Green Mountains

Jack

12. juuli läksime järgmisesse rahvusparki nimega Lamingtoni rahvusparki. Otsisime ühe odava laagripaiga, kuid lõpuks maksma ei pidanudki. Saabudes oli telklaager üsna tühi, kuid järgmisel päeval oli vaid üks vaba koht. Esimese õhtul tegime süüa ja saime tuttavaks naaberpuu opossumiga, kellele panime nimeks Jack. Teadaolevalt ei tohiks loomi toita, aga mina andsin Jacklile paar saiaviilu. Kuuvalges mängisime ühte kaardimängu, mille sakslased mulle õpetasid ning valisime homseks matkarada. Kuna nad püüavad oma autot müüa, siis sakslased matkama ei tahtnud tulla järgmisel päeval, vaid tahtsid autot korrastada ja parandada. Ma sain naabrimehe käest kaardi ja soovitused, milliseid radasid läbida. Valik langes vihmametsa ja koskede rajale umbes 11 km ning sobis soojenduseks küll. Tundus oluliselt lihtsam rada kui Blue Mountainsi omad või Mount Warning.

NII SUUR puu

Esimese matka võtsin ette üksinda ja raja nimi oli Box Forest Circuit, mis lookles mööda vihmametsa ja mööda jõeäärt. Mäletan bioloogia ja geograafia tundidest vihmametsade kohta üsna palju ning lõpuks ise sellises kohas ringi uidates sain kogeda tõelist metsaelamust. Õnneks sai peaaegu terve rada läbitud täielikus üksinduses ja linnulaulu ning muude helide keskel. Vaid üks matkaja tuli vastu lõpu eel. Võtsin rada rahulikult ning ei läbinud seda joostes nagu mu sõpradele sakslastele kombeks. Mul kulus umbes 3 tundi selle läbimiseks ning magustoiduks tegin 3 km pikkuse käigu veel ühe vaateplatvormi otsa, mis valmistas väikese pettumuse.

Teiseks päevaks võtsime eesmärgks mäetippu ronida, kust kirjade järgi pidi avanema vaade idarannikule. Kahjuks polnud see vaade suurt midagi väärt. Raja nimeks Tooloona Circuit ja pikkus 19,7 km ning umbes 6 tundi. Alustasime hommikul vara, sest ma ei saa aru, mis mõtet on valges magada. Nagunii läheb juba peale viit õhtul nii pimedaks, et ei näe põielgi käia. Nii et ma panin paika, et ma stardin kell 8 hommikul kas teiega või ilma. Imekombel saimegi täpselt kell 8 minema laagrist. Peale lühiajalist matkamist sai mulle selgeks, et sõbrad sakslased on rohkem kiirjalutajad ja lobisejad kui silmade ja peaga olendid. Noh, reisil oldud aja jooksul olen nii mõndagi õppinud oma reisikaaslaste suhtes ning kõik algsed jutud „matkamisest“ ei ole päris nii nagu alguses räägitud. Lühidalt sakslaste matkamine/telkine on soe dušš ja söömine nagu restoranis, aga need jutud jätan kunagi hiljem kodus rääkimiseks. Igatahes kuna Nancy lihtsalt ei suutnud vaikselt metsas olla ja ainult lobises Sebastaniga, siis ma jäin tuimalt maha neist, et saaks rahus ja vaikuses vihmametsa imesid kuulda ja märgata. Lisaks oli mul plaan minna kahe kose juurest läbi, mida eelmisel päeval ei külastanud.

Seoses sellega tegin kolm viga. Esiteks polnud mul kaarti, teiseks lõikasin ühest oluliselt kohas märkamata silti, mida otsisin ning kolmandaks jäin sakslastest oluliselg kaugemale maha. Lõpptulemus oli see, et olin kaardita ning läksin umbes 3 km mööda teist rada. Leidsin küll enda eelmise päeva kosekesed üles, aga edasi tundus, et see on juba käidud rada. Ilmselgelt on jube halvasti kui keset paksu vihmametsa tunned ära eelmisel päeval käidud raja. Kui ma lõpuks esimese viidani jõudsin sain sellele kinnitust. Egas midagi, mis valesti, see uuesti. Tegin oma esimese tuunikala ja sinepikastme võileiva ja asusin õigele poole astuma. Ühtegi hingelist ei näinud ma kuni jõudsin sihtmärgini, mis võis olla umbes 20 km ning sealt oli veel 7 km tagasi laagripaika. Alles mäe otsas nägin gruppi vanadaame, kes vapralt ketsi kulutasid. Mäeotsas sõin oma võiduvõileiva ja asusin tagasiteele. Kogu see ring oli mööda sügavat vihmametsa õnneks küll vihmata see päev, kuid hämmastav on lõpuks viibida kohas, mida oled vaid piltidelt ja õpetajatelt näinud ja kuulnud. Kõik eelmised „vihmametsad“ pole suurt midagi võrreldes Green Mountainsi omadega. 

Lõpp hea, kõik hea, jõudsin laagrisse isegi valges pärast umbes 27 km rännakut vihmametsades. Käisin veel rikaste villasid piilumas, mis asuvad mäeseljakul ning vaatega Mount Warningu poole.

Kragerö saun tuleb meelde 

 Lisamaterjalid