõõmsalt ja võttis riidest lahti, et kuiv särk selga panna. Päikesetõusuni oli jäänud umbes tund ning kõik vaatlejad istusid sügavas vaikuses ja ootuses.

Jah, on üsna raske panna sõnadesse seda pilti, kui päike tõuseb ja sa oled esimene, kes seda näeb. Eriti peale kaks korda sama mäe otsa ronimist 24 tunni jooksul ning üks ots kottpimedas. Katsusin ka pildile saada päikesetõusu ning tõesti jääb pildist väheseks.

Kui ime otsa sai, oli aeg edasi liikuda suunaga Surfers Paradise. Enne seda tegime väikese värskenduspeatuse, kuna daamidel oli vaja ennast korda teha. Mina muidugi käisin nagu põline eestlane ikka teeks jões ujumas ja pesemas. See päev rokkis ikka mõnuga: öömatk mäetippu, maaliline päikesetõus esireas, külmas jões ujumine, peas Noisia –Regurgitate ning suunaga ühe kenama ranna poole – Surfers Paradise.

Port Macquarie ja Byron Bay kahvatuvad minu jaoks selle linna kõrval. Täpselt selline koht, mida olen näinud piltidel ja filmides, kuid nüüd ma sain seal kõndida. Pilvelõhkujad ning neist 20 sammu kaugusel lõputu rand. Sinna lähen ma peaaegu kindlasti tagasi, vist. Esimest korda Austraalias olles sain tunda tõelist põletavat Päikest nagu teil vist Eestimaal praegu on, kui ei saja. Kuna ma puha luik alles, siis pidin ennast isegi riietega katma, et mitte ära päris ära põleda. Ookeanis sain ka ujuda ning sain tunda, mis on ookeanihoovus. Läksin vette ujumiseks ettenäthud lipukeste vahelt ning pärast natukest suplemist leidsin ennast umbes 200 meetrit lipukeste tsoonist eemal ilma, et ise oleks märganud. Korraks ehmatas ära isegi, kuid õnneks oskan ujuda ja ookeanilainetes upumata seilata.

Pildid Myalli äärest kuni Surfers Paradise'ini.